Showing posts with label 1#. Show all posts
Showing posts with label 1#. Show all posts

August 8, 2007





"Siin puhkab rahus veebiblogi 107 lugu."
06.2007 - 08.2007



P.S. (specially tiux) Peielaud tuleb reedel mu pool aga ilma viinadeta. Light alko only, k, kui joppab, saab rummi ka :D

July 30, 2007

Life või no-life

no-life… võib esinda ka lowlife kujul…. tehnika ajastul, mil raalid oli saavutanud kõrgtehnoloogilise arengu, moodustus 21 sajandi ühiskonnas grupp inimesi, kes veetsid aruvtite taga mängides, chattides ja internetis surfates rohkem aega, kui reaalses maailmas. Neil isenditel puudus huvi tegeliku elu vastu kuna nad leidsid oma õnne miljonist integraallülitusest koosnevast masinast…

Viljar istub käed rüpes madalal diivanil ja jõllitab klaasist laual olevat vaasi, millelt peegelduvad päikesekiired vastu. Tema kõrval istub tumedapäiline Laura, üks jalg üle teise. Laua kõrval seisavad veel tumeda kaabuga vanem mees, heledapäiline sarmikas neiu ja kroomitud metallist robot, kellel metalselt nahalt päike vastu helgib. Viljar pöörab pilgu korraks maast laeni ulatuva akna peale ja näeb sealt rõdu. Samal ajal vanem, kaabuga mees lausub vaiksel häälel: “Kas keegi selgitaks, miks me sel päikeselisel päeval siia kogunenud oleme.” Blond tüdruk, kes on jõudnud juba vahepeal oma taguotsa lauale toetuda ütleb irvitades: “Kellelgil meist on probleem.” “Tõepoolest, on küll.”: vastab Viljar vihaselt, “RL sucks IMHO ja lurinal”.
“Ole nüüd” ütleb Laura paitades Viljarit. Laura tahab edasi rääkida, kuid kaabuga mees segab vahele: “Aga hea küll, põõrdu siis no-life rüppese tagasi, kui see sulle nii väga meeldis. Mõtle vaid kui rahulikud ja närvitud need aastad olid. Sina digimaailm, ei midagi muud.” “Just, just”: kiidab sinisilme blond rõõmsalt vastu: “Mõtle, sel ajal oli kõik lihtne ega polnud mingit asjatut keberniiti. Läks midagi viltu, sa õppisid oma vigadest ja proovisid uuesti. Kuni õnnestus ja alati õnnestus. Positiivne oli seegi, et üleliigne resursside kulu puudus. Lihtsalt tuli vajutada Back nuppu ja alustada rõõmsalt uuesti.” “Vou, vou. Peand nüüd kinni” lausub Laura, kes on vahepeal ennast kogunud: “Ära hakka siin midagi ahvatlema võltside asjadega”.
“Asjadega” saab Laura vastuseks, “mis endast ei kujutanud ei midagi halba, ega valmistanud piinavaid emotsioone.” Viljar tõuseb püsti ja liigub akna juurde, Laura järgneb talle. Viljar vaatab korraks aknast välja, süütab sigari ja pöörab ennast ümnber ning najatub seljaga vastu akent.
“Türukul on õigus” ütleb kaabuga mees. Viljar lausub omakorda “Võimalik. Kusjuures ma proovisin sama taktikat. Õpin oma vigadest päris elus ja proovin uuesti. Aga kaadeemit, see on raske ja kurnav ja väsitav. Siin on kogu süsteem ikkagi erinev. Igakord sa ei pruugi teist võimalust saada, isegi siis kui sa heas usus edasi tegutsed. Lõppude lõpuks saad ikka vastu näppe ning näpud on valusad." Robot, kes vahepeal vaikinud on teeb lõpuks sünteetilist häält: “Tead mida ma ütlen selle peale: Your programming is injure.” “Ojaa” maigutab Viljar.
Blond neiu räägib naereldes “Selge, asi otsustatud. Sa valid uuesti no-life ja tunned rõõmu gamingust”. “Sina nüüd küll otsustaja pole” nähvab Laura vihaselt vastu. Kaabuga mees asetab selle sõneluse peale viski klaasi käest ja lausub jällegi rahulikul toonil: “Härrased ja daamid, käitume nüüd tsiviliseeritult ja lahendame asja rahulikul moel nagu inimestele on kombeks.” Robot, kes tunneb ennast kõrvale heidetuna oma masinliku loomuse pärast, põriseb selle peale. Kaabuga mees räägib edasi: “Las filx ise otsutab”. Viljar on oma sigari kustutanud ning vastab: “Ma tegin seda juba. Otseloomulikult, peale seda kõike ma valin ….”

Sylver - The Smile Has Left Your Eyes

July 29, 2007

Kõlaritest kostub

Muusika – see on ühe loo teema, millest ma olen tahtnud juba terve igaviku kirjutada. Kuid, nagu näha pole see siiani mitte kui kuidagi õnnestunud. Minu laiskus või inspiratsiooni puudus. Türi, seda teab… Sellegi poolest ma suutsin ennast piisavalt kokku võtta, teha mõned liigutused hiirega ja alates tänasest on all paremal servas näha mu last.fm’I viimati mängitud lood. Voilaa!

G-Spot - N-R-G

July 28, 2007

pwn or be pwned

“HEAD SHOT” ning kullipilkse Tameralne peast ilma jäänud laip vajus maha. Murdosake sekundist hiljem tabas sama saatus ka Aryssi ning filxi skoor paranes märgatavalt tänu sellele Double Killile. Snaiper käes, ei olnud filxil aega passida, tuli kiirelt edasi liikuda, et mitte loovutada oma elu ning suurendada mõne vastasest boti frage. Pealegi, kõik, kes vähegi FPSi pelanud olid, teadsid, et pidev liikumine hoiab sind võimalikult kaua elus. Ja elus püsimise eesmärk oli vastaste manale teele saatmine. Karm aga õiglane, pwn or be pwned.
Joostes mõõda kaldteed allapoole, sattus filx järgmisesse kontakti. Veri kees täie pasaga. Ta reageeris shok rifle tulele ning vahetas operatiivselt oma snaipri flack cannoni vastu ning lennutas kilde pritsiva palli Logue poole, mille peale viimase health vähenes märgatavalt. Logue käitus targalt ja taganes kastide vahele elupakikeste järele. Filx, nähes oma võimalust tõttas talle järgi, samal ajal loopides edasi flacki palle. Logue oli juba jõudnud oma elud uuesti täis saada ning vastas raevukalt lähenevale vastasele. Õnnestunud shok combo rebis filxi tuhandeks tükiks. “Deem” karjatas, kibeda kaotusemaitse saanud filx ning asus uuesti respawnima.

July 27, 2007

Tühjad akud


Ja siit tuleb kõvasti memuaare seiklustest eikellegimaal. Hui tuleb, neid on üsnagi palju, et siia neid tähthaaval kirja panna. Pealegi puudub mul tahtmine seda hetkel teha. Ehk, mõni teinekord.
Aga muidu, alustades käesolevast nädalast siis nii palju, et see algas esmaspäevaga. Oujee, nii see tõepoolest juhtus. Ja nüüd on käes pühapäeva õhtu. Nende kahe maagilise päeva vahele mahub nii mõndagi, millest toon välja ainult olulisema: käisin Võrus Puugi lõpetamisel, reedel korra tööl, kus sain tänukirja tubliduse eest ja lõpuks siis nädalavahetusel Pärnus võidupüha tähistamas. Üldiselt kogu see nädal on kiire, huvitav ja lõbus olnud. Nagu ka viimased nädalad/kuud.
Hetkel sõidan täie pasaga kodu poole ja kohvipaks näitab, et see on parajalt aega rööviv tegevus, mis tuleb veeta muusika ja muu meelelahutuse seltsis seniks kuni seda lõbu jätkub. Lugu on nüüd selline, et kõik mu elektirt tarbivad aparaadid, kaks mobiiltelefoni, mp3 mängija oma varuakuga ja rüperaal, on neis pesitsevatest toiteallikatest kogu vähegi võimaliku energia ära imenud ning tõrguvad funktsioneerimast. Väga inetu neist. Viimasel, sellest reeturite nimekirjast natuke veel jaksu on ja ma saan rahulikult oma juttu siia kirja panna ning hiljem ehk mõnda filmi vaadata.
Nädala parima tsitaadi õnnelikuks omanikuks saab promillide mõju all tegutsenud mehehakatis Pärnust, Port Artur 2 juurest, kes ütles ühele temast mõõdunud tibile „Tussu, kas te annaksite oma numbri”.

Family Guy 5x01 – Stewie Loves Lois

July 26, 2007

Võitle, kuni enam ei suuda (osa IV)

Komistades ning selle tagajärjest tulenev kukkumine võib valus olla. Isegi väga valus. Maapinnal, valudes lamades võib see hetk tunduda, et enam ei suuda. Mitte kui kuidagi. Ei taha püsti tõusta ega edasi kõndida. Valu su jalas on nii suur ja mõte siruli olemisest tundub sama ahvatlev, kui kausis olevad kompvekid lapsele.
Sarnase efekti tekitab reaalses elus täielik läbipõlemine. Tundub just kui, et siin ilmas pole enam mõtet. Võib-olla ongi parem, kui sinu õudusunenägu lõppeks koos su eluga. Kuid see on vale, ükskõik kui halvasti läheb või elamisel pole üldse enam eesmärki. Sest, tea, et kui kõik on juba totaalselt lõhki ega midagi parandada ei anna siis võta uus võimalus. Täiesti uus elu. Unusta see vana. Nii ongi parem – alustada uuesti. Vähemalt Viljar mõtles nii, kui tal üldse ei jopanud ja kõik veeres metsiku kiirusega allamäge. All, orus olles see veeremine lõppes ning silmade avanedes nägin ta uut tippu mille poole pürgida.
“Kogu läbielatu juures oli vist kõige parem see, et eluisu oli suurem kui kunagi varem. Ma võisin riskida teades, mida tähendab kaotuse tunne. Ja see oli ainult hea, hirmutunne ja tabud ei mõjutanud enam mind ega mu otsuseid. Mul oli ükskõik, sest oli kaks lahendust kas eesmärgile jõudmine või läbikukkumine. Viimasega ma olin täiesti sinasõber, seega kõik oli ok.”
“Mõned nädalad hiljem, kusagil jaanuari lõpus, veebruari alguses hakkasid asjad tasapisi lahenema. Ma säilitasin oma vana töökoha veel pooleks aastaks, mis andis mulle piisavalt aega asjade ümberorganiseerimiseks. Ka elukoha problem lahenes mu jaoks sujuvalt – sain päris enda korteri, kus ma pesitsen praeguseni. Hoolimatta positiivsetest asjadest pesitsesid minus ikka veel negatiivsed emotsioonid. Elu nendega polnud kerge. Pahade tunnete peletamiseks ja mõtete suunamiseks oli vaja mu elule uut eesmärki. Eesmärki, mille nimel tasuks natukenegi pingutada. Ühel lumisel veebruari reedel, luurasin ringi ja avastasin, et võiks autokooli minna. Idee sellest oli mu peas keerelnud ammu.”
Peale esimest teooria tundi teadis Viljar, et autokooli projektist kujuneb välja üks pikk ja kurnav positsiooni sõda, kuid see polnud oluline.
“Toomas juhtus just sel ajal minu juures olema ja ma ütlesingi talle seda. Mõeldes sellele nüüd, tundub kõik pidavat paika. Lube mul veel ei ole. Nende saamisel on olnud erinevad takistused mängus, alates sellest, et sõidutundide järjekorrad on pikad ja esimese pool aasta jooksul tuli mul viibida päris palju komandeerigus. See viimane aitas mu võlamuredele lahenduse leida ning isegi autokooli eest maksta.”
Kärestikud Viljari elujões muutusid vaikselt tasaseks ja rahulikuks jõesängiks. Asjad sujusid planeeritult, kuid ometigi pea aastast Harjumaal elamist varitses tema peas üksainus mõte. Kuude mõõdudes ilmus see mõte aina vähem. Aga igakordsel uksele koputamisel olid omad tagajärjed.

The Streets - It's Too Late (High Contrast)

Surm on mu kingitus (osa III)

Eelnevalt…
Esmaspäeval, 27 novembril kirjutab Viljar alla üürilepingu lõpetamisel seoses venna korraldatud veeuputusest tekkinud ja kuu aega kestnud jamadega. Samal õhtul, enne seda kohtub ta Madli ja Kaisaga, viimase palvel. Kaks päeva hiljem kui Viljar oma elamisega kolib töö juurde tuleb päeval kõne vanaisalt, kes teatab, et emapoolne vanaema on surnud.


Viis nädalat hiljem…
On esmaspäeva varahommik, 1 jaanuar 2007. Filx ärkab ja lülitab telefoni sisse ning läheb kohvi tegema. Köögis on isa kes, küsib, et millal poeg tagasi tuleb. Viljari standartne vastus on “ei tea” ja ta arvab, et mitte nii pea. Pärast põgusat vestlust liigub ta tuppa tagasi ja avastab, et öösel on Kaisa sõnumi saatnud, kus ta küsib kas Viljar ei oleks nõus nendega välja minema.
“Ma vastasin, sms’iga loomulikult, et kes need nemad on. Tüüpiline mina. Igatahes, olukord viimaste nädalatega polnud paremaks läinud. Pigem halvemaks. Enne jõule lugesin ühte blogi ja pettusin täielikult, see hetk oli mul täiesti ükskõik oma elust. Kuid peale jõule suutsin ennast natuke kokku võtta ja hakata uuesti nägema mingisugustki mõtet. Töö juures juba plaanisin kuidas oma raskest seisust välja tulla. Selleks tuli leida elukoht, maksta võlad ja töökoht ära vahetada. Mati käis hullult peale. Eks temast oli arusaada ju, üksinda on raske. Ma tean seda.”
Järgnevateks nädalateks jäi Viljar peaaegu, et kodutuks. Tema õnneks, lubas ta kolleeg oma korteris elada. Töökohavahetust Viljar ei teinudki, kuna ta ei tahtnud. Lisaks tulid mängu uued sündmused.
“Kolmapäeval, 3 jaanuaril, täpselt 5 nädalat pärast vanaema surma helises mu telefon ja nägin seal vanaisa numbrit. Pärast esmaspäeva õhtust kõnet mõtlesin, et EI. Aga see oli tõsi, mõttel, mu peas oli tõepoolest õigus. Neetud, aga õigus. Vastuvõtmise hetkel olin oma kabinetis, kus peale minu olid veel kaks töökaaslast. Kuuldes vanaisa käest, et mu ema suri täna hommikul, tormasin välja suitsetama. Vat sel hetkel lakkas mu mõte jooksmast, emotsioonid lihtsalt kadusid varjudena pimedusse. Kõigest hoolimata tuli ennast kokku võtta, ennast umber reorganiseerida ja Pärnusse sõita. Nüüd meenutades tundub see kõik uskumatuna, nagu seda kõike poleks minuga juhtnud vaid hoopiski kusagil filmis. Olles nende sündmuste keerises, soovisn ma, et palju kergem oleks olnud mul piinelda nagu Jeesus Kristus, kolm päeva risti lõõduna. Emotsionaalne koorem oli nii suur ja sügavikus, kus ma olin ei paistnud sellele lõppu tulevat mitte kuidagi. Sama nädala reede õhtul, kui ma Pärnumaal kodus olin, oleks peaaegu mu väikevend ära lämbunud. Vahetult pärast seda põrnitsesin ma tagatoas toolil ja mu peas valitses täielik tühjus. Toomas küsis kas ma olen masendunud…”

Bear McCreary - Roslin And Adama

...järgneb

July 24, 2007

Elamine siin maailmas on kõige raskem (osa II)

Viljar istus kirjutuslaua taga ja põrnitses 21 tollist LCD ekraani. Samal ajal kostus kõlaritest “Where Have All the Flowers Gone” ning käed klaveril, Viljar mõtles, et nüüd on parim aeg lasta oma kirjutamisoskusel ennast näidata ja postitada uus jutt veebipäevikusse. Viimane lugu pidi ometigi ju järje saama.
“Sügistuulte tulekuga võis märgata, et suvi hakkab selleks aastaks vaikselt otsa saama, nii oli ka mu eesmärkidega. Mõõdunud kuud Tallinnas oli kahtlemata huvitavad, nii eraelu kui ka töö poolest. Töö siinjuures tekitas omamoodi emotsioone. Algul kui ma pealinna elama asusin mõtlesin, et praegune töö imeb tegelikult ja ma leian uue ja parema. Tegelikult veeres asi teist teed pidi ning tööotsingute turul mul õnne polnudki. Võib-olla natuke ehk isegi oli, kuid kuude pikkune oma erialale ameti otsimine ning ühelt töövestluselt teisele ronimine väsitas.”
Keti Viljari ratastel pani roostetama seegi, et tuli teha proovi töid, millega ta tegelikult sai nibin-nabin hakkama.
“Peale sõjaväge, või pigem isegi selle jooksul kadus vaikselt minust see Itimees. Ja nii iga päevaga. Algul ma üritasin läppariga seda viga parandada ja leida uuesti see, miks ma üldse arvutite taga nii palju aega veetsin. Kuid see ei õnnestunud. Jah, ma kirjutasin veel ühe artikli ja üritasin tõlkida, tõlkimine seejuures kukkus paremini välja. Kuid minus varitses huvipuudus. Ma püüdsin meenutada seda tunnet, kui ma millegi digitaalsega jälle hakkama sain. Need emotsioonid olid head, alates eesmärgi nimel pingutamisest ja sellele jõudmisest.”
Ega töö mille juurde Viljar jäi ei olnud kerge, palju uut oli ja tuli pidevalt juurde. Ka keskonnaga harjumine võttis aega.
“Oma meeskonnas ma olin päris mitu kuud üksinda ja uued ülesanded ei tundunud esmapilgul kerged. Lisaks andis omamoodi põntsu palganumber. Eks me kõik ole ju raha pärast väljas. Varemalt olin minagi seda, kuid nüüd ma saan aru, et praegune summa rahuldab mu vajaduse kenasti ära. Seetõttu jätkasin ma oma tööotsinguid ja olin valmis isegi oma töökohast loobuma. Viimane töövestlus oli mu detsembris. Peale seda kadus mul täielikult huvi uue ameti vastu. Lõppude-lõpuks ma jõudsin selgusele, et töö mida ma teen on maailma parim. Vähemalt minu jaoks.”
Oktoobri lõpus, vahetult enne filxi sünnipäeva võttis ta elu uue pöörde: avanesid võimalused oma elukoha saamiseks ning ta tutvus siinpool linnuteed maailma ilusama tüdruku, Kaisaga.
“Seda viimast ma arvan senini, kahtlemata on ta ... ütleme nii, et lihtsalt ilus, ehk oma välimusepoolest ideaal. Iseloomustada on teda raske, nagu ka kõiki teisi. Mulje temast on hea: tragi tüdruk, kes vist on ehk natuke uje. See viimane mõjutas mindki Madli, Kaidi ja Kaisa seltskonnas käituma viisaka ja viksi poisina. Aga tulles tagasi elukoha juurde, siis sel ajal oli mul võimalus saada ametikorter Paldiskisse, millest ma loobusin kalli üürikorteri kasuks Tallinnas. Ma arvasin, et noore inimesena on mul parem elada Eesti suurimas linnas kui mõnes pommiaugus. See võis viga olla, kuid ise ma seda ei tunnista. Vahemärkusena tooksin sellegi välja, et umbes sel ajal pidasin ma ka oma blogi, mille ma küll detsembris sulgesin.”
Ega ilma asjata ei räägita, et pea ees vette hüppamine pole just kõige kasulikum tegevus. Nii läks ka Viljaril.
“Heh, pead ma ära ei lõõnud. Füüsiliselt küll mitte. Kuid saatus vedas mind alt ja novembri lõpus jäin oma Tallinna korterist ilma venna korraldatud veeuputuse tõttu ilma. Mu silme ees virvendas kaotuse kibe maitse. Kõige halva nimel see oli alles pika ja käänulise raja algus. Lisaks elukoha kaotusele sattusin, minu jaoks suurtesse, võlgadesse, nii üle kümne kilo ja seda kõike oma kodu eest. Kuna üürikas oli meil vennaga kahe peale siis pidime koos asjale lahenduse leidma. Tuli välja nagu alati, ma pidin sellest mudasest olukorrast ise välja roomama ning närv püsti katkestasin ma oma suhted vennaga. Mitte, et ma teda süüdistaks, kuigi elupinna kaotus kesklinna kandis oli tema tehtud. Ma pigem olin vihane sellepeale, et ta ei teinud mitte kui midagi.”
Lisaks oma eraeluliste ja töö juures ootavatele probleemidele jõudis Viljarini kaks päeva pärast elukoha kaotust midagi traagilist – emapoolne vanaema suri.

Kingston Trio - Where all the Flowers Gone?

...järgneb

July 23, 2007

Lugu senini (osa I)

Umbes-täpselt aastake tagasi pakkis Viljar oma pillid Pärnumaal kotti ja asus elama Tallinnasse, maarjamaa pealinna. Linna, mis perifeeriast tulnule tundus lausa uskumatu unenäona. Majad ulatusid siin taevani ja igal tänava nurgal võis näha ringi sagimist, nagu neil kõigil inimestel oleks midagi tähtsat käsil. Temale see enam nii palju muljet ei avaldanud, kuna ta olin varemaltki Tallinnas lühikeste aegade kaupa viibinud seoses parktika ja tööga.
Esimeste kuude jooksul kasutas Viljar iga reede võimalust ja reisis nädalavahetuseks oma kodulinna Pärnusse, kuna suvepealinn tõmbas teda tagasi oma sõprade ja perekonna juurde. Neil enamikel kordadel kui ta Pärnusse või sealt tagasi Tallinnasse sõitis pidi ta kasutama põidlaküüdi abi. Talle oli ajateenistusest meelde jäänud, et antud viis oli lihtne ja odav viis sihtpunkti jõudmiseks. Nõnda tuligi filx ühel pühapäevasel õhtul tagasi Tallinnasse, ainult seekord tal ei vedanud üldse ja pidi tee ääres passima mitu tundi, kuni lõpuks üks sõbralik bussijuht võttis tema ning hiljem teisigi hääletajaid peale.
Tallinnasse jõudes võttis Viljar oma vanema vennaga, kelle juures ta elas, ühendust ning viimane käis välja idee veeta õhtu väljas jalgpalli vaadates. Idee tundus hea ja saigi täide viidud. Nad olid ju varemaltki käinud kusagil pubis jalgpalli MMi vaatamas. Kuid sellel õhtul liikudes vanalinna poole nägi äsja Tallinnasse kolinud noormees midagi väga kaunist ja enneolematut. Vähemalt Viljar sel hetkel ei mäletanud, et varasemas elus seda juhtnud oleks. Seda imetledes ta ei mõelnudki üldse sellele, et kunagi tulevikus võib sellest ta elu juhtmõte võrsuda. Ega sel hetkel ei olnudki aega mõelda sellele, kohatu oli silmapaistev kuid mõõdunud päev oma seikluste poolest palju meeldejäävam.
See pühapäeva õhtu mõõduski Viljari koos venna, Kaidi, Kaisa ja Madliga Nimeta pubis, ajaloolist jalgapalli finaali vaadates. Antud seltskonnas oli tuttavaks näoks blond tütarlaps Madli, kes oli talle silma paistnud oma särava ilu ja alati naeratava näoga. Õdede Kaidi ja Kaisaga, kes nägid äravahetamiseni sarnased välja, said Viljari sõpradeks mõned kuud hiljem.

July 8, 2007

Pidutsemas, vägevalt

Et Eestlane saaks oma rahvuse kommete kohaselt vägevalt pidutseda, tuli kõigil leida see vaba hetk oma kibekiirest elust ja vantsida neljapäevasele joomafestivalile – Õllesummerile. Ja tõepoolest, sinna tuli minna jala, sest metafoori “Juua või juhtida” sai ainult üheselt mõista. Otseloomulikult juua ning seda tuli teha väärikalt.
“See on ju kultuuriüritus, ega keegi ennast seal purju jooma hakka”, räägib Viljar telefonikõnest Markoga. Kuid kohapeal selgus, et sealne olukord on risti-vastupidine. Enamik külastajatest oli esinduslikult juua täis, mis oli ka täiesti arusaadav. No mida sa ikka seal igaval üritusel peale hakkad, kui ainult tarbid õllejumala püha vett ja vahid mõnda kohalikku bändi kusagil telgis.
Erinevalt teistest festivalidest jäi õllesummer oma meelelahutusliku poolega ilusti alla. Jah, pakuti küll benij hüppamise ja katapult-toolil mõnulemise võimalust. Aga hind oli see, mis pani nii mõnegi mehepoja mõtlema. Enne aktratsioonile minekut oleks pidanud õllega rahaväärtust kõvasti langetama. Huvilised sai ka mootoratta simulaatoris istuda või siis lasketiirus vaprale märklauale kumbesse tulistada. Lisaks esinesid mõnes suuremas telgis muusikud oma hämmastava loominguga.
Pasunamehe kõrts, kus Viljargi lõbusalt oma sõpradega aega veetis pakkus peale elava muusika ka erinevaid võistlusi: kaardimängud, viinakabe ja suuskamine. “Seisme seal päris suure pundiga rivis ja lugesime 7ni. Iga 7 pääses mängu. Kui õhtujuht mu juurde jõudis, küsisin viisakalt, et ma tahaks seitmes olla. Otseloomulikult see ei õnnestunud. Proovisime nii üht kui teistpidi lugeda” meenutab ta eileõhtust sportmängu algust.
Kabeme mängimisel näitas klassi pikajuukseline noormees, kes küll kaotas, kuid jõi ära 14 pitsi viina ning pärast seda liikus rahulolevalt edasi. Mängu pealtnäinud Viljar teab rääkida: “Tüüp oli täielik owner ja loomulikult elasin ma talle kaasa. Pärast mängu premeeris ta mind pasunamehe pitsiga.”
Õhtu jätkudes pääses ka Viljar lõpuks mängima suusatamist:. “No kuna viinakabes mul ei lastud võitu koju tuua, pidin siis suuskama. Huvitav oli. Suusal oli kuus täidetud pitsi. Kel joppas, sellel oli pitsi vägijooki valatud. Kõigil ei läinud nii hästi ja nad said vist midagi muud” Suusamäng tõi talle kõigest “Cooleri” tatoveeringu.
Pimeduses, peale loterii võitu tuli Tarmol (toim. nimi muudetud) hea idee lasta t-särgi poes midagi oma uuele särgile kirjutada. Ka filx oli selle ideega päri, kuna ta oligi juba päeval plaaninud endale uue kehavarju hankida. “Mu särgile tuli kiri “Porn is cheeper than dating”. Ja tõepoolest a täht on seal kusagil puudu” räägib ta oma uhiuuest sinisest riideesemest.
Viljar ise peab Õllesummerit täiesti korda läinud ürituseks, mis sest, et algus ei olnud kuigi paljutõotav: “Ühtegi lollust ma seal ei teinud ja nüüd on tagant järgi hea meenutada. Kuigi jah pean netima seda, et enne suurt summerdamist tekkisid korraks teised mõtted. Päeval helistas Kaisa ja arvas, et me võiks Madlit uude töökohta vaatama minna.”
Kaalukausil Õllesummeri kasuks langetas otsuse juba varemalt sõpradega kokkulepitud plaanid minna lauluväljakule pidutsema. 

Battlestar Galactica (2003) 3x09 - Unfinished Business

July 2, 2007

33

Tegelased: Viljar, Laura

Ilm on ilus ja taevas särab keskpäevane päike. Pilt viib meid otse looduskauni järve äärde, mille kaldal asub maja. Eemalt on kuulda lindude laulu. Maja klaasist piirdega verandal seisab ..... Viljar, kelle pilk on suunatud kaugele järvele. Juues kohvi läikiv mustast kruusist liigub kaamera kaugemale ja fookusesse ilmub päevitus tool, kus lamab bikiinides tüdruk, kes ilmselgelt võtab päikest.
Laura (eemaldades päikeseprillid peast): „Viljar.”
Viljar, sõnagi lausumata vaatab järvele.
Laura (seekod juba valjumalt): „Viljar.”
Viljar (suht kuivalt): „Jah”
Laura: „Sa ei paista just kõige rõõmasam olevat.”
Viljar: „Ega vist. Tead, miski mu sees närib mind vaikselt, viies mind masendusse.”
Laura (irooniliselt): „Jälle.”

Kaamera liigub Laurale lähemale, võttes fookusesse tema sinakate silamdega näo.

Laura: „Millest see masendus?”
Viljar: „Ma ei tea.” paus „Ma ei tunne ennast õnnelikuna”
Laura: „Kallike, sa arvad ainult seda”
Viljar (natuke pahaselt)”: „Oi tõepoolest.”

Kogu selle jutu ajamise jooksul on Viljar pikisilmi järve vahtinud. Laura tõuseb püsti ja liigub ta kõrvale.
Laura: „Küll sa oled ikka sinisilmne, õnnetuks teevad sind su enda mõtted. Seal kusagil, su peas, keerlevad mõtted, millega sa oled loonud endale valeliku ettekujutuse sellest, mida sul pole. Unusta need mõtted ja vaata asja vähegi teisit. Mõtle sellel, mis sul juba on.”
Kaamera kaugeneb ja liigub Viljari peale. Viljar samal ajal pöörab ennast Laura poole.
Viljar: „Jah, ma tean seda. Kuid siiski häirib mind see, et ma olen seda kõike näinud ja tundnud. Ning nüüd, kus ma tean, et midagi sellist on olemas ei saa ma enam sellest mõttest lahti.”
Must ekraan.
Kaamera viib meid õhtusesse Tallinnasse, kus Endla tänaval kõnnib Viljar. Ta tuli just õppesõidu viimasest tunnist ning on endaga rahul. Ta läheb ostab kioskist bussipileti ning liigub otsekohe trolli peale.


Credence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain

Paus, 15 minutit

Pealkiri valetab sajaga, tegelikult on siia jutude ilmumise paus pikem, kui viisteist minutit. Täpset aega ei tea, ehk mõni päev vb mitte. Et miks? Jah, ma usun, et mõnigi lugeja ootab uusi lugusid. Ideid kusjuures mul on ning neilegi võib otsa lisada jooksvalt tekkivad jutud (nagu see). Aga mul on sorry as hell, et ma pole hetkel võimeline seda tegema. Hiljuti väljakaranud inimlikud emotsioonid (ma vihkan teie gängi :@ ) hoiavad mind trellide taga, kust mul pole pääsu. Ma pean oma aja ära istuma, vaikselt ja rahulikult.
Ahjaa see post hävineb automaatselt, nagu filmis, ma lisaks, siis kui ma midagi jälle trükin.

June 29, 2007

Edu saavutamiseks ei piisa plaanide tegemisest...

Viljar oli lõbusas tujus, ta väljus just Statoilist ja kõndis Kristiine Kaubanduskeskuse poole ning bensiinijaama suunduvate sõidukite kolonn tuudutas üksteise võidu. Ju see pakkusgi talle palju nalja, kuna ta lihtsalt ei mõistnud, millest tuleneb autojuhtide närvilisus ja selle väljend, - roolil oleva signaal nupu pressimisest tekkiv hääl.
See omakorda meenutas talle ühte sõidutundi autokooli alguspäevilt, mil tema kogemuste pagas oli väike ning ükskord suri auto ristmikul välja. Enne kui õppur kentsakale olukorrale reageerida suutis, oli taga oleva autojuhi närvid üles õelnud ning hakanud signaali andma, mõeldes, et eesolev sõiduk niimoodi kiiremini liikuma saab. filx, nii kutsusid Viljarit ta head sõbrad, mõlgutas mõtteid, et äkki annaks viisakusest signaali vastu. Ta laitis selle idee kohe, maha kuna kõrval istuv õpetaja oleks kurjaks saanud.
Tänane sõidutund, mis seisis juba võiduka autokooli lõpu pool ning juhilubade juures, sujus üsnagi hästi, mis sest, et hommik algas üsnagi keeruliselt. Samas Viljar oli varemaltki juba selliste situatsioonidega kokkupuutunud ja üritas säilitada kaine mõistuse. Nimelt kümme minutit enne rongile minekut avastas ta sularaha puuduse oma taskutes ja kiire kalkulatsioon näitas, et sulli ei ole võimalik enne rongile minekut hankida. Seetõttu otsustas ta bussipeatuses ära käia ja uurida bussiaegu. See retk vilja ei kandnud kuna puudus ülevaatlik informatsioon ühistrasnpordi liikumisest. Õnneks oli seal ligidal pood, kus ta hankis pangaautomaadist natuke raha bussisõidu jaoks. Raha välja võttes märkas noormees, et üks tema kolleeg tuli autoga poodi. See tekitas omasoodu küsimuse, et äkki ta läheb linna ja nii saaks Viljargi ilma paanikata õigeks ajaks autokooli.
Kõik ei läinud nii nagu mõtetes ning ta pidi õnnetuna koju vantsima, närides tee peal pistaatsi pähleid. Need olid maitsvad. Kodus olles vaatas filx Harjumaa liinide kodulehelt bussiaegu ja leidis, et järgmine sõiduk väljub 20 minuti pärast. „Milline vedamine”: mõtles Viljar ja pakkis oma asjad kokku ning asus teele.


Groove Agents - The Day that I Die

June 28, 2007

Lucky noob Deux 2

Kusagil sealpool asub minu kodukoht Malda Impeerium, mis tegelikult nüüdseks on mässuliste eikellegimaa ning impeeriumi silt õõtsub vaikselt veel nime küljes vanade aegade mälestuseks. Neisse mälestustesse on rajanud endale pesa ka aastate tagused gamingu ajad, mil mina, p2ss ja praegune pro-gamer Deux korraldasime mitmepäevaseid LAN’e.
Malda, LAN’id ja vanad mälestused pole selle loo põhiteema. Jutuks või pigem liiguvate piltidena ehk siis filmiks on täna isand Deuxi uus, järjekorra numbrilt teine fragmovie, mida ma lubasin reklaamida. Et, mis see fragmovie on? No need kes teavad, mida see endast kujutab.. need juba teavad, need kes ei tea ... ega mul pole palju öelda. Googledage natuke, ehk saate teada. Vaatamist on see nii või teisiti väärt.

Nii, peale väikese videojupi vaatamist (kui Te ei ole seda teinud, siis tehke seda) on aeg arvustusteks. Napisõnaline nagu, ma olen siis minu mulje asjast on väga hea. Olen näinud selle esimest versiooni ja see nii väga mind ei köitnud, kuid see mida siin saab näha. Üldiselt on fragmovied ikka ühe stiiliga: palju überfrage, hea taustamuusika ja natuke kaamera tööd. Jah, see kõik on siin ka olemas, kuid mis mulle eriti meeldib Deuxi teose juures on story, suurepärane intro ja outro. Damn, ülikõva värk!

Rihana feat. Jay-Z - Umbrella

June 26, 2007

Õnnelik oma sõltuvuse üle

Nagu taeva üheks lahutumatuks osaks oli säramas Päike oma kaimude kõrval igaveses pimeduses, oli ka sellel miljarditest rakkudest koosneval olendil seal kaugel maa peal täiesti oma asi, milleta just nagu ei suutnud elada.
Füüsiliselt polnud seda detaili olemas, kui siis ainult keemiliste ühendite jadana, mis voolas kehas pulbitsevalt ning raevukalt ainult neil hetkeil. Need hetked olid parimad. Mis-sest, et nad ei kestnud kaua ja nende nimel tuli näha pidevalt vaeva. Igakorraga võis muutuda pingutus oma naundingu saamiseks raskemaks ja samas tunne ise võis muutuda lahjemaks. Kõige paremad olid need esimesed korrad, kui salapärane ja nii uus ilmutas ennast.
Kui ta jälle lõpuks välja ilmub, siis sa teed kõik, et seee tunne säiliks või korduks uuesti. Maailm su ümber kaob oma rada. Enam ei ole tähtis tagajärg ega põhjused, vaid see hetk, see olukord on ainult oluline ja nii hea.
Janu selle joovastuse järgi on sõltuvus, ükskõik milline. Alustades ehk pahedest, mis kardina langedes viivad inimese mulla alla. Kuid ometigi pole narkootikumid või sigaretid või alkohol või mis iganes võlts ja tehislik aine meie kehale. ainukesed sõltuvust tekitavad asjad.
Meis endis peitub nii mitmeid sõltuvusi, millest me enam ei saa lahti kui me oleme nad avastanud. Olgu selleks kirglik armastus, kuum seks või põhjatu adrenaliini janu.

Damae feat. Londonbeat - I've Been Thinking About You

Populaarsed