the laif of a lasnamäe internet warrior

Hommikul ärkan kajakate lalina saatel,
nutikat sirvides mu nägu muutub kaameks.
Facebook, delfi, postimees - millest küll alustada,
tahaks oma maailmavaate kommentaariumisse panustada.

Delfi top uudise peale mu karv tõuseb turri,
valistus, eesotsas alfaisasega on jälle keerand miskit lurri.
Fak jee, mu komm on täna esimene,
sest sina, troll, teistpool ekraani pole eriline.
Minu jutt siin on ainult tõene,
mu sõnade peale ainult mõelge.

Uudistes jälle teemaks on lapik maa,
onu Agur millal sa ükskord aru saad.
Jälle pean asetama käed klaverile,
et saaks asjad selgeks teha valerile.
Toksides sõnumit "maa on ümmargune",
sajab vastu kommentaare nagu taevast nuge.

Oh issand aita, Eesti esi insta influencer lahku läks,
nüüd teda ootab Facebookis  näo peks.
Varjupaika viisid sa oma kustikad,
selle eest silme alla voolime sulle virutaalsed mustikad.

Linkin Park - Hands Held High

Maailmalõpu müsteerium lahendatud

Andekad Scooby-Doo tegelased on järjekordselt oma ülesandega hakkama saanud ning paanikaosakond võib südamerahus vaba päeva võtta. Maailmalõppu ei tule.

Tõe päevavalgele toomiseks ning advekvaadsete faktide esitamiseks tsiteerin mu poskasti potsatanud kirja:

Aloha filx!

Jõudsime järjekordsele müsteerimumile jälile ning lahendasime maailmalõpuga seotud probleemid. Nagu sa tead siis maailmalõpu paanika algas sellest, et Maajade kalender sai otsa. Seega me otsustasime uurida mismoodi lõppeb üks kalender. Muponautide vihjete peale sõitsime Viljandi külje alla Tusti külla. Rääksime kohalikega ning nemad juhatasid meid külavanema joodiku Jüri jutule. Auklike riietega halli habemega vanamehe päss jutustas oma loo. Nimelt oli ta kuu alguses ostnud koos säästukangega kohustuslikus korras ka värske Maaja ajakirja. Kalender oli seal täiesti olemas nagu päike taevas. Aga... siit tuleb nüüd müstiline iva. Kuna samal õhtul toimus kõva läprakas tähistamaks kartulite maha panekut siis nagu ikka pärismaalstele kohane pidu lihtsalt läks käest ära. Hommikul peavalu käes vaevlev Jüri värises ilma püksata diivanil ja avastas, et Maaja kalendrist oli tükk ära rebitud. Täpselt alates 22. detsembrist. Ja nõndaks lasigi ta paanika-kõlaka lahti, et kalender saab otsa - kalender saab otsa. Maailmalõpp on tulekul. Kohe sheeriti ja laikiti Jüri positatud staatus sõnumit Facebookis ja järgmine hommik terve maailm teadis.

Selle loo analüüsides saime selgeks kuidas maailmalõppu ära hoida. Lihtne! Tuleb minna Balti jaama R-Kioskisse ja detsembri Maaja osta. Saate uue kalendri koos ilusate piltidega.

Keni pühi soovides,

imekoer Rex!

Põhja-Tallinn - Meil on aega veel

107 lugu (rewritten)

Seitsmes osa

Kaamera liigub Viljari suunas kellel on käed puusas ning ta sammub vaikselt köögi poole. Ta keskmise, mis on ühtlasi kõige suurem, sahtli ja võtab sealt tee paki.

Viljar: "Kuidas see nüüd õieti käis."

Laura, kõnnib Viljari seljataha: "See on imelihtne. Vesi peab paar minutit jahtuma umbes 80 kraadini. Siis tuleb lasta punasel teel 3-5 minutit tõmmata."

Viljar: "Parim maitse."

Laura vaatab teda ning kõnnib kaamerale lähemale: "Jah, täitsa õigus."

Viljar, kes on jõudnud nüüd akna juurde vaatab sealt üksipulki välja: "Vabandust. Mu pea... seal on palju uusi asju."

Laura najatab komplekste köögimõõbli najal ning jälgib Viljarit.

Viljar: "Ma peaks midagi kirjutama."

Laura: "Kolm aastat on täis saamas."

Viljar: "Õige, kui ma kirjutamist alustasin siis ma lubasin, et kunagi lõpetan. Kolm aastat ja 107 lugu."

Laura näole on ilmumas naeratus: "Kas see kõik juhtus minu või sinu peas."

Viljar naerab: "Pole õrna aimugi."

Laura vaatab uurivalt kõiki lugusid: "Mis nendest siin saab?"

Viljar pöörab pilgu õuest tuppa: "Kõik jääb bitidena siia alles."

Laura: "Ja sina."

Viljar: "Ma usun, et leidsin selle mida sai nii pingsalt otsitud. Naljakas. Kogu see aeg ootas ta mind, mu silme all."

Kaamera eemaldub vaikselt kaugustesse ning fookus muutub sujuvalt mustaks.

John Frizell - Murphy's Body

Reisikiri Afride hõimu maalt

Mõned päevad tagasi keerles meediaorkaanis uudis sellest kuidas meie vaarisade mäluseade flopy'le surm kuulutatakse. Nõnda käis mu ustav sõber Hr Puuk uurimas puunlaste maal, Saharas Afride hõimu infotehnoloogia kasutamistrende.

Afride hõim peidab ennast sügaval Aafrika mandril vihmametsates kuhu ei vii ükski tee, rääkimata trammist. Nagu ikka, moodsa ühiskonna kombe kohaselt kasutasin ma rastapatsidega ehitud rahva juurde liikumiseks mugavat Segaway'd. Külas võeti mind vastu, tänu disketi pildiga kaltsuks kulunud t-särgile, nagu maist jumala saadikut, kes oli tulnud hõimule seda kõige kurjemat kuulutama. Lahkelt surus metslaste kamba pealik mu kätt ning tegi isiklikult suurte sõnajalgade vahel küla ekskursiooni, tutvustades samal ajal põgusalt kohaliku elu-olusid. Kõige hullem polnudki, pigem tundusid pilliroovõrgedest kokku klopsitud hütid mugavamad kui meie Lasnamäe paneeljurakad. Nahkdiivanid, konditsioneerid, isiklik teenija jne...

Õhtu saabudes tiriti mind küla platsile kus seisis nende aukartust äratav pühamu - ringi keskele, inseneri täpsusega paigaldatud 386! Just, see vana hea raal, millest mu vanaisa rääkis, et tema vaarisa oli kunagi hallidel aegadel Doomi mängimiseks kasutanud. Külavanem teadis rääkida, et endine shamaan oli peale arvuti saabumist nagu hobuseröövel üles poodud ning hiljem tükeltati ta laip ning anti hüäänidele närimiseks. Legendi järgi kui külaseff ühel õhtul oli näinud arvutis Nasdaq langemist kaotas ta usalduse shamaani vastu ja nõnda leidis viimane oma õnnetu otsa.

Tegemist oli üsna religioosse rahvaga, isegi enne interneti minekut peeti maha püha rituaal. Peale päikese loojangut kogunes vaikselt jahilt tulnud rahvas kompuutri ümber ja hakkas ringis tantsima ning arvuti suunas kummardama. Samal ajal laulsid nad võidukalt, nagu oleks Jaapan jalgpallis Barsiilia vastu saavautanud suure edu. "ugi-pugi, ugi-pugi" kostus raevukalt üle õhtuse vihmametsa. Lõpuks lülitas isehakanud küla boss arvuti sisse ning laskis alamatel kookose viina lauale tuua. Kui räägitakse, et Eestis võib leida maailma kangemat alkoholi siis ma pean nentima, et eksitakse. Nende jaoks on  maarjamaa 98 kraadine piiritus kui Kellukese limonaad. Kookose viin oli nii hull kraam, et see päikese valgust silma otsaski ei talunud. Keegi idioot oli kunagi rumalast peast keset päeva potsikuga õue läinud. Selle peale oli see kange jook lahvatades sinise leegi kohe üles võtnud. Noh, eks ma saan neist täiesti aru miks nad arvuti sisselülitamise aeg jooma kukuvad, ega meilgi targem pole. Ameerikamaa aknad jooksutab ennast nii kaua käima, et kraba endale külmikust üks Saku Ice meelelahutuseks.

Inerneedusesse, nagu nad ise nimetavad interneti, minemiseks on neil lausa alajaam püsti lõõdud. Sealt tuleb üüratu kaabel 56kb/s välisühendusega. Üldse kogu arvutisüsteem on veidralt üles ehitatud. Masinas ei jookse Windows, Linux ega Mac OS vaid Coconut OS! Keegi küla prill oli selle täis peaga progrenud. Lisaks on iga programm eraldi disketil ja sealt see hirmus häda tulebki kui nendele nüüd Sony surma kuulutas. Vennad olid vähe vihased seal külas. Lubasid isiklikult, et kui nad seda õnnetut kuulutajat Koplis näevad siis kütavad talle molli. Peo lõpp tuli õite kiiresti, tähendab, kookose viin nokkis nii hästi nagu näljane kana teri.

Hommikul isutsime külvanemaga taaskäideldud pingil ja ta hakkas kurtma: "Johhaidiii, eile läks jälle käest ära. Vana veis, ma ütlen. Poleks pidanud rate tutvumis mängus nii palju nilbusi kangema kraami saatel küsima ja uusi date endale lubama. Ja siis, saad aru, mingi ahv oli õhtul templi ukse lahti jätnud. Loomulikult kasutasid kiimased templielevandid võimalust ja liitusid peoga." Popsutas vaikselt ganepit ja lausus veel: Vähemalt polnud nii hull kui meremeeste peol. Seal võtsid ringmängudest osa okasssiilid :S"

Tervise tagasi tulles, lõuna paiku, asusin oma tähtsat missiooni täitma. Nimelt olime siin Eestis hr. filx'iga välja töötanud lahenduse kuidas nende flopy muredele lõpu saaks. Selleks oli vana hea CD-ROM. Aga oh õnnetust, see ei sobinud nende arvutiga. Peale taha ühendamist läks päikseline ja selge taevas mustaks ning hakkas välku lööma. Vana pealik kohuks nii ära, et tegi olematud püksid märjaks.

Järgmine kord kui me sellele vahvale rahvale külla satume üritame neile USB mälupulka varanduse või pealiku tütre eest pähe määrida :)

Dagö - Joonistatud Mees

Üks maas

Sarviline elukas vajus hingetuna maha. Tema ebamaisest kehast olid eemaldunud verest nõretavad jäsemed mis mõned hetked tagasi veel innukalt sõdisid. Kuid seekord tarbetult. Viljar istus hingeldades kivile tõmmates samal ajal suure tõmbega kopsud täis. Laura sättis ennast mugavalt ta kõrvale ning ütles: "Asi kulimineerub selleks korraks, kuid tulevikus, nagu ka minevikus, ettehoiatamata ajavad nad oma rauad kuumaks ja kõik algab uuesti." Viljar põrnitsedes salakavalalt maad sõnas: "Ma tean...."

Basic Element - Heaven Can't Wait

Teadmata kadunud

Tühjus. Valge tühjus. Viljar istus rahulikult jalad ristatud, käed põlvedel, rätsepa asendis. Tema silmad olid suletud ning hingamine sujuv ning rahulik. Ta tõmbas endasse ümbritsevat õhku sujuvalt nagu liigub vaikne tuuleiil mõõda kõrbe, raputades õrnalt tema teele ettejäävaid taimi. Õhu väljudes oma kopsutest tundis Viljar igakord kergendust oma kehas, just kui oleks ta raske koorma seljast visanud.

Lõdvestulunt istuv noormees avas aeglaselt oma silmad, märgates enda ümber ainult valget. Nii üleval, kui all. Parema ja vasakul. Ükskõik kuhu ta oma silmi ei pööranud kõpitses talle vastu valge. Värv, mis tundus nii puhas ja värskendav kui üleüldse midagi sai olla. Ruum, kus Viljar istus puudus geomeetril-ine mõõde. Sellel polnud näha lõppu ega algust. Ta tundis ennast rahulolevalt, kuna ta tundis oma lihastes mõnusat lõdvestust, tema aju oli just kui puhkuse režiimis, kus rakukesed ei püüdnud ühtegi uut mõtet genereerida ega neile vastuseid leida. See oli täiuslik harmoonia.

Ühel hetkel, teamata ajal ilmus tema juurde heledate lühikeste juustega nägus neiu, keda ta oli oma lühikese elu jooksul juba kohanud. Silmitsedes sujuvalt tema ilmunud naise juukseid, laupa, silmi ning suud, märkas mees, kuidas temakese niisked huuled avanesid: „Viljar, kas sa tead kus sa oled?“ See keda just kõnetatud oldi tõusis püsti, hingas rahulikult ja ütles: „Ma ei tea. Võimalik, et tean aga ma ei mõista. Ma tunnen ennast kui kadunud hing otsimas oma igavese naudingu aset.“ „Tsss“ vastas Laura „Ma saan sinust aru ning ma olengi selleks siin, et näidata sulle seda mis on õige“

järgneb...

Sugar Ray - Spinning Away

Life või no-life

no-life – … võib esinda ka lowlife kujul…. tehnika ajastul, mil raalid oli saavutanud kõrgtehnoloogilise arengu, moodustus 21 sajandi ühiskonnas grupp inimesi, kes veetsid aruvtite taga mängides, chattides ja internetis surfates rohkem aega, kui reaalses maailmas. Neil isenditel puudus huvi tegeliku elu vastu kuna nad leidsid oma õnne miljonist integraallülitusest koosnevast masinast…

Viljar istub käed rüpes madalal diivanil ja jõllitab klaasist laual olevat vaasi, millelt peegelduvad päikesekiired vastu. Tema kõrval istub tumedapäiline Laura, üks jalg üle teise. Laua kõrval seisavad veel tumeda kaabuga vanem mees, heledapäiline sarmikas neiu ja kroomitud metallist robot, kellel metalselt nahalt päike vastu helgib. Viljar pöörab pilgu korraks maast laeni ulatuva akna peale ja näeb sealt rõdu. Samal ajal vanem, kaabuga mees lausub vaiksel häälel: “Kas keegi selgitaks, miks me sel päikeselisel päeval siia kogunenud oleme.” Blond tüdruk, kes on jõudnud juba vahepeal oma taguotsa lauale toetuda ütleb irvitades: “Kellelgil meist on probleem.” “Tõepoolest, on küll.”: vastab Viljar vihaselt, “RL sucks IMHO ja lurinal”.

“Ole nüüd” ütleb Laura paitades Viljarit. Laura tahab edasi rääkida, kuid kaabuga mees segab vahele: “Aga hea küll, põõrdu siis no-life rüppese tagasi, kui see sulle nii väga meeldis. Mõtle vaid kui rahulikud ja närvitud need aastad olid. Sina digimaailm, ei midagi muud.” “Just, just”: kiidab sinisilme blond rõõmsalt vastu: “Mõtle, sel ajal oli kõik lihtne ega polnud mingit asjatut keberniiti. Läks midagi viltu, sa õppisid oma vigadest ja proovisid uuesti. Kuni õnnestus ja alati õnnestus. Positiivne oli seegi, et üleliigne resursside kulu puudus. Lihtsalt tuli vajutada Back nuppu ja alustada rõõmsalt uuesti.” “Vou, vou. Peand nüüd kinni” lausub Laura, kes on vahepeal ennast kogunud: “Ära hakka siin midagi ahvatlema võltside asjadega”.

“Asjadega” saab Laura vastuseks, “mis endast ei kujutanud ei midagi halba, ega valmistanud piinavaid emotsioone.” Viljar tõuseb püsti ja liigub akna juurde, Laura järgneb talle. Viljar vaatab korraks aknast välja, süütab sigari ja pöörab ennast ümnber ning najatub seljaga vastu akent.

“Türukul on õigus” ütleb kaabuga mees. Viljar lausub omakorda “Võimalik. Kusjuures ma proovisin sama taktikat. Õpin oma vigadest päris elus ja proovin uuesti. Aga kaadeemit, see on raske ja kurnav ja väsitav. Siin on kogu süsteem ikkagi erinev. Igakord sa ei pruugi teist võimalust saada, isegi siis kui sa heas usus edasi tegutsed. Lõppude lõpuks saad ikka vastu näppe ning näpud on valusad." Robot, kes vahepeal vaikinud on teeb lõpuks sünteetilist häält: “Tead mida ma ütlen selle peale: Your programming is injure.” “Ojaa” maigutab Viljar.

Blond neiu räägib naereldes “Selge, asi otsustatud. Sa valid uuesti no-life ja tunned rõõmu gamingust”. “Sina nüüd küll otsustaja pole” nähvab Laura vihaselt vastu. Kaabuga mees asetab selle sõneluse peale viski klaasi käest ja lausub jällegi rahulikul toonil: “Härrased ja daamid, käitume nüüd tsiviliseeritult ja lahendame asja rahulikul moel nagu inimestele on kombeks.” Robot, kes tunneb ennast kõrvale heidetuna oma masinliku loomuse pärast, põriseb selle peale. Kaabuga mees räägib edasi: “Las filx ise otsutab”. Viljar on oma sigari kustutanud ning vastab: “Ma tegin seda juba. Otseloomulikult, peale seda kõike ma valin ….”

Sylver - The Smile Has Left Your Eyes

pwn or be pwned

“HEAD SHOT” ning kullipilkse Tameralne peast ilma jäänud laip vajus maha. Murdosake sekundist hiljem tabas sama saatus ka Aryssi ning filxi skoor paranes märgatavalt tänu sellele Double Killile. Snaiper käes, ei olnud filxil aega passida, tuli kiirelt edasi liikuda, et mitte loovutada oma elu ning suurendada mõne vastasest boti frage. Pealegi, kõik, kes vähegi FPSi pelanud olid, teadsid, et pidev liikumine hoiab sind võimalikult kaua elus. Ja elus püsimise eesmärk oli vastaste manale teele saatmine. Karm aga õiglane, pwn or be pwned.

Joostes mõõda kaldteed allapoole, sattus filx järgmisesse kontakti. Veri kees täie pasaga. Ta reageeris shok rifle tulele ning vahetas operatiivselt oma snaipri flack cannoni vastu ning lennutas kilde pritsiva palli Logue poole, mille peale viimase health vähenes märgatavalt. Logue käitus targalt ja taganes kastide vahele elupakikeste järele. Filx, nähes oma võimalust tõttas talle järgi, samal ajal loopides edasi flacki palle. Logue oli juba jõudnud oma elud uuesti täis saada ning vastas raevukalt lähenevale vastasele. Õnnestunud shok combo rebis filxi tuhandeks tükiks. “Deem” karjatas, kibeda kaotusemaitse saanud filx ning asus uuesti respawnima.

PURE PWNAGE EPISODE 13 - OLD HABITS

33

Tegelased: Viljar, Laura

Ilm on ilus ja taevas särab keskpäevane päike. Pilt viib meid otse looduskauni järve äärde, mille kaldal asub maja. Eemalt on kuulda lindude laulu. Maja klaasist piirdega verandal seisab ..... Viljar, kelle pilk on suunatud kaugele järvele. Juues kohvi läikiv mustast kruusist liigub kaamera kaugemale ja fookusesse ilmub päevitus tool, kus lamab bikiinides tüdruk, kes ilmselgelt võtab päikest.

Laura (eemaldades päikeseprillid peast): „Viljar.”
Viljar, sõnagi lausumata vaatab järvele.
Laura (seekod juba valjumalt): „Viljar.”
Viljar (suht kuivalt): „Jah”
Laura: „Sa ei paista just kõige rõõmasam olevat.”
Viljar: „Ega vist. Tead, miski mu sees närib mind vaikselt, viies mind masendusse.”
Laura (irooniliselt): „Jälle.”

Kaamera liigub Laurale lähemale, võttes fookusesse tema sinakate silamdega näo.

Laura: „Millest see masendus?”
Viljar: „Ma ei tea.” paus „Ma ei tunne ennast õnnelikuna”
Laura: „Kallike, sa arvad ainult seda”
Viljar (natuke pahaselt)”: „Oi tõepoolest.”

Kogu selle jutu ajamise jooksul on Viljar pikisilmi järve vahtinud. Laura tõuseb püsti ja liigub ta kõrvale.

Laura: „Küll sa oled ikka sinisilmne, õnnetuks teevad sind su enda mõtted. Seal kusagil, su peas, keerlevad mõtted, millega sa oled loonud endale valeliku ettekujutuse sellest, mida sul pole. Unusta need mõtted ja vaata asja vähegi teisit. Mõtle sellel, mis sul juba on.”

Kaamera kaugeneb ja liigub Viljari peale. Viljar samal ajal pöörab ennast Laura poole.
Viljar: „Jah, ma tean seda. Kuid siiski häirib mind see, et ma olen seda kõike näinud ja tundnud. Ning nüüd, kus ma tean, et midagi sellist on olemas ei saa ma enam sellest mõttest lahti.”
Must ekraan.
Kaamera viib meid õhtusesse Tallinnasse, kus Endla tänaval kõnnib Viljar. Ta tuli just õppesõidu viimasest tunnist ning on endaga rahul. Ta läheb ostab kioskist bussipileti ning liigub otsekohe trolli peale.

Credence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain