July 26, 2007

Võitle, kuni enam ei suuda (osa IV)

Komistades ning selle tagajärjest tulenev kukkumine võib valus olla. Isegi väga valus. Maapinnal, valudes lamades võib see hetk tunduda, et enam ei suuda. Mitte kui kuidagi. Ei taha püsti tõusta ega edasi kõndida. Valu su jalas on nii suur ja mõte siruli olemisest tundub sama ahvatlev, kui kausis olevad kompvekid lapsele.
Sarnase efekti tekitab reaalses elus täielik läbipõlemine. Tundub just kui, et siin ilmas pole enam mõtet. Võib-olla ongi parem, kui sinu õudusunenägu lõppeks koos su eluga. Kuid see on vale, ükskõik kui halvasti läheb või elamisel pole üldse enam eesmärki. Sest, tea, et kui kõik on juba totaalselt lõhki ega midagi parandada ei anna siis võta uus võimalus. Täiesti uus elu. Unusta see vana. Nii ongi parem – alustada uuesti. Vähemalt Viljar mõtles nii, kui tal üldse ei jopanud ja kõik veeres metsiku kiirusega allamäge. All, orus olles see veeremine lõppes ning silmade avanedes nägin ta uut tippu mille poole pürgida.
“Kogu läbielatu juures oli vist kõige parem see, et eluisu oli suurem kui kunagi varem. Ma võisin riskida teades, mida tähendab kaotuse tunne. Ja see oli ainult hea, hirmutunne ja tabud ei mõjutanud enam mind ega mu otsuseid. Mul oli ükskõik, sest oli kaks lahendust kas eesmärgile jõudmine või läbikukkumine. Viimasega ma olin täiesti sinasõber, seega kõik oli ok.”
“Mõned nädalad hiljem, kusagil jaanuari lõpus, veebruari alguses hakkasid asjad tasapisi lahenema. Ma säilitasin oma vana töökoha veel pooleks aastaks, mis andis mulle piisavalt aega asjade ümberorganiseerimiseks. Ka elukoha problem lahenes mu jaoks sujuvalt – sain päris enda korteri, kus ma pesitsen praeguseni. Hoolimatta positiivsetest asjadest pesitsesid minus ikka veel negatiivsed emotsioonid. Elu nendega polnud kerge. Pahade tunnete peletamiseks ja mõtete suunamiseks oli vaja mu elule uut eesmärki. Eesmärki, mille nimel tasuks natukenegi pingutada. Ühel lumisel veebruari reedel, luurasin ringi ja avastasin, et võiks autokooli minna. Idee sellest oli mu peas keerelnud ammu.”
Peale esimest teooria tundi teadis Viljar, et autokooli projektist kujuneb välja üks pikk ja kurnav positsiooni sõda, kuid see polnud oluline.
“Toomas juhtus just sel ajal minu juures olema ja ma ütlesingi talle seda. Mõeldes sellele nüüd, tundub kõik pidavat paika. Lube mul veel ei ole. Nende saamisel on olnud erinevad takistused mängus, alates sellest, et sõidutundide järjekorrad on pikad ja esimese pool aasta jooksul tuli mul viibida päris palju komandeerigus. See viimane aitas mu võlamuredele lahenduse leida ning isegi autokooli eest maksta.”
Kärestikud Viljari elujões muutusid vaikselt tasaseks ja rahulikuks jõesängiks. Asjad sujusid planeeritult, kuid ometigi pea aastast Harjumaal elamist varitses tema peas üksainus mõte. Kuude mõõdudes ilmus see mõte aina vähem. Aga igakordsel uksele koputamisel olid omad tagajärjed.

The Streets - It's Too Late (High Contrast)

No comments:

Post a Comment

Populaarsed