May 8, 2010

Õigus olla armunud

See imeline tunne mis sind haarab enda kütkesse. Need imelised hetked mis annavad su võrratule elule uue ja õnnelikuma väljundi. Pulbitsedes läbi iga sinus peituva raku kannab see üheselt ainuõiget mõtet - sulle on kingitud elu. Elu kus on lubatud endas kanda maailma parimat tunnet, armunud tunnet.
Tihedalt keerlevad peas ainult mõtted nendest hetkedest, mida sa oled hiljuti kogenud. Ning sa soovid iga süveneva mõttega saada uuesti uskumatu rõõmu osaliseks mida need nõnda lühikestena tunduvad hetked sulle pakkuda suudavad. Talitsedes oma joovastust selle järgi. Sa tead, et üsna pea tuleb jällegi see moment, kus sa saad täiel rinnal nautida neid imelisi hetki nautida. Ning salamisi ootad sa neid, nagu kuivanud vilja kõrs ootab keset kuuma suve päeva vihma.
Sügavustes peituv imeline tunne annab sulle igal hommikul rõõmsama meeleolu minna uuele päevale uhkelt, nina püsti, vastu. Ja mis kõige tähtsam sul on luba seda tunnet jagda.

Haddaway - Rock My Heart

The end

May 5, 2010

107 lugu (rewritten)

Seitsmes osa

Kaamera liigub Viljari suunas kellel on käed puusas ning ta sammub vaikselt köögi poole. Ta keskmise, mis on ühtlasi kõige suurem, sahtli ja võtab sealt tee paki.

Viljar: "Kuidas see nüüd õieti käis."
Laura, kõnnib Viljari seljataha: "See on imelihtne. Vesi peab paar minutit jahtuma umbes 80 kraadini. Siis tuleb lasta punasel teel 3-5 minutit tõmmata."
Viljar: "Parim maitse."
Laura vaatab teda ning kõnnib kaamerale lähemale: "Jah, täitsa õigus."
Viljar, kes on jõudnud nüüd akna juurde vaatab sealt üksipulki välja: "Vabandust. Mu pea... seal on palju uusi asju."
Laura najatab komplekste köögimõõbli najal ning jälgib Viljarit.
Viljar: "Ma peaks midagi kirjutama."
Laura: "Kolm aastat on täis saamas."
Viljar: "Õige, kui ma kirjutamist alustasin siis ma lubasin, et kunagi lõpetan. Kolm aastat ja 107 lugu."
Laura näole on ilmumas naeratus: "Kas see kõik juhtus minu või sinu peas."
Viljar naerab: "Pole õrna aimugi."
Laura vaatab uurivalt kõiki lugusid: "Mis nendest siin saab?"
Viljar pöörab pilgu õuest tuppa: "Kõik jääb bitidena siia alles."
Laura: "Ja sina."
Viljar: "Ma usun, et leidsin selle mida sai nii pingsalt otsitud. Naljakas. Kogu see aeg ootas ta mind, mu silme all."

Kaamera eemaldub vaikselt kaugustesse ning fookus muutub sujuvalt mustaks.

John Frizell - Murphy's Body

May 4, 2010

Peegelpilt 02 mai 2010

Teate, selgeltnägija elu pole lihtne, siis kui sa noor oled ja ei oska tabada tervikut mis pesitseb pildist väljaspool. Ühest küljest sa tead mis sündmused võivad silmapiiril terendada. Sa näed tulevikuga kaasnevaid valikuid ja mõnikord pole ükski neist sobiv. Kõik tundub olevat väga lihtne, visata kivi vette või mitte. Loopides kamaka veekogupoole, tekib virvendus ning äsja õhulendu nautinud ese kaob põhja. Jättes kivi lebama oma kohale ei teki virvendust ega kivi sukeldumist vee alla.
Ometigi sa tead, et need valikud ei ole ainukesed. Kivi saab toimetada järvepõhja ka ilma pisikese lainetuseta, kuna tulevik ise pole raamatusse kirjutatud. Eespool pesitseb lihtsalt üks võimalik sihtpunkt. Sihtpunkt, mille võib vabalt ajaloo prügikasti saata. Olles noor, puudub sul selleks vastav vissioon...

Edward Maya - This Is My Life

May 2, 2010

Mina, Talgud, Hornetek ja Kaisa

Vanade tavade kohaselt oli rahval lehekuu esimesel päeval antud töö juurest vabadus puhkepäeva nautida aga iroonilisel kombel kogunes üksmeelne seltskond kokku, et rehad käes talgusid pidada. See oli tahe koostöö ning soov kaunima kodupaiga järgi mis inimesi sütitas oma priipäeval tööd tegema. 
Koos minuga jagasid seda innustust veel mu parimad sõbrannad - Kaisa, Kaidi ja Madli. Varajasel hommiku tunnil oli mul üllatus pool suur kuna nägin bussist maha astumas ainult Kaisat. Selgus, et Kaidit oli haigusepisik rünnanud ning tal ei olnud mõistlik sadu ähvardava ilmaga välja tulla. Madli aga pidi tööl olema :( Nõnda me Kaisaga ekslesime kerges sajus talgupaigale. Peale meie kogunes esimesse rendevouz pointi veel natukene rahvast, kes olid vihma trotsides tulnud otsima talgurõõmu.
Kui kell oli juba üle kümne tiksunud pidas Tabasalu ürituse korraldaja väikese kõne. Oma jutus rääkis ta natukene mõisapargi ajaloost, tuleviku plaanidest ja miks me just siin kohas maailma päästmas oleme. Kõne peetud, asusime gruppides tööle. Tabasalu selts pani omateed kuhugi mujale leekima ning loo kangelased, mina ja Kaisa läksime aida juurde. Müüride ja katkise katusega hoone juures ootas suur üllatus. Mingid jörrid olid aastatega oma prahi sinna vedanud ning meie töö oli prügi sealt ära likvideerida. Õnneks algas tegemiste jada pihta hoopiski võsa lõikamise ning lõkkesse vedamisega. Peale esimest portsu jagasin ruttu biidi välja, et keegi peale minu lõket tegema vist eriti ei hakka. Võtsin sujuvalt püromaani ameti enda peale ja hiljem kaasasin veel Kaisa tulega mängima.
Päev mõõdus vahelduva pilvisuse ja vihmaga aga märgatavalt ruttu. Umbes kella kolmeks põles jaanitule mõõtu andev lõke täies hoos ning päev looduses hakkas vaikselt lõppema. Tänutäheks meie tubli panuse eest jagadi sooja suppi ning kringlit kohviga. Kaisa arvas sellepeale, et tal on sees kohe siuke tunne, et on selle välja teeninud. Kerget väsimust tundev mina jagas seda rõõmu temaga :) Tõesti, see millegi kordasaatmise tunne on kõige parem. Kui kõhud meeldivalt täis olid, kutsuti vaeva näinud seltskond veel kontserdile. Meie pidasime paremaks minna koju kasima ja puhkama.
Lõkerdamise vahe peal tsekkasin korra oma mobiili ja nägin naeratavat sõnumit ekraanilt vastu paistmas - mu mitu nädalat ootust oli lõppenud ja ma võisin oma Hornetekile järgi minna. No see on siuke uus moodne leierkast mis oskab telekasse manada kõike ja teeb veel pannkooge. Valetan :D Tegelt on muid häid funktsioone. Mul oli kohe isu sellele järele minna ning oma uus aparaat kurjaks ajada. Seda ma sain juba õhtul peale shoppamist teha ning tahtes oma rõõmu kellegiga jagada kutsusin päevase vapra lahingukaaslase Kaisa külla. Koos saatisme seljataha jäänud raske kuid tubli päeva filmi ning jutustamise saatel öösse.

Edward Shearmur - Bluebird

Populaarsed