no-life – … võib esinda ka lowlife kujul…. tehnika ajastul, mil raalid oli saavutanud kõrgtehnoloogilise arengu, moodustus 21 sajandi ühiskonnas grupp inimesi, kes veetsid aruvtite taga mängides, chattides ja internetis surfates rohkem aega, kui reaalses maailmas. Neil isenditel puudus huvi tegeliku elu vastu kuna nad leidsid oma õnne miljonist integraallülitusest koosnevast masinast…
Viljar istub käed rüpes madalal diivanil ja jõllitab klaasist laual olevat vaasi, millelt peegelduvad päikesekiired vastu. Tema kõrval istub tumedapäiline Laura, üks jalg üle teise. Laua kõrval seisavad veel tumeda kaabuga vanem mees, heledapäiline sarmikas neiu ja kroomitud metallist robot, kellel metalselt nahalt päike vastu helgib. Viljar pöörab pilgu korraks maast laeni ulatuva akna peale ja näeb sealt rõdu. Samal ajal vanem, kaabuga mees lausub vaiksel häälel: “Kas keegi selgitaks, miks me sel päikeselisel päeval siia kogunenud oleme.” Blond tüdruk, kes on jõudnud juba vahepeal oma taguotsa lauale toetuda ütleb irvitades: “Kellelgil meist on probleem.” “Tõepoolest, on küll.”: vastab Viljar vihaselt, “RL sucks IMHO ja lurinal”.
“Ole nüüd” ütleb Laura paitades Viljarit. Laura tahab edasi rääkida, kuid kaabuga mees segab vahele: “Aga hea küll, põõrdu siis no-life rüppese tagasi, kui see sulle nii väga meeldis. Mõtle vaid kui rahulikud ja närvitud need aastad olid. Sina digimaailm, ei midagi muud.” “Just, just”: kiidab sinisilme blond rõõmsalt vastu: “Mõtle, sel ajal oli kõik lihtne ega polnud mingit asjatut keberniiti. Läks midagi viltu, sa õppisid oma vigadest ja proovisid uuesti. Kuni õnnestus ja alati õnnestus. Positiivne oli seegi, et üleliigne resursside kulu puudus. Lihtsalt tuli vajutada Back nuppu ja alustada rõõmsalt uuesti.” “Vou, vou. Peand nüüd kinni” lausub Laura, kes on vahepeal ennast kogunud: “Ära hakka siin midagi ahvatlema võltside asjadega”.
“Asjadega” saab Laura vastuseks, “mis endast ei kujutanud ei midagi halba, ega valmistanud piinavaid emotsioone.” Viljar tõuseb püsti ja liigub akna juurde, Laura järgneb talle. Viljar vaatab korraks aknast välja, süütab sigari ja pöörab ennast ümnber ning najatub seljaga vastu akent.
“Türukul on õigus” ütleb kaabuga mees. Viljar lausub omakorda “Võimalik. Kusjuures ma proovisin sama taktikat. Õpin oma vigadest päris elus ja proovin uuesti. Aga kaadeemit, see on raske ja kurnav ja väsitav. Siin on kogu süsteem ikkagi erinev. Igakord sa ei pruugi teist võimalust saada, isegi siis kui sa heas usus edasi tegutsed. Lõppude lõpuks saad ikka vastu näppe ning näpud on valusad." Robot, kes vahepeal vaikinud on teeb lõpuks sünteetilist häält: “Tead mida ma ütlen selle peale: Your programming is injure.” “Ojaa” maigutab Viljar.
Blond neiu räägib naereldes “Selge, asi otsustatud. Sa valid uuesti no-life ja tunned rõõmu gamingust”. “Sina nüüd küll otsustaja pole” nähvab Laura vihaselt vastu. Kaabuga mees asetab selle sõneluse peale viski klaasi käest ja lausub jällegi rahulikul toonil: “Härrased ja daamid, käitume nüüd tsiviliseeritult ja lahendame asja rahulikul moel nagu inimestele on kombeks.” Robot, kes tunneb ennast kõrvale heidetuna oma masinliku loomuse pärast, põriseb selle peale. Kaabuga mees räägib edasi: “Las filx ise otsutab”. Viljar on oma sigari kustutanud ning vastab: “Ma tegin seda juba. Otseloomulikult, peale seda kõike ma valin ….”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar