July 24, 2013

Rongisõit

Ma istun praegu rongis kõrvus helisemas peale kõrvaklapidest kostuva muusika vana hea tsuhh-tsuhh. Hääl mis tekib pensionile mineva rongi rataste veeremisest üle rööbaste. Järgmine aasta samal ajal enam seda tunnet kogeda ei saa. Moodsad rongid on tulnud rööbastele, et jääda. Vanad vist lähevad Facebooki juttude põhjal lõunasse, Lätti täpsemalt.
Uued rongid näevad välja siledad. Ümar nina lisab voolujoonelisust mis aitab saavutada suuremat kiirust. Nii pääsevad reisjad Tallinnast Raplasse või Türilt Viljandisse veel kiiremalt. Uued rongid on vaiksed. Libisemine siledatel rööbastel ning moodsad põrtuste kompentsaatorid koos ise regureelivate vedrudega jätavad tsuhh-tsuhhi ajalukku.
Uued rongid on vahest isegi hiirvaiksed. Korra elektriraudtee uhke oranzi rongiga kihutades hakkas üks keskealine härrasmees mürsikutega manitsema. Nende häälekas vestlus tundus kõva lärmina. Härra ütles noortele, et nad vaiksemalt oleks kuna see siin on rong ja inimesed tahavad puhata. Pärast arvas ta veel, et ma olen arvutifriik ja tahan rongi enda kontrolli alla saada. Aga see selleks. Vanades rongides poleks keegi märganud kisavaid lapsi kuna muu müra oli suurem.
Oma mugavuse ja vaikuse nautimise hinnaga oleme kaotanud rongisõidu tõelise võlu. Vedurite ja vagunite rõõmsa rõõbastel hüplemise ning sellest tekkiva tsuhh-tsuhh häälega. Rongisõit ei ole enam hallis argipäevas põnev ja erutav kogemus. Vaid tavaline viis punktist A punkti B liikumiseks.
Hüvasti vanad vedurid ja teretulemast uued rongid!

Vennaskond - Sinine vagun

July 15, 2013

Mäng

Nüüd kallid lugejad mul on küsimus mida tähendab mäng teile? Laias laastus on ju kahte sorti mänge. On olemas nii õelda "päris" spordialad nagu jalgpall, korvpall, võrkpall või isegi golf. Teisest küljest ma näen virtuaalseid mänge, nagu arvutimängud. Call of Duty, Need for Speed või isegi Angry Birds. Esimesed on sportlastele, neile kes kasutavad oma muskli jõudu eesmärgi saavutamiseks ja teiseks on need kes kasutavad oma mõtte jõudu eesmärgi saavutamiseks.
Nende vahel on ilmselge piir olemas ju. Kõik kes mängivad oma muskiltega on tegijad. Nad teevad sporti. Inimesed käivad platsidel vaatmas kuidas nad pingutavad võidu nimel.  Siis on arvutimängurid, kes nokitsevad laua taga, lohistades hiirt ja toksides klaviatuuri teevad midagi. Ausalt õeldes mõlemad võidavad. Mõlemad on õnnelikud oma saavutuste üle.
Ja siis tuli Ingress. Mäng mis oli oma ajastule kohane. Mäng kus mõistus ja musklid pidid koostööd tegema. Mäng kus nohikud ja sportlased hakkasid ühte sulama.
Ingress on mäng kus viiakse mõtte töö tegijad toast välja teglema ekstreemsustega. See on sport kus sa pead ennast iga hetke eest liigutama ja samas hoidma oma aju piisavalt ärkvel, et uusi samme ette planeerida. Ja seda kõike mõlemat - saavutamaks võitu, nii jala ja males.

Ma olen Ingress mänginud alates eelmise aasta detsembrist. Võtke kuidas tahate. Kas nohikuna või sportlasena. Alates sellest kui ma mängima hakkasin olen ma kogenud ainult imelisi asju. Ma olen olnud vantsinud mitmeid tunde järjest. Ma olen läbinud väljas kümneid kilomeetreid 18 kraadise külma käes. Ma olen koostööd teinud rahvustega kellest ma polnud ennem kuulnud. Ma olen Euroopa, koos ida riigite detailsed, tänavate põhiseid, kaarte vaadanud ja planeerinud ja loonud uskumatuid plaane. Ja mis kõige olulisem ma olen käinud kohtades kuhu niisama ja vahest ka vana-jumal ei vii.

Küsimus teile. Kus on see piir? Kas nii kaua kui ma võidan oma meeskonnaga turniiri korra aastas/kuus ja jagan seda facebookis on okei? Või kui ma oskan sedasammust nutitelefoni facebooki asemel kasutada linna tänavatel orienteerumiseks ning metsas imeilusa vaate nautimiseks?

Sub Focus - Endorphins ft. Alex Clare

July 10, 2013

Puhkustest

Mulle on kuidagi mulje jäänud, et meie ühiskonnas on puhkus üks neetult suur sündmus, nagu jõulud või jaanipäev. Puhkust oodatakse ei tea nagu Bingo loto võitu. Lõpuks puhkus tuleb, minnakse üliodava viimasepakkumise reisipaketiga püramiidi või mõnele muule analoogsele maale. Ja tehakse... Puhkus saab kiirelt läbi. Kiiremini kui Usin Bolt jookseb sadat meetrit ning ollakse tagasi tööl masendunud nägudega. Muljetatakse küll korra, et oh-kui-äge oli. Aga what gives?
Esimese külje pealt ma tõesti ei saa aru miks on puhkus kui selline tähtsam vabariigi aastapäevast. Kas tõesti ülejäänud aja ei puhatagi? Nädalavahetused äkki? Õhtud? Päeval tööl? Tundub, et vist väga mitte. Teate minu jaoks on puhkus lihtsalt igasugune meelerahu. Vahet pole kus, mis, millal või mida ma teen. Ühte hetke pühendunult süvenemine ja käes. Ma olen puhke režiimil  Ma puhkan siis kui mõtted on ühel kohal paigas. Tüdimust ma ka ei tunne kuna tegevus muutub koos ajaga. Seetõttu ma ei näe probleemi vaid pigem joovastust igal hommikul tööle minnes. Õhtul seal ära tulles. Mängides ingressi, joostes või muid asjalikke tegevusi toimetades. Iga toimingu juures saab kas keha või meel puhata. Näiteks kui tõesti peaks tööpäeva lõpuks mõtte töö väsitama hakkama siis ma lähen jooksma ja mõistus asub puhkama. Kui jooksmine ära väsitab asu näiteks mediteerima ja keha saab puhata. Win-win! Ma puhkan kogu aeg ;)
Teiseks selline mudel puhkamiseks on sama rutiine nagu kaheksast viieni tööl istuda. Ma ei näe nagu sellel pointi. Kuhu on see tegelikult meeldejääv põnevus? Polegi. Vot mis. Novatours korraldas tegi ju kõik ette ja taha ära. Vahetas isegi titel mähked. Sina ainult puhka. Oeh, ma ütlen. Masendav.
Lugu kokkuvõttes ma ütlen, et ma ei oota puhkust. Ma ei pea ootama, kui ma saan ja oskan igal ajahetkel puhata. Ja kui puhkus tuleb, järgmine nädal, siis saab nagu ikka põnev olema. Pure improvisation.

Marina And The Diamonds - Lies (Zeds Dead Remix)

Populaarsed