September 25, 2013

Jooksurada

Lugu on omadega nagu lumepall mäest alla veerenud sinnamaale kus ma olen sunnitud õige pea (võimalik, et mitte nüüd just kohe) sunnitud vahetama oma pesakasti. Hehee ma olen suureks saanud ja valmis lendama oma vanemate kodust välja. Seda tegin juba aastaid tagasi. Enam-vähem selle blogi alguses. Ma tahaks teile rääkida jutsutada sellest kuidas ma praegune elukoht on parim. See asub suurest linna kärast kaugel. Siin on vaikne. Siin on rahulik. Siin on loodus kohe käega katsuda. Siin on rand kivi viske kaugusel. Siin on... Need kes on siin käinud teavad milline imeline koht siin on. Ma olen leidnud endas rahu ja leppinud oma pesakasti loobumisega. Ma ei oska nüüd õelda kui raske või kerge see on. Ausalt. See on alati vaatenurga küsimus. Minu jaoks on alati olnud igasugu olukorrad postiivsed ja jäävad alati positiivseks.
Mälestuseks, ma mõtlesin, et kirjutan natuke maailma parimast jooksurajast. See asub Aura loodusraja kõrval, pankrannikust allpool merepiiril. Okei. Ma tunnistan, et läbi noormaalse inimese pilgu ma valetan. Tegemist pole üldsegi jooksu rajaga. Arvatavasti tippsportlased, treenerid ning arstid saaksid südamerabanduse kui nad näeksid mind seal jooksmas. Nad ütleks "Poiss, see pole koht treenimiseks vaid..." või "sinna ma ei laseks kärnas jörbliga koeragi".

See on koht kus mina tõeliselt armastan joosta. Erinevalt valgetest inimestest kes käivad septembri kuus SEB sügismaratonil karjakesi, nagu loomad, neegreid taga ajamas jooksen mina sellisel rajal pool maratoni mõõdus distanse. Ma ei treeni sellisteks jooksuteks. Ma lihtsalt lähen siis kui tahan ja naudin iga hetke. Teate kui mõnus on läbida sellist rada kus igal sammul on mõni kivi pirakas või känd või vesi ees. See on ülim! Sul on ainult 3 sekundit aega, et jätta eesolev rada. Need väärtuslikud kolm sekundit meelde jätmaks järgmise viie sammu jooksul ettetulevad ohud. Sul pole aega maha vaadata kuna kolm sekundit on mõõdas ja sa pead juba uut pilti jälgima ja enda peas panema paika plaani kuidas järgmiseid ettetulevaid takistusi ületada. See on parim koht kus keha ja mõistus teevad koostööd ja elu eest.

Sellel rajal puudu võimalus katkestamiseks. Kui sa oled sinna läinud siis sa pead lihtsalt edasi minema kuna pääseteed pole. Sa lihtsalt pead jõudma järgmise ülesmineku kohani. Kui sa just kaljuronija pole ning sul on juhuslikult vastav varustus selleks kaasas See rada on parim koht lasta kõigel minna ja õppida ennast täielikult usaldama. Kui sa sellega hakkama saad siis sa ei pea muretsema varitsevate ohtude pärast. Su keha on imelises sükroonis su mõistusega ning hoolitseb elusalt tagasi jõudmise eest. Sinu ülesanne on seal nautida neid unustumatuid hetki.

September 18, 2013

R.I.P. Youtube channel viljarb

Härrased (ja äkki ka prouad/preilid?) Googles otsustasid mõned kuud tagasi, et lõõks lahku Youtube ja Google kontod ning looks eraldi kontod ning sealhulgas channelid mõlema konto jaoks. Noh, teoreetiliselt oli võimalus mõlemad kontod siduda mille tulemusena oleks Youtube channeli nimi muutunud. Mina polnud sellega päri ja sain kaks kontot Youtube jaoks.
Mõningase kasutamise järel hakkas selline süsteem mind tigedaks tikkriks ajama. Igakord kui tahtsid youporri khmm. youtubes videosid vaadata (näiteks oma lemmik liste) pidi edasi-tagasi kontode vahel sõeluma. Mõnikord, päris tihedalt, sai vaatamata automaagilise sisselogimise featurel ikka eraldi sisse logida. Mõeldes mugava elu ja vana hea ühe Youtube konto peale otustasin oma Google tekitatud Google Youtube konto ära kustutada. Upsy-daisy!
See polnud võimalik ja ajaloo prügikasti läks Youtube konto. Yess! Target down. Playlistid, subscriptionid ja muu kama koos üleslaetud videodega kadunud! Selle taastamisega on nii nagu on. Praktiliselt on see sama võimalikuks tehtud kui võimatuks. Ainuke tugi ja abi mida saab välja manada on igasugu support lehed Google ning Youtube võtmes mis viivad lõpuks ka konto ja selle sisu taasteni.... Ainult ühe konksuga.... Sul on võimalik oma parooli taastada, ullike.
Läbi ussiime leidsin ma võimalus neile muret kurta ja panin kirja teele. Eks näis mis saab.
Noh. Ma võin õelda, et vajalike failide ämbrisse laskmine pole viimase nädala raames minu jaoks esimene kord. Eelmine teisipäev-kolmapäev sain sarnase trikiga hakkama. Nagu eelmise korra peale ei põe ka ma seekord. Kuigi pole midagi taastada siis pole, mmkay. Kahju on küll. Aga mis teha. Ja pealegi eelmise korra kaotuse järel leidsin ma midagi uut ja paremat. P***** nende noobidega. (: Think positive!

Passenger - Let Her Go

September 6, 2013

Live tests

Kõigepealt ma pean ütlema, et ma pole kadunud, Ei. Ma pole maa all vajunud. Ma pole parematele jahimaadele läinud. Kuna... kuna. Ma ei istu aktiivselt sotsiaalmeedias, või tähendab Facebookis. Ma tegelen muude asjadega. Päris asjadega. Vähemalt minu jaoks.
Hetkel ma saan õelda , et fcuuuk yeah. Esimene live test õnnestus. Esiteks on hea märge sellest kuidas ma jõudsin oma esimese päris katsetamise. Teiseks on lausa imeline, et see ületas mu ootusi. Ja kõvasti.
See ülemine jama lahti seletuna. No, mul on mitmeid teoreetilise prototüüpe olnud mis oleks justkui potentsiaalsed leiutised. Ausalt õeldes, peale idee ja pisikese konsetpsiooni kokkupanekut ma pole neile tähelepanu pööranud. Nüüd ma tegin seda. Mis sest, et see on aasta tagune idee. Ma tegin selle ära ja viisin loom katseteni. (Siia polnud segatud ükski loom ja see lause on pigem lüüriline. Loomaks olin mina)
Test õnnestus. Mu ideel on jumet.
Ma tean, et mul on pikk maa jalutada oma eesmärgi suunas. Ja on palju lahendamist vajavaid küsimusi. Enamik neist on täiesti vastusega. Hetkel on suurimaks probleemiks energia tarbimine... See on jube isegi minu jaoks. Ma käin igapäev 5 kordse võimalusega laadida oma nutiasju. Aga eel prototüüp neelab uskumatult palju energiat.
Aga ärge muretsege. Nagu alati, ma leian sellele lahenduse ;)

Ellie Goulding - Burn


Populaarsed