October 2, 2019

R.I.P. Ingress 30.09.2019

Esmaspäeval 30 september 2019 oli ajalooline päev millega Niantic Inc lõpetas ühe ajastu (vähemalt minu elus). Nad otustasid Ingressi (originaali) sulgeda. Jah, sa saad Prime'iga ringi joosta aga see on midagi muud kui algupärane Ingress. Ning vaadates milliseid uusi "fiiture" nia kollid pushivad siis jah meh.

Ma mäletan eredalt kui pea 7 aastat tagasi (umbes samal ajal) hakkasid levima uudised kuidas Google on väljastamas mängu mis põhineb reaalsele maailma. Loomulikult ma suutsin kohe ennast kuidagi esimeste beeta testijate sekka vingerdada ja seda kusjuures ilma pildi konkurssita mida Niantic korraldas.

Kuskil 2012 detsembri alguses postatus mu postkasti kiri: "tule ingressi mängima". Tol ajal oli mu android nutiseadmeks Samsungi tahvel. Nõnda siis läksin maailma avastama. Alguses oli eriti erutav kuna muidu linna peale ekslema ei sattunud (va iga nädalavahetused öised seiklused bermuuda kolmnurgas) aga nüüd lausa oli eraldi mott kolistada vanalinna erinevates urgastes portaale taga ajada.

For the record, "päris mänigmise" ma lõpetasin juba 2013 aasta alguses. või noh see ei olnud enam primaarne eesmärk. Eesmärgiks sai community. Kõrvalt sai jah leveleid toksitud aga primaarne oli ikkagi oma enlightened gängiga asju teha - nt oppe.

Need 7 aastat olid omamoodi huvitavad ja ägedad mu elus. Ma ütleks, et tasuta mäng mis kujunes väga kulukaks on üks parimaid hobisid olnud. Kõvasti unetuid öid, 2 kilomeetrise mäe otsas käimine, palju välismaalasest sõpru keda ühendas Ingress.

P.S. Ma ei hakka heietama, et miks mitte nii nagu vanasti või miks ma ei mängi. Ma saan õelda, et i will be sticking around for the team. Ja osades asjades jääb mu kuri käsi alles (see lause on sinistele).

September 26, 2019

Aga kas see on mõtekas

7 aastat. Vau. Äge.

Alustus - see on midagi muud kui seitse aastat mõttetust. Oli vaja lihtsalt ära mainida ja kuidagi peab ju pilli käima ajama. Eniveis (mingi veeeegan veis we?), ma olen paaril õhtul mõelnud. Eriti pingsalt veel eile peale seda kui ma tsuhh-tsuhh rongis läppari lahti lõin ja, nats, koodisin. Et nagu whats the point või kui mõtekas on kodus mingeid asju teha - ehitada, täiustada.

Nagu te teate või ei tea kah siis maja omanikuks olemine = endless nipet-näpet nokitsemine, tegemine, ehitamine, parandamine, viimistlemine, uuendamine... Nii on ka mul. Õhtuti peale tööd ma ikka lähen (praegusel) ajal välja ja teen seal miskit. Viimane asi mis sai improvitud oli taga aias ja katuse all valgusinstalatsiooni paigaldus (:D ya know what i mean).  Ja nüüd on uus asi käsil. Ma ei teagi kuidas seda nimetada - katusealuse aiaäärne kõnniplats? Eh? Sisuliselt siis tänavakivi paigaldus.

Väljas oli juba hämaraks aga õnneks pakkus viimase projekti edukas lõpetamine mulle valgust. Tegin ma seal vaikselt ette valmistusi. Tassisin käruga beebikruusa. Vahepeal veipisin ja mõtlesin Oh, nüüd kui uus JS framework käpas on, on hea arendada ja asi juba edeneb. Mida ma siin väljas teen. Nagunii keerlevad ju vahepeal maja maha müümise mõtted. Et miks rabada. Ok, üks point on kaubandusliku välimuse nunnumeetri tõstmine. But still?

Õnneks mõte arenes edasi (nagu ikka). Isegi kui teatud asjad mõtekad ei ole ning otseselt mingit nähtavat ja limpsitavat kasu ei too siis ma teen neid ikka? Aga kas see on mõtekas. Jah on. Sama asjaga järjepidev tegelemine parsib mõistust. Vaheldust on vaja ja tootaalset vahedust. Arvutis klaveri kulutamine java scripti genereermiseks vs tänavakivi paigaldus on täiesti eri tõugu loomad. Lisaks kui sa oled kontorirott nagu ma (ruik ruik) siis igasugu füüsiline liigutamine ja asjade lahendamine tuleb ainult kasuks nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Aga miks siis ma erinevate asjadega tegelen? Nagu ma mainisin hoida mõistus värskena. Üks hea näide kuidas ma viimati kasti kinni mõtlema jäin on graafiku koostamine. So, ma suure geniaalsusega teegin endale ja paarilise graafiku kus üks ei peaks olema viis päeva järjest rakkes. Üks on kolm ja teine kaks ja vastupidi. Done! Wait. Ma jäin ühe töönädala raamidesse kinni. Jah sel konkreetsel nädalal ei ole kumbki 5 päeva järjest aga see kes sai nädala teise otsa pidi ju järgmine nädal saama nädala esimese otsa jaaaa ikkagi viis päeva järjest....

The Attic Sleepers - Airport (MH Remix)

September 17, 2019

1 sendiga plussis

Oh seda rõõmu ja kilkamist kui hommikul kolin oma 2 factor auth koodi sisestanud ja Mintose uksed avanud. Mu investeeritud 50 euro oli kasvanud nagu seen pärast vihma. Konto saldol säras kelmikalt vastu 50,01. yay, 1 sent kasumit. Sees tekkis sama soe tunne nagu eile õhtul kamina ees tiksudes ning ma mõtelsin, et oii see hämar salaraha teenimise skeem paistab isegi töötavat.

Mõelge. 2 nädalat, igal hommikul sama rutiini sooritanud ja Mintoses käinud hulkumas. Närinud suurest ahastusest küüsi, et kus on mu kuldmunakesed. Aga nüüd see juhtus! Ma olen rikas. Murica is great again. Võite koju ära minna.

Rääkides seekord siis jällegi rikkaks saamisest (pähh paha ideoloogia) ehk ee investeerimisest siis lõpuks võtsin ennast käsile ja otsustasin ühisrahastuse süütuse endalt ära võtta 😋 Kui nüüd südant puistada siis on mul ühisrahastuse konto olnud juba aastast 2007. Tol ajal oli vist omaraha nimeline portaal. No vot. Võttis cocksteist aastat aega enne kui päriselt midagi ära tegin. Vot kus lops. Mitte, et ma poleks varem investeerimisega tegelnud - lihtsalt ma ei tea kuidas ma ühisrahastus rongile niiiiiii hilja peale läksin. Pilet oli ju ammu olemas....

Ma olen varasemalt investeerinud. Esimene vist oli ka kuskil 12 aastat tagasi ja siis oli selleks kogumis hoius. Tol ajal (nagu praegu on ühisrahastused) oli see tava maaka jaoks kõige lihtsam ja käega katsutav viis kuidas sendid mulda lükata ja vaadata kuidas raha mäed kasvavad. Kui mõni loeb, et mida v***u ma jahun siis tol ajal oli kogumishoiuse intress tublilt üle 5% (praegu 0.1%?). Kogumishoiuse suur pluss oli see, et piirangud sisulislet puudusid - võisid 1 krooni kaupa investeerida. Raha sai "tasuta" kolme panga päevaga kätte. Ja kõige tipuks tootis ka isegi midagi.

Siis vahepeal ma olen investeerinud erinevatesse fondidesse. Mingi aeg lõpetasin kuna elu tahtis oma ja ei tundunud see business niiiii tootlik olevat kui unistasin. Ja siis ma olen ka krüptosse raha panustanud (rotimürk kuubis omnonom) ja honestly kogu oma investeeringutest on see kõige tootvam olnud.

Miks sa seda sendiinvestori mulli siin nüüd puhun. Võiks ju asjalik olla ja midagi kasulikku teha ning päris mullitajast Lilyle mulle puhuda.... 🤔 Well. Umbes aasta tagasi tulin ühele ideele kus ma tahtsin tõestada 3 erineva investeerimisega, et iga mees võib ja saab investeerida ning milline neist kolmest kõige kasumlikum on. Ja hetkel - jeesh, tundub, et see projekt võib isegi stardipaugu saada. will see...

P.S. Kes mintosega liituda tahab siis refferal siin: http://www.mintos.com/en/l/ref/LO4I05

LVNDSCAPE - Down Under

September 11, 2019

When i am stuck...

Lõhnab reposti järgi, eh? Ma ei hakkagi sõrgu vastu ajama. See blogi interneti mõistes juba päris rauk ja seega pole miskit imestada kui mõte millest varem olen avalikult paugutanud ilmub teise nurga tagant uuesti. Oh well. Kordamine on tarkuse ema jne...

Nüüd kui gif (vähemalt 10x) korda vaadatud siis asume teemat lahkama. Pealkiri võib isegi tiba eksitav olla. Seda selles mõttes, et nüüd ma olen oma eluga ummmikus ja oibljaa. Not today my mate. Pigem tahaks rääkida eeuuumööööäää... arengust/õppimisest/edasijõudmisest.

Okei, leidsin nüüd uue huvitava asja. Või miski motiveerib mind midagi uut ettevõtma - kas enda uudishimu või simply paratamatus kuna istud pile of 💩 otsas. Jah mõlemat juhtub ja pidevalt. Näed/kuuled mõnda uut huvitavat asja ja kohe tekib imu teemase sulanduda nagu kuum nuga margariini. Või siis see neetud hiina tehnoloogia suri jälle ära ja vaja tööle saada ehk miski vajab kuskil remonti. Ja mõnikord need asjad ei peagi olema seotud õppimisega. Mõnikord on vajadus/tunne, et elu vajab uut kurssi.

Nõda siis ma passin pea hajali otsas ja õlgu kehtitades - meh? What's next. Me teame, et selle esimese sammu tegemine on aaalaaati kõige keerulisem osa. Õnneks mul sellega suurt probleemi pole. Kui ette ei võta siis järelikult pole minu jaoks. Ja kui on huvi - pärsi huvi siis ma teen selle tibsukese ära. Edasi läheb huvitavaks. Tõesti, what next. Need on need kohad kus mu seis on täpselt 0 aga see mind ei morjenda. Tuleb lihtsalt oma motivatsiooni mootor tulevikku kerida ja mõelda, et miski hetk ma saavutan oma eesmärgi. Ja siis ma ennast pushingi selle teadmisesga. One day.... one day!

Aga mis siis teha kui seis on null? Võttes ühe kõige viimase mõtte/projekti alateema siis tagataustaks õeldes tekkis mul aasta tagasi teha projekt mis saab siis kui investeerin võrdse summa kolme erinevasse prospekti (wtf? i dunno, watevva) ja võrdleme kuidas elu kulgeb. Ja nüüd olengi hetkel Mintos nimelise ühisrahastus platvormiga deitimas. Kontot luues ma läksin tühja pagasiga (mitte raha mõttes - see sai sinna sisse sulisatud) ja nüüd iga hommik näpin ja uurin elu. Saab ise valida kuhu investeerid, saab portfelli kaudu, saab auto investiga.... Wat to do... Ega muud ei olegi hoia ennast kogu aeg teemas sees ja näpi nuppe ¯\_(ツ)_/¯

Teine näide oleks miskit sellist, et aia tööriist katki. Oh well. Nii kahetaktiline mootor, karburaator ja asjad. Küte läheb siit. Õhku saab siit. Oo see on küünal. Lihtsalt võtad käsile ja "jõuga" või noh nokitsedes närid end teemast läbi. Lõpuks kui korda sai on hea tõdeda, et polnudki nii raske ju.

Jaaa kolm on kohtu seadus. See mitte õppimise asi vaid elukursi muutused. Right now, ma ei oska erilist ja konkreetset näidet teha aga saan õelda jällegi algus on tundmatu ja ehk isegi hirmutav aga sii ma utsitan ennast ja miski hetk hakkab asi ise liikuma....

Lucas & Steve x Pep & Rash - Feel Alive

September 5, 2019

Töökoha vahetusest kui "kõik on hästi"

Üks kaks, üks kaks... pekki läheb vähemaks. Mine metsa, vale algus sellele laulukesele. Aga kui tegelt tahta siis see on väga hästi tänase päevaga seotud. Nimelt, lõunalt tulles jalutasid kaks pätakat mõõda ja siis üks neist laulis "eile oli keka tund. Üks kaks, üks kaks... pekki läheb vähemaks". Ja tööga on see nii palju seotud, et ma ju tulin lõunalt tagasi tööpostile. winks-winks 😉

See mõte on mul mitu nädalt peas keerlenud nagu balleriin teatris. Tööd ma vahetama hetkel ei plaani hakata vaid pigem lobiseks internetti miks ma seda kevadel tegin. Loo soojenduseks, vähemalt enda vaatevinklist, miks üldse tööd vahetatakse on suurem palgahimu, vanas kohas liiga kaua oldud (3 aastat :D), vanas kohas on toimunud muutused ja keskkond on läinud pingeliseks ja veel ehk lihtsalt eriala vahetus.

Kui mina eelmise aasta detsembri jõulude aeg oma kandidatuuri sisse andsin ei olnud mul ühtegi motti miks peaks üldse tööd vahetama. Brausisin ma pühade õhtul tseevee online ja nägin ühte (no kuule, terve posu ikka ju) kuulutust ja mõtlesin yolo - kandideerin. Ja oh seda uue aasta üllatust kui 3 jaanuaril nägin kutset intervjuule. Ka siis oli mu pea suht lahtine ehk yolo, katsume ja vaatame mis saab. Ja pealegi Viljar tuleb aeg-ajalt kandideerimise trenni teha, et sa rooste ei läheks.

Sel hetkel, eelmises kohas, nimetame firmaks "Small" olin ma peaaegu aasta töödanud. Ühtegi muret ega poltergeiste vaevamas polnud. Kontor oli pisike ja suht IT chill-out stiilis (mõned asjad olid veidrad aga ok). Töö vaheldusrikas ja põnev. Koleegid lahedad ja nendega sai palju nalja vistatud. Ühtegi musta rebast polnud kellega kana kitkuda. Olin ühe aastaga omandanud rohkem teadmisi kui varasema viie aasta peale kokku ja seda tänu Smallis töötamisele. Äramineku hetkeks oli ootamas palgakasv. Ehk ideaalne, saate aru ideaalne. Idüll. Mida elult veel tahta. Aga....

Nagu ma üle eelmises lõigus kirjutasin siis cv saatmise hetkel oli mul yolo startuppi kandideerimisega. Asjad hakkasid oma elu elama esimese intervjuuga. See oli super. Ütleme parimaid kogu mu elu jooksul. Ei olnud CIA stiilis üle kuulamist "misssa viie aasta pärast teed" - "ah minge p***i (poodi)". Ja jutu lõpuks tuli välja, et üks vana tuttav oli kes intervjueeris. Ära minnes ta ütles, et ma olen nagu jõulukingitus neile. Wow. Yolo hakkas vaikselt kustuma ja peas tekkisid mõtted: kui äkki lähekski?. Lisaks intervjuule pidin tegema proovi töö. Ja tõtt õelda see oli esimene "esse" stiilis proovi töö kus ma isegi pingutasin, nats. Smalli proovi töö oli muidgi ägedama aga see ei mahuks võrdlusesse.

Mõõdus nädalake-paar ja asi oli klaar :D Ehk tuli eitava tooniga vastus. Kuna mul oli yolomeeter veel poole peale siis nutma ei tihkunud ja jätkasin oma igapäevast elu. Minu heaks üllatuseks saadeti kuu aja pärast uuesti kiri ja küsiti kas oled veel huvitatud - YASSS! Läksin järgmisele intervjuule ja nägin järgmist eksi (kolleegi, mitte naist!). Siis oli selge. Thats it. Palga läbirääkimiste ajal ütlesin, et mul sada ja seened. Andke nii palju kui praegu saan ja oleme omadega mäel nagu mustlane mäel. See palga suhtumine oli natuke ajendatud ühest nende töötaja blogist mida ma järgin. Ta kirjutas seal, et miks läks väiksema palga peale kui võimalused mida elu pakub. Kõik märgid viitasid mu õigele tee valikule. Viimane intervjuu oli firma (hellitavalt) bossiga. CTO või VTO või kuidas iganes tänapäeval neid nimetataks. Väike hirm oli nahavahel aga äge oli. Ma olin oma otsuse teinud. Vahetan töökohta!

Nüüd pea pool aastat mõõdas ja ma olen igapäev tõdenud, et see oli üks neetult hea otsus. Why so? Ma olen mõelnud ja osaliselt läheb see mu elad-oma-elu töö juures teooriaga kokku. Isegi kui sul on praeguses kohas kõik väga viis ja motivaatoried on täpselt null ametikoha vahetuseks siis ära mata pead maha. Asi on väärtuses. Väärtuses mida sina saad pakkuda oma tööandajale ja mida sina saad vastu. Ma ei laida maha, et Smallis need asja paigas polnud. Vastupidi, kõik oli ju tipp-topp. Aga nagu näete saab alati ka enamat. Ma tunnen, et pakun hetkel oma idufirmale rohkem kui aasta tagasi Smallis ja elan palju ägedamat elu (jällegi, Smaliis oli hea). Ning ma usun, et sellest vahetusest võitsid kõik kolm. Mina, idufirma ja Small. Ma tean, et mu ametikoht kaotati seal ära (oh iroonia) aga äkki oligi see neile vajalik...

Igatahes neile kes läbi ei lugenud ja kommenteerimise eesmärgil lõppu kerisid. Isegi kui sa oled preagusega rahul siis alati annab saavutada midagi enamat.

Cheerios!

Lucas Estrada & LuckyLuke - Sunny Days (It's You) [feat. Nezen]

August 27, 2019

Mängime legodega (töö juures)

Ah, et see meedium siin on hakanud Kgeeniuse kombel treima clickbait pealkirju mille taga paistab vastu tühi õhk ja faktide väänamine jutu ilusamaks muutmise nimel. Oeh noes. Nii madalale ikka ma ei laskuks. Enne läheb see ajaveeb siin kinni nagu viis kopikat kui hakkan lihaveiste kombel väetist tootma....

Aga waddap then? Esmaspäeval kogunes punt meid kokku ja mängis ka päriselt legodega. Täpsemalt panime tuletõrje autosid kokku. Seda juttu saab ainult kaheti lugeda. Kas vanakooli vabriku proua stiilis, et no mis lollus see veel on. Töö juures mängitakse nagu lasteaias. Või siis pikka hipsteri habet sügades ja ingelinvestori silmade läbi - jeesh, selline see startup elu ongi. Chill ja grill ning innovatsiooni loomine käib. Mõlemad versioonid on õiged.

Tegelikult osalesin üle pika-pika (pikema kui vastaliug) aja ühel asjalikul koolitusel - LEAN. Üldiselt kui ma läbi mis häda sellistele koolitustele satun siis jahub keegi kuskil tahvli ees magedat teooriat. Soola unustan ka igakord maha ja seega tulebki tarka nägu teha ja samal ajal tinderis vasakule ja paremale viibata. Seekord jah, teooriat oli ka ja oli isegi huvitav. Missest, et ma varasemalt sellest juba näpu otsaga teadsin. Kogu trall läks põnevaks peale viimast veipi pausi kui toodi välja legod ja me pidime auto tehast mängima. Kes on LEAN lähenemise ja Toyota edulooga kursis see juba aimab.

Legodega mängimise eesmärk oli praktiliselt läbi elada kuidas teha LEANi. Või olla LEAN like suhtumisega. Meid pandi nelja gruppi kes olid siis erinevate auto komponentide vabrikud. Lisaks oli kogu tootmis protsessi vahel ja lõpus kvaliteedi insenerid. Ja tehaste vahel liikus ühe inimese näol virtuaalne veok. Anti ülesanne ette, et klient tahab x aja jooksul nii palju masinaid. Lets'go. Niisiis mängimsime tehaseid ja auto toomist firmat. Esimese korraga tulemus oli masendav - 2 kordne miinus. Jälgides LEAN printsiipe pidime oma tootmis ahelast "prügi" välja viskama. Ehk tegime mõistuse tormi ja viisime paar tootmis üksust kokku, muutsime tootmise ahelat ja uuele ringile. Aaand you are failed. Jälle läks rappa, kuigi tulemus oli parem kui esimene kord. Uus brainstormig, tootmis ahela improvimine ja järgmine katse. Õnnestus. Saime 30% kasumit.

LEAN ise on huvitav lähenemine mida ma alateadlikult olen osaliselt paraktiseerinud terve elu - prügi tuleb eemaldada. Aga selline kiire ja praktiline läbi mängimine auto tehas näitel oli super! Miski tunnikene läks aga see juba andis nii hea suraka miks teema oluline on ja kuidas see mõjutab. Ma pakun, et kui puhas teooria oleks olnud siis oleks nagu ikka - oii kui põnev aga ok võtan ainult teadmiseks.

Kui koolitusest oled huvitatud siis Jari Kukko on da man.

Sal De Sol - Another Change (Extended Mix)

August 13, 2019

Miks ma õpin

Vihmaste olude sunnil võtsin eile ennast lõpuks käsile ja alustasin poole aasta taguse mõtte ellu viimisega. Ma ei hakka wanderdama, et oh issanda jummala püss kus see aeg lendab. Sest kuhu ta ikka lendab. Pigem oli asi vanas heas "alustamises" kinni. See on alati nii. Kõige keerulisme on teha see esimene samm. Tundub jube keeruline aga tegelikult on lihtne...
Kindlasti uudishimulikumad põngerjad soovivad teada kuidas ma ägedat ma siis tegin. Nooo, pikalt mitte peatudes tegin tutvust moodsama aja veebi arendusega ehk alustasin React'i õppimist. Jeesh, i know mingi müstiline asi, aga pole hullu. Tegelikult ma tahtsin rääkida miks ma "kogu" aeg õpin.
Et miks ma siis õpin või kuidas mingi veebitehnoloogia üldse mu erialaga seotud on. On ja ei ole. Õppimise kohta ka midagi sellist kui oma erialast rääkida. Siis see on õnneks/kahjuks paratamatus. Infotruve on oma olemuselt selline, et kogu aeg peab prillidega tuupurit mängima... ee õppima ja olema kursis viimaste krattide ning nõksudega. Ja peaelegi tehnoloogia on juba kord selline, et uued paremad(?) asjad lendavad selga ja nõnda sa siis pead seda tralli aksepteerima.

Aga ma ei õpi sellepärast, et oleks soe töökoht kuskil kontoris. Pigem vist õppimise ideoloogia on viinud mind sellise erialani. Hing ihkab kogu aeg midagi uut ja põnevat. Uus ja põnev tuleb õppides, avastades, katsetades. Loomulikult võiks ju midagi muud selle asemel teha. Näiteks papasid-mamasid silm punnis peas TV3 vahtida ja pihku itsida (for reals, kas keegi päriselt ka vaatab). Või muid ausamaid ja ägedamaid sarju vaadata. Või arvuti mänge mängida. Meelelahutus rohkem kui rubla eest. Tunnistan ausalt, et viimase aastakümmnega 😀 on mu sarjade ja mängude oote list veninud pikemaks kui lõdva püksikummiga tüdruku (poisi poisi) püksikumm.

Ärge nüüd viimasest lõigust ennatlikke järeldusi tehke stiilis "omg, elu nohik". Enda jaoks ma tegeln mõislikuks koguses enesearendusega. Pigem järgmine klass omaette oleks käia sajandeid ülikoolis ja saada 10 baka kraadi.

Kas keerata see jutt nüüd motivatsiooni kõneks? Dunno. Jah ma võin siis mingit häma ajada mis isegi võib mõistlik tunduda. Aga ma ei sunni kedagi millekski. Ma saan ainult õelda, et (uute asjade) õppimine on sama lõbus kui järgmine netflixi originaal sisu. Ma saan ka õelda, et õppimine värskendab su mõistust ja (teeb nooremaks? 😀) hoiab su vaimse osa vormis. So, kui te olite seal kus ma pool aastat siis tehke julgelt see samm ja alustage. Ma ikka aeg-ajalt kui näen, et midagi käima ei saa siis lihtsalt hüppan kinni silmi sisse ning lasen asjadel areneda. Kui te isegi ei ole seal vaid vaatate, et WTF milleks õppida. Siis give it a try. See ei pea IT olema, võite kasvõi ikebanasit vorpida. Iga õpitud uus asi teeb sind paremks.

Chop, chop 👏õppima!


IzzaMuzzic - Adventure (Original Mix)

Populaarsed