Suvi võib alata

"Mis kakased laulud need jälle on" hüüatab Lily tagaistmel. Auto audiosüsteemis kumab samal ajal "..miss me. You wish we could go back to sixteen".Roby kõrval noogutab kaasa: kakased laulud. Mõni pala hiljem kostub W&W, AXMO & André Schnura - Danza Kuduro (feat. Lucenzo & Don Omar).Roby pea liigub muusika rütmis. See on hea laul. Mille peale ma pakun välja, et Roby sinuga tuleb ööklubisse minna. Roby vastu: "Mis see on". Minu selgitus siinkohal piirdub "Its a nightclub".

Aga Lily ja muusika. Ma nüüd peaks pika hala kõne maha kuidas meie ajal muusika parem oli. Õnneks pole vajadust kuna 20 aastat hiljem on EDM (e-l-e-k-t-r-o-o-n-i-l-i-n-e tatnsu muusika) järkuvalt moes. Ja ma pole kuu peale keeranud nagu mu vanem vend kes veedab aega Elmari seltsis. Wtf, vanasti oli nagu Power Hit Radio. Mis siis Lily'ga on? lihtne. Eks ka minu noorusajal oli erinevaid muusika stiile. Kunagi olin kõva heavy metal fänn ja osa mu eakaaslasi hip-hopi kummardajad. Lily naudib K-Pop stiili. Kergendan natuke teie juturobotite vestlemise vaeva - see on Korea pop. Sisuliselt "peaaegu" sama mida normaalsed raadiod eetrisse lasevad.

Pildi lahti seletades..... Siis Lily ja Roby on jubedad Sun Lolly fännid. "Täna on eriti palav ilm - siis tuleb 4 sun lollyt võtta." Kuulen Roby käest kuumematel päevadel. Nõnda siis ma varustan neid Sun Lollylidega. Täna lihtsalt selver maksis mulle 20 eurot peale, et ma pildil oleva koguse ära viiks. Miks ka mitte. Ära need tarvitatakse ja 20 eurot kulub ka marjaks ära.

Päeva lõpetuseks veel 1)Roby näitas ennemm kuidas ta Roblox'is kõigile oma tube teeb. Näitas ka issi tuba. Hah, seal oli jõusaali varustus. Thats the christmas spirit! Ja teiseks just selliseid postitusi ma tahangi siin kajastada!

W&W, AXMO & André Schnura - Danza Kuduro (feat. Lucenzo & Don Omar) 

Ma olen mina jälle

Eile kontoris toimus meil medidatsiooni sessioon mille juhendajaks olin loomulikult mina. Äge oli. Väga äge oli. Kohale tuli küll käputäis entusiaste aga inimeste arv polnud eesmärk. Ma arvan minu jaoks kõige suurem motivaator oli viia läbi sessioon. Ja kõige parem selle juures on, et mitu nädalat varem kui me selle "projektiga" alustasime ma esitasin endale iga päev küsimuse kuidas sa lähed ja räägid millestki mida ise ei praktsiseeri? See ajendas ja tõukas mind oma isklikus elus võtsin ka eesmärgiks rohkem tegeleda mediteerimisega.

Ausalt õeldes ma ei olnud praktiseerinud hingamis harjutusi väga pikka aega. Selle aasta alguses alustasin miski kaootilisusega uuesti. Kuni nüüd viimaste nädalateni. And i am back on track!

Kõik on teisiti kui tibake varem. See kuidas ma maailma vaatan ja tajun. Tunne on ehtne. Ma märkan uusi asju, vaatan loodust ja linnapilti teisiti. Ma kogen igat momenti mitte ei torma enam neist mõõda. Ma olen mina jälle! Täpselt sama tunne on mis oli aastaid tagasi.

Võimalik, tähendab kindlasti osa sellest on paari nädalase taguse "telefoni projektiga". Lõpetasin või muutsin oma suhet nutitelefoniga. Ja see ausalt õeldes vabastas mind. Esimesed päevad olid imelikud. Tahaks nagu midagi iga natukese aja tagant tsekkida. Saada uut täiesti tarbetut infromatsiooni. Või selle kordust. Kolmandal õhtul tundis, et i don't care. Ma ei pidanud ennast sundima telefoni kuskile teise tuppa padja alla vedama. Lihtsalt aju ei annud enam seda vastikut signaali: "Aeg 6 tollist ekraani vaadata".

Kuna ma olen nüüd mina siis on ühtäkki järjest ideid tekkimas mida siia ajaloo jaoks salvestada.

P.S. Tänud Ethel'ile kes ajendas mind mediatsiooni sessiooni läbi viima. 

Calvin Harris - My Way  

Ma vihkan nutitelefoni

Ausalt, ma vihkan nutitelefoni. Kõlab nagu boomer'i jutt kes on elust väsinud ja arvab, et noorus on hukas. Õnneks ma olen südindud nõks hiljem kui baby boomer'id. Ja võimalik, et iga generatsiooni jõuab ükskord eluikka kus nad arvad, et nemad olid nooremana paremad. Minul sellist eelarvamust pole. Suures osas ma olen rahul ja saan aru noortest. See kuidas nemad elavad on omamoodi äge.

Loomulikult nutitelefonid on produktiivsus vahendid mis teevad meie elu lihtsamaks. Kiire kommunkatsioon, kaardirakenduse jne. Aga nagu ikka "Magic comes with the price". Nii ka taskus kantavate arvutitega. Ma ei hakka rääkima hetkel dopamiini vargusest ja lõputust doomskrollimisest. Minu jaoks need mured on lahendatud kuna sotsmeedia rakendusi sisuliselt pole (ainult sõnumivahetuse vahendid) ja muus osas olen suutnud ka elimneerida "ma korra tsekin ja saan dopamiini". P.S. see on eraldi lugu kuidas instagrammi uninstall asendub kiirelt muuga "asjalikuma" nagu aktsiate jälgmine.

Ikkagi on veel kuri karjas. Ma ei taha, et nutitelefon dikteerib mu tegemisi ja mõtteid. Ma ei taha, et nutitelefon varastab mu vaimset puhkust. Ma ei taha kogu aeg olla kättesaadav. Ma tahan puhkehetkedel olla enda peas mitte kellegi teise. Ma tahan valida eelistatud aega suhtlemiseks. Ma tahan kogeda hetkes olemist.

Mis meil on siis variandid? Kommunikatsiooni vahend nagu peaks olema (juba laste pärast). Võtame nuputelefoni? Või valime moodsad kärbitud nutitelefonid kus on ainult hädavajalik? Kumbki neist pole minu jaoks probleemi lahendust. Pigem on probleem minu keerulsies suhtes seadmega.

Nüüd ma vaikselt olengi hakanud "võõranduma" nutielefonist: trenn, jalutuskäigud - jätan nutitelefoni koju. Järgmisena proovin "suitsupauside"  ehk puhkehetkedel telefoni teise tuppa jätta. Vaatame kuidas me suudame saavutada pre 2007 situatsiooni kus üks kiipe täis seade ei dikteeri mu elu.

Kahjuks ma ei jõudnud lõpuni oma kommunikatsiooni ajaloo projektiga mis tegelikult iseloomustab väga mis juhtunud on ja miks ma fraking pissed off olen. Lingid: Igavesti online Communication history of filx, part 1 ja Comms history of filx II

Cheat Codes, ALTÉGO & Hannah Boleyn - Miss Me

 

Ma tõstsin 10 tonni rauda

 

Seda sissekannet ajendas tegema fakt, et ma pole bloginud juba üle aasta ja viimase paari aastaga on postituste tihedus transformerunud üliõhukeseks. Lisaks andis tõuke üks projekt mille käigus pidin tutvuma 20 aasta (sic!) taguste juttudega. Ilmselgelt tekkis motivatsioon uuesti rajale saada. Blogimise vaates.

Sissejuhatus tehtud, hüppame clickbait pealkirja juurde. Jah, faktiliselt tõstisn teisipäeval 10 tonni rauda. Jõusaalis. Raskused on väikesed, näiteks rinnalt surudes 50 - 75 kilo. Hantlitega 17.5 kilo ja nimekiri siit edasi. Summarselt kokku lüüa harjutused ja kilod annavadki huvitava numbr 10 452. Vähemalt nii väidab mu uus Garmin Instinct Solar Tactical (mis vajab eraldi blogi kannet).

Üldiselt ma pole jõusaali tüüpi. Mõned aastat tagasi korra proovisin uuesti ja ei sobinud. Pigem meeldib mulle pikamaajooks ja kodus Darabee treeningud. Viimased ei nõua praktiliselt eri vahendeid: kätekõverdused, istesssetõusud jne. Lõuatõmbamise jaoks ma olen kangi hankinud ja paarist 5L pudelist vee ja liiva seguga sangpommid teinud.

Ühel ilusal talve õhtul sai vana kollegiga põrgatud trenni tegemist ja üks asi viis teiseni leppisime kokku, et lähen järgmine kord temaga kaasa jõusaali. Kuna rinnalt surumine tahab kangemate raskustega julgestust. Ja mulle hakkas meeldima. Kuidagi teistmoodi kui kodune füüsiline trenn. Boonusena esimest korda üle 25 aaasta rinnalt kangi surudes saavutasin kohe elu rekrodi - 80 kilo! See on rohkem kui ma ise kaalun.

Rullnokad - Mees Sa Ei Tea, Kui Kiiresti Ma Löön 

Järelkaja positusele Päikeseenergia

 

Eelmine nädal jõudsin lõpuks oma ühe unistuste täitumiseni - mu kodu on elektri katkestusteks valmis! Ehk jõudsin lõpule hübriid inverteri, akude ning varuvoolu juhtmestiku paigaldamisega. Tehniliselt on süsteemis circa 6kw eest paneele hommiku ja lõuna suunas. Elekter talletatakse  kahte 11kw 52 voldisse akkusse ja kogu orkestrit dirigeerib 6kw hübriidinverter.

Liht surelikule seletades siis ilma päikeseta tähendab 22kw'st kasutav 18kw (miks 18, vajab eraldi selgitamist) 180 tundi telekat töös või 240 tundi lambi prinide põlemist, või 10 tundi järjest elektripliidi kasutamist. Nutitelefoni laadmisest ei hakka rääkimagi :) Realistlikult on mul autonoomselt võimalik toimetada 4-5 päeva ilma võrguta igapäeva tingimustes. Siia on arvestatud, tuled, külmkapp, boiler ja kodu elektroonika. Märts kuni oktoober ma ütleks everlastingly ehk igavesti kuna päike laeb piisavalt akusid.

November kuni veebruar saab süsteemi nii kasutada, et odavatel tundile laeb akud täis ja kallitel tundidel kasutame akudest tulevat energiat - ka siin on rahaline võit päris suur.

Mure kuidas saada hakkama elektrikatkstuste korral on peas olnud juba kümme aastat. Esimeste sammudeni jõudsin 2022 aasta kevadel kui sai esimesed paneelid pandud. Siis hakkas asi edasi arenema 4 paneelist sai 2023 aastal 12 ja suvisel päevasel ajal olematu võrgu tarbmine. 2023 aasta lõpus hankisin 5kw aku ja odava hübriidinverteri mis "töötas" aga polnud juhitav (normaalselt). Eelmine aasta võtsin õppust ja hankisin korraliku inverteri. Kuna tegemine jäi suht talve peale otustasin, et uued akud tulevad 2025 aasta pluss kraadidega päevadel. Vahepeal hankisin veel 12 paneeli. Akud tulid veebruaris ja ootasid muid juppe nagu busbar, kaitse jne. Lõpuks sai asi paika pandud. Viimase sammuna oli vaja eraldada peakilbist elutähtsad tarbijad off-grid väljundi taha. Lõpuks sai see ka tehtud.

Kygo & Sandro Cavazza - Hold On Me

Kolmest kolmkümmend

Eile saavutasin olulise verstaposti oma elus - joosta pikim maa üldse (siiani).  Varasem rekord pärines mõne nädala tagsusest teisipäevast kui nutikell registreeris 26.1 kilomeetrit. Ja sellega oli omaette nali kuna nädal varem oli ilusa teamisega lipanud 25 kilomeeterit. Aga too õhtu kui 25 kirja sai lappasin oma FB ajaloos kuna ma mäletasin, et seal sportstracker aegadest oli üks pikamaa jooksu postitus 20+ kilomeerit. Ja tuli välja, et oligi 25.1km! Selge järgmine nädal uuesti.

30.03 on oluline verstapost ka mitte jäädvustatud jooksmistest. Nimelt aastal 2007 miski mälu järgi üritasin Scoutsrännaku trassi läbida joostes. Ma ei mäleta kas ma ka kogu maa jooksin või mitte. Vist jooksin ja sp sümboolne 30 meetrit eile õhtusele tulemusele igaks juhuks otsa.

Sellise maa läbimine nii distantsi kui aja poolest on huvitav. See on inimõistuse jaoks üdliselt hoomamatu - 30 kilomeetrit või 3 tundi! Kuidas ühe tegevuse alla saab 3 tundi kuluda. Võrdluseks Rakvere kandist Tallinna kanti sõites kulub 1 tund ja 30 minutit. Ja see on sellline pikk aeg.

Eile läks libedalt. Esimesed 10 kilomeetrit kadusid nagu nõel heina kuhja ja siis mõtlesin, et viis veel, viis tagasi. 10km pärast näeme samas kohas. Kui 15 oli joostud keris asi "huvitavamaks". Väsimus hakkas vaikselt märku andma kuna tavaline distants on mul 15-16 kilomeetrit. Ennast motiveersin sellega, et nagunii tuleb koju tagasi minna ja kaks varianti: kiiresti ehk joostes või kõndides ehk väääga kaua. Seafsin endale järjest eesmärke: 20 joostud tähendaks 1.5h jalutamist. Siis lühendame seda aega 6km ja tund. Ja siis mõtlesin, et eelmine rekord tuleb ikka 1km võrra ületada. Ja lõpuks olidki viimased paar kilomeetrit käes. Need kilomeetrid nõudsid pisut pingutust aga tehtud sai. Täna on mõnus (sõna otseses mõttes) lihasvalu andmaks märku suurepärasest saavutusest.

Et "whats up filx" keskea kriis või miks sellised distantsid. Esimese kohta ma ütleks, ei oleks tohtinud algupäraselt 10a pausi teha. Keskea kriis see pole. Jätkan sealt kus jäi pooleli. Milleks sellised distantsid? Emotsionaalselt ja psüholoogiliselt annab eneskindulst ja jõudu, et ma jaksan rohkem ükskõik mida tehes.

Eile oli märgiline sellepärast, et lisaks Garmin Connectis level6 saavutasin on aasta mõõdas kui jooksma hakkasin. Kõik algas pärast algust sellest kui enne ussisõnu proovisin NATO testi 3.2 joosta ühel õhtul kepikõnni käigus. Ja pärast ussisõnu järgmisele 10km kepikõnni ringile mines pärast esimest kilomeetrit mõtlesin, et mis ikka jookseme. Ja jooksin ülejäänud 9km. Nädalapärast oli kepikõnd muutunud jooksmiseks.

Kõige parem asja juures on see, et mul diagnoositi 4 aastat tagasi podagara. Sisuliselt tähendas (peaks tähendama) et jooksmine on üks spordialadest mis on täiesti välistatud. Ja ma ütleks, et nii oligi. Proovisn 2km ja järgmine päev jalg paistes, lombakas ja liikumis võimetu. Ja oh seda valu. Kuidas siis 30km võimalik on? Maagia! Vajab eraldi lugu (ma saan õelda, et rohtusid ei võta).

Lykke Li - I Follow Rivers (The Magician Remix)

Piltide varundamine

Peaaegu aasta on mõõdas sellest kui alustasin Fotode talletamise projekti. Ja ma saan õelda, et tänaseks on asi peaaegu purgis. Natuke on veel pusida ning seda peegeldan ka kohe kohe. Aga alustuseks - eesmärk oli hoiustada mälestusi digitaalselt piltide ja videode näol. Ühes kriteeriumiks oli operatsiooni keeles "saadavus" ehk kui midagi juthub siis pildid on varundatud, saadaval. Kuidas ma selle lahendasin: linnuvaade üleüldisele arhitektuurile on selline: pildid on hoiustatud koduses serveris, varundatud backup site, pilve (Goolge photos, photo saver option) ja telefonis (kuna hetkel ruumi on piisavalt: 512GB).

Kerge tehniline vaade siis süsteemile: Google photos ja telefoni osa pole vaja vast kirjeldada. Toimib nagu ikka varundamine "tava inimese" jaoks. Aga nüüd minnes oma serverite poole. Telefonist varundamiseks ning hiljem vaatamiseks (telefoni app, veeb) sai võetud Nextloud lahendus. Nende enda mobiiliäpp pole üldse hea vaatamiseks aga õnneks vahepeal tuli eraldi rakendus nimega "Memories" ja sellega on elu lill. Nextcloud elab HyperV virtuaal masinas ja kasutab sharedena jagatud füüsilise masina ketast. Jah kodune server on hetkel ajalooliste põhjuste tõttu ehitatud Windowsi peale. Riistvara poole pealt on kasutuses M2 ja SATAl põhinevad SSD kettad. Ja tagavara asukohas on vähem võimekas masin paari kettaga ja õnneks Linuxil baseeruv masin.

Kui te arvate, et ketta faileover jaoks on RAID kasutsuses siis ei. Proovisin alguses aga ei tundudnud mu jaoks loogiline. Skeem on järgmine: Nextcloud salvestab sissetulevad pildid M2 "kettale". Sealt Realtimesync nimeline tarkvara "kopeerib" failid tavalisele SSD kettale. Eralid iga ööse tehakse incremental rar backup teisele SSD kettale. Tagavara asukohta dublikeeritakse pildid Syncthing abil ja siis seal samamoodi ühelt kettalt teisele Realtimesync abil. Seega pildid on kokku varundatud 7 erineval meediumil: telefon +1, Google Photos +1, kodune server +3, tagavara asukoht +2.

Piltide migreerimisest: Enamik või tähendab kõik sai Google Photosest võetud. Sealt välja eskportimine on suht lithne ja teoorias kaasa tulev metadata peaks ka kaasa aitama. Isegi spets vahendid on olemas (kaasa arvatud nextcloud enda oma mida ma ei proovinud). Pratikas oli nõks keerulisem kuna osade piltide jäädvustamise aeg (kuupäev, kellaaeg) läks kaotsi. Ja tuleviku vaates ma lahendasin selle probleemi nii: aeg jäädvustatakse mitmel tasandil: pildi EXIF info, siis faili süsteemi modified date. Viimane on nüüd kahtlane kuna osades olukordades kui faili ühelt meediumilt teisele liikudada siis see info kirjutatakse üle "tänase" päevaga. Ja viimase vigurina on kõik failid nimetatud kuupäva + kellaaja järgi. Juhuks kui 2 esimest pole kättesaadavad.

Kõigepealt pärast Google eksporti üritasin korrastada Google photos metadata fixer'i abil. Tulemus oli selline 70%. Järgmisena tuli manuaalselt sadu pilte ise "korrastada" kasutades FileDate Changer nimelist lahendust selle ülal nimeatud "Date modifed" välja uuendamiseks. Ja viimasena kaustasin Namexif nimelist asja ajal põhinevate failinimede genereerimiseks. Loomulikult osa faile sai ikkagi käsitsi ümber nimetatud.

Hetkel on veel kaks probleemi püsti. Mul on kahest sündmusest pildid millel aeg puudu. Exif info pole ja date modifed on nagu ülal mainitud saanud uue ja vale kuupäeva. Teiseks video failid ja nende taasesitamine (millega ma aktiivselt tegelen muide). Tehniliselt, suuresti erinevalt pildist, võib video olla erinevas formaadis ja erinavate koodekitega. Mis viib selleni, et iga seade, app ei pruugi neid esitada. Lahendamiseks tuleb nad ümber konvertida ja mõne open source põhineva koodeki peale. Mu valik on mp4 formaat, H.264 video koodek ja AAC heli.

Lõppkokkuvõttes on põnev ja tegus projekt olnud. Mille käigus avastsin pisikese portsu pilte ja videosid oma DVD plaatidelt mida polnud näiteks Google Photoses.

Anett Vaikmaa - Sereotoniin