Suvi võib alata

"Mis kakased laulud need jälle on" hüüatab Lily tagaistmel. Auto audiosüsteemis kumab samal ajal "..miss me. You wish we could go back to sixteen".Roby kõrval noogutab kaasa: kakased laulud. Mõni pala hiljem kostub W&W, AXMO & André Schnura - Danza Kuduro (feat. Lucenzo & Don Omar).Roby pea liigub muusika rütmis. See on hea laul. Mille peale ma pakun välja, et Roby sinuga tuleb ööklubisse minna. Roby vastu: "Mis see on". Minu selgitus siinkohal piirdub "Its a nightclub".

Aga Lily ja muusika. Ma nüüd peaks pika hala kõne maha kuidas meie ajal muusika parem oli. Õnneks pole vajadust kuna 20 aastat hiljem on EDM (e-l-e-k-t-r-o-o-n-i-l-i-n-e tatnsu muusika) järkuvalt moes. Ja ma pole kuu peale keeranud nagu mu vanem vend kes veedab aega Elmari seltsis. Wtf, vanasti oli nagu Power Hit Radio. Mis siis Lily'ga on? lihtne. Eks ka minu noorusajal oli erinevaid muusika stiile. Kunagi olin kõva heavy metal fänn ja osa mu eakaaslasi hip-hopi kummardajad. Lily naudib K-Pop stiili. Kergendan natuke teie juturobotite vestlemise vaeva - see on Korea pop. Sisuliselt "peaaegu" sama mida normaalsed raadiod eetrisse lasevad.

Pildi lahti seletades..... Siis Lily ja Roby on jubedad Sun Lolly fännid. "Täna on eriti palav ilm - siis tuleb 4 sun lollyt võtta." Kuulen Roby käest kuumematel päevadel. Nõnda siis ma varustan neid Sun Lollylidega. Täna lihtsalt selver maksis mulle 20 eurot peale, et ma pildil oleva koguse ära viiks. Miks ka mitte. Ära need tarvitatakse ja 20 eurot kulub ka marjaks ära.

Päeva lõpetuseks veel 1)Roby näitas ennemm kuidas ta Roblox'is kõigile oma tube teeb. Näitas ka issi tuba. Hah, seal oli jõusaali varustus. Thats the christmas spirit! Ja teiseks just selliseid postitusi ma tahangi siin kajastada!

W&W, AXMO & André Schnura - Danza Kuduro (feat. Lucenzo & Don Omar) 

Ma olen mina jälle

Eile kontoris toimus meil medidatsiooni sessioon mille juhendajaks olin loomulikult mina. Äge oli. Väga äge oli. Kohale tuli küll käputäis entusiaste aga inimeste arv polnud eesmärk. Ma arvan minu jaoks kõige suurem motivaator oli viia läbi sessioon. Ja kõige parem selle juures on, et mitu nädalat varem kui me selle "projektiga" alustasime ma esitasin endale iga päev küsimuse kuidas sa lähed ja räägid millestki mida ise ei praktsiseeri? See ajendas ja tõukas mind oma isklikus elus võtsin ka eesmärgiks rohkem tegeleda mediteerimisega.

Ausalt õeldes ma ei olnud praktiseerinud hingamis harjutusi väga pikka aega. Selle aasta alguses alustasin miski kaootilisusega uuesti. Kuni nüüd viimaste nädalateni. And i am back on track!

Kõik on teisiti kui tibake varem. See kuidas ma maailma vaatan ja tajun. Tunne on ehtne. Ma märkan uusi asju, vaatan loodust ja linnapilti teisiti. Ma kogen igat momenti mitte ei torma enam neist mõõda. Ma olen mina jälle! Täpselt sama tunne on mis oli aastaid tagasi.

Võimalik, tähendab kindlasti osa sellest on paari nädalase taguse "telefoni projektiga". Lõpetasin või muutsin oma suhet nutitelefoniga. Ja see ausalt õeldes vabastas mind. Esimesed päevad olid imelikud. Tahaks nagu midagi iga natukese aja tagant tsekkida. Saada uut täiesti tarbetut infromatsiooni. Või selle kordust. Kolmandal õhtul tundis, et i don't care. Ma ei pidanud ennast sundima telefoni kuskile teise tuppa padja alla vedama. Lihtsalt aju ei annud enam seda vastikut signaali: "Aeg 6 tollist ekraani vaadata".

Kuna ma olen nüüd mina siis on ühtäkki järjest ideid tekkimas mida siia ajaloo jaoks salvestada.

P.S. Tänud Ethel'ile kes ajendas mind mediatsiooni sessiooni läbi viima. 

Calvin Harris - My Way  

Ma vihkan nutitelefoni

Ausalt, ma vihkan nutitelefoni. Kõlab nagu boomer'i jutt kes on elust väsinud ja arvab, et noorus on hukas. Õnneks ma olen südindud nõks hiljem kui baby boomer'id. Ja võimalik, et iga generatsiooni jõuab ükskord eluikka kus nad arvad, et nemad olid nooremana paremad. Minul sellist eelarvamust pole. Suures osas ma olen rahul ja saan aru noortest. See kuidas nemad elavad on omamoodi äge.

Loomulikult nutitelefonid on produktiivsus vahendid mis teevad meie elu lihtsamaks. Kiire kommunkatsioon, kaardirakenduse jne. Aga nagu ikka "Magic comes with the price". Nii ka taskus kantavate arvutitega. Ma ei hakka rääkima hetkel dopamiini vargusest ja lõputust doomskrollimisest. Minu jaoks need mured on lahendatud kuna sotsmeedia rakendusi sisuliselt pole (ainult sõnumivahetuse vahendid) ja muus osas olen suutnud ka elimneerida "ma korra tsekin ja saan dopamiini". P.S. see on eraldi lugu kuidas instagrammi uninstall asendub kiirelt muuga "asjalikuma" nagu aktsiate jälgmine.

Ikkagi on veel kuri karjas. Ma ei taha, et nutitelefon dikteerib mu tegemisi ja mõtteid. Ma ei taha, et nutitelefon varastab mu vaimset puhkust. Ma ei taha kogu aeg olla kättesaadav. Ma tahan puhkehetkedel olla enda peas mitte kellegi teise. Ma tahan valida eelistatud aega suhtlemiseks. Ma tahan kogeda hetkes olemist.

Mis meil on siis variandid? Kommunikatsiooni vahend nagu peaks olema (juba laste pärast). Võtame nuputelefoni? Või valime moodsad kärbitud nutitelefonid kus on ainult hädavajalik? Kumbki neist pole minu jaoks probleemi lahendust. Pigem on probleem minu keerulsies suhtes seadmega.

Nüüd ma vaikselt olengi hakanud "võõranduma" nutielefonist: trenn, jalutuskäigud - jätan nutitelefoni koju. Järgmisena proovin "suitsupauside"  ehk puhkehetkedel telefoni teise tuppa jätta. Vaatame kuidas me suudame saavutada pre 2007 situatsiooni kus üks kiipe täis seade ei dikteeri mu elu.

Kahjuks ma ei jõudnud lõpuni oma kommunikatsiooni ajaloo projektiga mis tegelikult iseloomustab väga mis juhtunud on ja miks ma fraking pissed off olen. Lingid: Igavesti online Communication history of filx, part 1 ja Comms history of filx II

Cheat Codes, ALTÉGO & Hannah Boleyn - Miss Me

 

Ma tõstsin 10 tonni rauda

 

Seda sissekannet ajendas tegema fakt, et ma pole bloginud juba üle aasta ja viimase paari aastaga on postituste tihedus transformerunud üliõhukeseks. Lisaks andis tõuke üks projekt mille käigus pidin tutvuma 20 aasta (sic!) taguste juttudega. Ilmselgelt tekkis motivatsioon uuesti rajale saada. Blogimise vaates.

Sissejuhatus tehtud, hüppame clickbait pealkirja juurde. Jah, faktiliselt tõstisn teisipäeval 10 tonni rauda. Jõusaalis. Raskused on väikesed, näiteks rinnalt surudes 50 - 75 kilo. Hantlitega 17.5 kilo ja nimekiri siit edasi. Summarselt kokku lüüa harjutused ja kilod annavadki huvitava numbr 10 452. Vähemalt nii väidab mu uus Garmin Instinct Solar Tactical (mis vajab eraldi blogi kannet).

Üldiselt ma pole jõusaali tüüpi. Mõned aastat tagasi korra proovisin uuesti ja ei sobinud. Pigem meeldib mulle pikamaajooks ja kodus Darabee treeningud. Viimased ei nõua praktiliselt eri vahendeid: kätekõverdused, istesssetõusud jne. Lõuatõmbamise jaoks ma olen kangi hankinud ja paarist 5L pudelist vee ja liiva seguga sangpommid teinud.

Ühel ilusal talve õhtul sai vana kollegiga põrgatud trenni tegemist ja üks asi viis teiseni leppisime kokku, et lähen järgmine kord temaga kaasa jõusaali. Kuna rinnalt surumine tahab kangemate raskustega julgestust. Ja mulle hakkas meeldima. Kuidagi teistmoodi kui kodune füüsiline trenn. Boonusena esimest korda üle 25 aaasta rinnalt kangi surudes saavutasin kohe elu rekrodi - 80 kilo! See on rohkem kui ma ise kaalun.

Rullnokad - Mees Sa Ei Tea, Kui Kiiresti Ma Löön