Kolmest kolmkümmend

Eile saavutasin olulise verstaposti oma elus - joosta pikim maa üldse (siiani).  Varasem rekord pärines mõne nädala tagsusest teisipäevast kui nutikell registreeris 26.1 kilomeetrit. Ja sellega oli omaette nali kuna nädal varem oli ilusa teamisega lipanud 25 kilomeeterit. Aga too õhtu kui 25 kirja sai lappasin oma FB ajaloos kuna ma mäletasin, et seal sportstracker aegadest oli üks pikamaa jooksu postitus 20+ kilomeerit. Ja tuli välja, et oligi 25.1km! Selge järgmine nädal uuesti.

30.03 on oluline verstapost ka mitte jäädvustatud jooksmistest. Nimelt aastal 2007 miski mälu järgi üritasin Scoutsrännaku trassi läbida joostes. Ma ei mäleta kas ma ka kogu maa jooksin või mitte. Vist jooksin ja sp sümboolne 30 meetrit eile õhtusele tulemusele igaks juhuks otsa.

Sellise maa läbimine nii distantsi kui aja poolest on huvitav. See on inimõistuse jaoks üdliselt hoomamatu - 30 kilomeetrit või 3 tundi! Kuidas ühe tegevuse alla saab 3 tundi kuluda. Võrdluseks Rakvere kandist Tallinna kanti sõites kulub 1 tund ja 30 minutit. Ja see on sellline pikk aeg.

Eile läks libedalt. Esimesed 10 kilomeetrit kadusid nagu nõel heina kuhja ja siis mõtlesin, et viis veel, viis tagasi. 10km pärast näeme samas kohas. Kui 15 oli joostud keris asi "huvitavamaks". Väsimus hakkas vaikselt märku andma kuna tavaline distants on mul 15-16 kilomeetrit. Ennast motiveersin sellega, et nagunii tuleb koju tagasi minna ja kaks varianti: kiiresti ehk joostes või kõndides ehk väääga kaua. Seafsin endale järjest eesmärke: 20 joostud tähendaks 1.5h jalutamist. Siis lühendame seda aega 6km ja tund. Ja siis mõtlesin, et eelmine rekord tuleb ikka 1km võrra ületada. Ja lõpuks olidki viimased paar kilomeetrit käes. Need kilomeetrid nõudsid pisut pingutust aga tehtud sai. Täna on mõnus (sõna otseses mõttes) lihasvalu andmaks märku suurepärasest saavutusest.

Et "whats up filx" keskea kriis või miks sellised distantsid. Esimese kohta ma ütleks, ei oleks tohtinud algupäraselt 10a pausi teha. Keskea kriis see pole. Jätkan sealt kus jäi pooleli. Milleks sellised distantsid? Emotsionaalselt ja psüholoogiliselt annab eneskindulst ja jõudu, et ma jaksan rohkem ükskõik mida tehes.

Eile oli märgiline sellepärast, et lisaks Garmin Connectis level6 saavutasin on aasta mõõdas kui jooksma hakkasin. Kõik algas pärast algust sellest kui enne ussisõnu proovisin NATO testi 3.2 joosta ühel õhtul kepikõnni käigus. Ja pärast ussisõnu järgmisele 10km kepikõnni ringile mines pärast esimest kilomeetrit mõtlesin, et mis ikka jookseme. Ja jooksin ülejäänud 9km. Nädalapärast oli kepikõnd muutunud jooksmiseks.

Kõige parem asja juures on see, et mul diagnoositi 4 aastat tagasi podagara. Sisuliselt tähendas (peaks tähendama) et jooksmine on üks spordialadest mis on täiesti välistatud. Ja ma ütleks, et nii oligi. Proovisn 2km ja järgmine päev jalg paistes, lombakas ja liikumis võimetu. Ja oh seda valu. Kuidas siis 30km võimalik on? Maagia! Vajab eraldi lugu (ma saan õelda, et rohtusid ei võta).

Lykke Li - I Follow Rivers (The Magician Remix)

Piltide varundamine

Peaaegu aasta on mõõdas sellest kui alustasin Fotode talletamise projekti. Ja ma saan õelda, et tänaseks on asi peaaegu purgis. Natuke on veel pusida ning seda peegeldan ka kohe kohe. Aga alustuseks - eesmärk oli hoiustada mälestusi digitaalselt piltide ja videode näol. Ühes kriteeriumiks oli operatsiooni keeles "saadavus" ehk kui midagi juthub siis pildid on varundatud, saadaval. Kuidas ma selle lahendasin: linnuvaade üleüldisele arhitektuurile on selline: pildid on hoiustatud koduses serveris, varundatud backup site, pilve (Goolge photos, photo saver option) ja telefonis (kuna hetkel ruumi on piisavalt: 512GB).

Kerge tehniline vaade siis süsteemile: Google photos ja telefoni osa pole vaja vast kirjeldada. Toimib nagu ikka varundamine "tava inimese" jaoks. Aga nüüd minnes oma serverite poole. Telefonist varundamiseks ning hiljem vaatamiseks (telefoni app, veeb) sai võetud Nextloud lahendus. Nende enda mobiiliäpp pole üldse hea vaatamiseks aga õnneks vahepeal tuli eraldi rakendus nimega "Memories" ja sellega on elu lill. Nextcloud elab HyperV virtuaal masinas ja kasutab sharedena jagatud füüsilise masina ketast. Jah kodune server on hetkel ajalooliste põhjuste tõttu ehitatud Windowsi peale. Riistvara poole pealt on kasutuses M2 ja SATAl põhinevad SSD kettad. Ja tagavara asukohas on vähem võimekas masin paari kettaga ja õnneks Linuxil baseeruv masin.

Kui te arvate, et ketta faileover jaoks on RAID kasutsuses siis ei. Proovisin alguses aga ei tundudnud mu jaoks loogiline. Skeem on järgmine: Nextcloud salvestab sissetulevad pildid M2 "kettale". Sealt Realtimesync nimeline tarkvara "kopeerib" failid tavalisele SSD kettale. Eralid iga ööse tehakse incremental rar backup teisele SSD kettale. Tagavara asukohta dublikeeritakse pildid Syncthing abil ja siis seal samamoodi ühelt kettalt teisele Realtimesync abil. Seega pildid on kokku varundatud 7 erineval meediumil: telefon +1, Google Photos +1, kodune server +3, tagavara asukoht +2.

Piltide migreerimisest: Enamik või tähendab kõik sai Google Photosest võetud. Sealt välja eskportimine on suht lithne ja teoorias kaasa tulev metadata peaks ka kaasa aitama. Isegi spets vahendid on olemas (kaasa arvatud nextcloud enda oma mida ma ei proovinud). Pratikas oli nõks keerulisem kuna osade piltide jäädvustamise aeg (kuupäev, kellaaeg) läks kaotsi. Ja tuleviku vaates ma lahendasin selle probleemi nii: aeg jäädvustatakse mitmel tasandil: pildi EXIF info, siis faili süsteemi modified date. Viimane on nüüd kahtlane kuna osades olukordades kui faili ühelt meediumilt teisele liikudada siis see info kirjutatakse üle "tänase" päevaga. Ja viimase vigurina on kõik failid nimetatud kuupäva + kellaaja järgi. Juhuks kui 2 esimest pole kättesaadavad.

Kõigepealt pärast Google eksporti üritasin korrastada Google photos metadata fixer'i abil. Tulemus oli selline 70%. Järgmisena tuli manuaalselt sadu pilte ise "korrastada" kasutades FileDate Changer nimelist lahendust selle ülal nimeatud "Date modifed" välja uuendamiseks. Ja viimasena kaustasin Namexif nimelist asja ajal põhinevate failinimede genereerimiseks. Loomulikult osa faile sai ikkagi käsitsi ümber nimetatud.

Hetkel on veel kaks probleemi püsti. Mul on kahest sündmusest pildid millel aeg puudu. Exif info pole ja date modifed on nagu ülal mainitud saanud uue ja vale kuupäeva. Teiseks video failid ja nende taasesitamine (millega ma aktiivselt tegelen muide). Tehniliselt, suuresti erinevalt pildist, võib video olla erinevas formaadis ja erinavate koodekitega. Mis viib selleni, et iga seade, app ei pruugi neid esitada. Lahendamiseks tuleb nad ümber konvertida ja mõne open source põhineva koodeki peale. Mu valik on mp4 formaat, H.264 video koodek ja AAC heli.

Lõppkokkuvõttes on põnev ja tegus projekt olnud. Mille käigus avastsin pisikese portsu pilte ja videosid oma DVD plaatidelt mida polnud näiteks Google Photoses.

Anett Vaikmaa - Sereotoniin

Ma ei pea iga päev enam telefoni laadima

Click-bait pealkiri, jah? Tegelikult mitte ning see on sulatõsi. Nüüd ma laen oma telefoni iga 3 päeva tagant. Nagu kunagi ammusel aegadel kui kõneaparaadil ulatus antenn välja, ekraan oli pisike monograafiline ning puutetundlikkuse asemel füüsilised nupud.

Milles siis kühvel? Kas loobusin aktiivsest nutiaparaadi kasutamisest ning hoian seda hädaolukordateks? Või hoopiski hankisin ülalkirjeldatud vanakooli nokia? Ei, ei ja veelkord ei. Tegemist on ebatavapärase nutitelefoniga. Kasutan igaäevaselt täpselt samamoodi, samapalju kui varem. Lihtsalt mu uuel apraadil juhtub olema mõistlik 🤓 aku millel ei pea juhet kogu aeg küljes hoidma.

Uueks telefoniks on Doogee V31GT ja tänaseks pea kolm kuud kasutanud ning üsnagi rahul. Ei hakka siin blogis pikka juttu kirjutama kuidas on. Selle jaoks lõin eraldi lehe: Dogee V31GT arvustus

Sam Feldt & Benny Bridges - Dance With Somebody