Showing posts with label 7#. Show all posts
Showing posts with label 7#. Show all posts

May 8, 2010

Õigus olla armunud

See imeline tunne mis sind haarab enda kütkesse. Need imelised hetked mis annavad su võrratule elule uue ja õnnelikuma väljundi. Pulbitsedes läbi iga sinus peituva raku kannab see üheselt ainuõiget mõtet - sulle on kingitud elu. Elu kus on lubatud endas kanda maailma parimat tunnet, armunud tunnet.
Tihedalt keerlevad peas ainult mõtted nendest hetkedest, mida sa oled hiljuti kogenud. Ning sa soovid iga süveneva mõttega saada uuesti uskumatu rõõmu osaliseks mida need nõnda lühikestena tunduvad hetked sulle pakkuda suudavad. Talitsedes oma joovastust selle järgi. Sa tead, et üsna pea tuleb jällegi see moment, kus sa saad täiel rinnal nautida neid imelisi hetki nautida. Ning salamisi ootad sa neid, nagu kuivanud vilja kõrs ootab keset kuuma suve päeva vihma.
Sügavustes peituv imeline tunne annab sulle igal hommikul rõõmsama meeleolu minna uuele päevale uhkelt, nina püsti, vastu. Ja mis kõige tähtsam sul on luba seda tunnet jagda.

Haddaway - Rock My Heart

The end

May 5, 2010

107 lugu (rewritten)

Seitsmes osa

Kaamera liigub Viljari suunas kellel on käed puusas ning ta sammub vaikselt köögi poole. Ta keskmise, mis on ühtlasi kõige suurem, sahtli ja võtab sealt tee paki.

Viljar: "Kuidas see nüüd õieti käis."
Laura, kõnnib Viljari seljataha: "See on imelihtne. Vesi peab paar minutit jahtuma umbes 80 kraadini. Siis tuleb lasta punasel teel 3-5 minutit tõmmata."
Viljar: "Parim maitse."
Laura vaatab teda ning kõnnib kaamerale lähemale: "Jah, täitsa õigus."
Viljar, kes on jõudnud nüüd akna juurde vaatab sealt üksipulki välja: "Vabandust. Mu pea... seal on palju uusi asju."
Laura najatab komplekste köögimõõbli najal ning jälgib Viljarit.
Viljar: "Ma peaks midagi kirjutama."
Laura: "Kolm aastat on täis saamas."
Viljar: "Õige, kui ma kirjutamist alustasin siis ma lubasin, et kunagi lõpetan. Kolm aastat ja 107 lugu."
Laura näole on ilmumas naeratus: "Kas see kõik juhtus minu või sinu peas."
Viljar naerab: "Pole õrna aimugi."
Laura vaatab uurivalt kõiki lugusid: "Mis nendest siin saab?"
Viljar pöörab pilgu õuest tuppa: "Kõik jääb bitidena siia alles."
Laura: "Ja sina."
Viljar: "Ma usun, et leidsin selle mida sai nii pingsalt otsitud. Naljakas. Kogu see aeg ootas ta mind, mu silme all."

Kaamera eemaldub vaikselt kaugustesse ning fookus muutub sujuvalt mustaks.

John Frizell - Murphy's Body

May 4, 2010

Peegelpilt 02 mai 2010

Teate, selgeltnägija elu pole lihtne, siis kui sa noor oled ja ei oska tabada tervikut mis pesitseb pildist väljaspool. Ühest küljest sa tead mis sündmused võivad silmapiiril terendada. Sa näed tulevikuga kaasnevaid valikuid ja mõnikord pole ükski neist sobiv. Kõik tundub olevat väga lihtne, visata kivi vette või mitte. Loopides kamaka veekogupoole, tekib virvendus ning äsja õhulendu nautinud ese kaob põhja. Jättes kivi lebama oma kohale ei teki virvendust ega kivi sukeldumist vee alla.
Ometigi sa tead, et need valikud ei ole ainukesed. Kivi saab toimetada järvepõhja ka ilma pisikese lainetuseta, kuna tulevik ise pole raamatusse kirjutatud. Eespool pesitseb lihtsalt üks võimalik sihtpunkt. Sihtpunkt, mille võib vabalt ajaloo prügikasti saata. Olles noor, puudub sul selleks vastav vissioon...

Edward Maya - This Is My Life

May 2, 2010

Mina, Talgud, Hornetek ja Kaisa

Vanade tavade kohaselt oli rahval lehekuu esimesel päeval antud töö juurest vabadus puhkepäeva nautida aga iroonilisel kombel kogunes üksmeelne seltskond kokku, et rehad käes talgusid pidada. See oli tahe koostöö ning soov kaunima kodupaiga järgi mis inimesi sütitas oma priipäeval tööd tegema. 
Koos minuga jagasid seda innustust veel mu parimad sõbrannad - Kaisa, Kaidi ja Madli. Varajasel hommiku tunnil oli mul üllatus pool suur kuna nägin bussist maha astumas ainult Kaisat. Selgus, et Kaidit oli haigusepisik rünnanud ning tal ei olnud mõistlik sadu ähvardava ilmaga välja tulla. Madli aga pidi tööl olema :( Nõnda me Kaisaga ekslesime kerges sajus talgupaigale. Peale meie kogunes esimesse rendevouz pointi veel natukene rahvast, kes olid vihma trotsides tulnud otsima talgurõõmu.
Kui kell oli juba üle kümne tiksunud pidas Tabasalu ürituse korraldaja väikese kõne. Oma jutus rääkis ta natukene mõisapargi ajaloost, tuleviku plaanidest ja miks me just siin kohas maailma päästmas oleme. Kõne peetud, asusime gruppides tööle. Tabasalu selts pani omateed kuhugi mujale leekima ning loo kangelased, mina ja Kaisa läksime aida juurde. Müüride ja katkise katusega hoone juures ootas suur üllatus. Mingid jörrid olid aastatega oma prahi sinna vedanud ning meie töö oli prügi sealt ära likvideerida. Õnneks algas tegemiste jada pihta hoopiski võsa lõikamise ning lõkkesse vedamisega. Peale esimest portsu jagasin ruttu biidi välja, et keegi peale minu lõket tegema vist eriti ei hakka. Võtsin sujuvalt püromaani ameti enda peale ja hiljem kaasasin veel Kaisa tulega mängima.
Päev mõõdus vahelduva pilvisuse ja vihmaga aga märgatavalt ruttu. Umbes kella kolmeks põles jaanitule mõõtu andev lõke täies hoos ning päev looduses hakkas vaikselt lõppema. Tänutäheks meie tubli panuse eest jagadi sooja suppi ning kringlit kohviga. Kaisa arvas sellepeale, et tal on sees kohe siuke tunne, et on selle välja teeninud. Kerget väsimust tundev mina jagas seda rõõmu temaga :) Tõesti, see millegi kordasaatmise tunne on kõige parem. Kui kõhud meeldivalt täis olid, kutsuti vaeva näinud seltskond veel kontserdile. Meie pidasime paremaks minna koju kasima ja puhkama.
Lõkerdamise vahe peal tsekkasin korra oma mobiili ja nägin naeratavat sõnumit ekraanilt vastu paistmas - mu mitu nädalat ootust oli lõppenud ja ma võisin oma Hornetekile järgi minna. No see on siuke uus moodne leierkast mis oskab telekasse manada kõike ja teeb veel pannkooge. Valetan :D Tegelt on muid häid funktsioone. Mul oli kohe isu sellele järele minna ning oma uus aparaat kurjaks ajada. Seda ma sain juba õhtul peale shoppamist teha ning tahtes oma rõõmu kellegiga jagada kutsusin päevase vapra lahingukaaslase Kaisa külla. Koos saatisme seljataha jäänud raske kuid tubli päeva filmi ning jutustamise saatel öösse.

Edward Shearmur - Bluebird

April 30, 2010

Reisikiri Afride hõimu maalt

Mõned päevad tagasi keerles meediaorkaanis uudis sellest kuidas meie vaarisade mäluseade flopy'le surm kuulutatakse. Nõnda käis mu ustav sõber Hr Puuk uurimas puunlaste maal, Saharas Afride hõimu infotehnoloogia kasutamistrende.
Afride hõim peidab ennast sügaval Aafrika mandril vihmametsates kuhu ei vii ükski tee, rääkimata trammist. Nagu ikka, moodsa ühiskonna kombe kohaselt kasutasin ma rastapatsidega ehitud rahva juurde liikumiseks mugavat Segaway'd. Külas võeti mind vastu, tänu disketi pildiga kaltsuks kulunud t-särgile, nagu maist jumala saadikut, kes oli tulnud hõimule seda kõige kurjemat kuulutama. Lahkelt surus metslaste kamba pealik mu kätt ning tegi isiklikult suurte sõnajalgade vahel küla ekskursiooni, tutvustades samal ajal põgusalt kohaliku elu-olusid. Kõige hullem polnudki, pigem tundusid pilliroovõrgedest kokku klopsitud hütid mugavamad kui meie Lasnamäe paneeljurakad. Nahkdiivanid, konditsioneerid, isiklik teenija jne...
Õhtu saabudes tiriti mind küla platsile kus seisis nende aukartust äratav pühamu - ringi keskele, inseneri täpsusega paigaldatud 386! Just, see vana hea raal, millest mu vanaisa rääkis, et tema vaarisa oli kunagi hallidel aegadel Doomi mängimiseks kasutanud. Külavanem teadis rääkida, et endine shamaan oli peale arvuti saabumist nagu hobuseröövel üles poodud ning hiljem tükeltati ta laip ning anti hüäänidele närimiseks. Legendi järgi kui külaseff ühel õhtul oli näinud arvutis Nasdaq langemist kaotas ta usalduse shamaani vastu ja nõnda leidis viimane oma õnnetu otsa.
Tegemist oli üsna religioosse rahvaga, isegi enne interneti minekut peeti maha püha rituaal. Peale päikese loojangut kogunes vaikselt jahilt tulnud rahvas kompuutri ümber ja hakkas ringis tantsima ning arvuti suunas kummardama. Samal ajal laulsid nad võidukalt, nagu oleks Jaapan jalgpallis Barsiilia vastu saavautanud suure edu. "ugi-pugi, ugi-pugi" kostus raevukalt üle õhtuse vihmametsa. Lõpuks lülitas isehakanud küla boss arvuti sisse ning laskis alamatel kookose viina lauale tuua. Kui räägitakse, et Eestis võib leida maailma kangemat alkoholi siis ma pean nentima, et eksitakse. Nende jaoks on  maarjamaa 98 kraadine piiritus kui Kellukese limonaad. Kookose viin oli nii hull kraam, et see päikese valgust silma otsaski ei talunud. Keegi idioot oli kunagi rumalast peast keset päeva potsikuga õue läinud. Selle peale oli see kange jook lahvatades sinise leegi kohe üles võtnud. Noh, eks ma saan neist täiesti aru miks nad arvuti sisselülitamise aeg jooma kukuvad, ega meilgi targem pole. Ameerikamaa aknad jooksutab ennast nii kaua käima, et kraba endale külmikust üks Saku Ice meelelahutuseks.
Inerneedusesse, nagu nad ise nimetavad interneti, minemiseks on neil lausa alajaam püsti lõõdud. Sealt tuleb üüratu kaabel 56kb/s välisühendusega. Üldse kogu arvutisüsteem on veidralt üles ehitatud. Masinas ei jookse Windows, Linux ega Mac OS vaid Coconut OS! Keegi küla prill oli selle täis peaga progrenud. Lisaks on iga programm eraldi disketil ja sealt see hirmus häda tulebki kui nendele nüüd Sony surma kuulutas. Vennad olid vähe vihased seal külas. Lubasid isiklikult, et kui nad seda õnnetut kuulutajat Koplis näevad siis kütavad talle molli. Peo lõpp tuli õite kiiresti, tähendab, kookose viin nokkis nii hästi nagu näljane kana teri.
Hommikul isutsime külvanemaga taaskäideldud pingil ja ta hakkas kurtma: "Johhaidiii, eile läks jälle käest ära. Vana veis, ma ütlen. Poleks pidanud rate tutvumis mängus nii palju nilbusi kangema kraami saatel küsima ja uusi date endale lubama. Ja siis, saad aru, mingi ahv oli õhtul templi ukse lahti jätnud. Loomulikult kasutasid kiimased templielevandid võimalust ja liitusid peoga." Popsutas vaikselt ganepit ja lausus veel: Vähemalt polnud nii hull kui meremeeste peol. Seal võtsid ringmängudest osa okasssiilid :S"
Tervise tagasi tulles, lõuna paiku, asusin oma tähtsat missiooni täitma. Nimelt olime siin Eestis hr. filx'iga välja töötanud lahenduse kuidas nende flopy muredele lõpu saaks. Selleks oli vana hea CD-ROM. Aga oh õnnetust, see ei sobinud nende arvutiga. Peale taha ühendamist läks päikseline ja selge taevas mustaks ning hakkas välku lööma. Vana pealik kohuks nii ära, et tegi olematud püksid märjaks.
Järgmine kord kui me sellele vahvale rahvale külla satume üritame neile USB mälupulka varanduse või pealiku tütre eest pähe määrida :)

Dagö - Joonistatud Mees

April 27, 2010

Kuidas kirjutada armastuskirja?

Kuna paljud nuubid jõuavad mu blogisse mitmeid kordi päevas märksõna "armastuskiri" peale siis ma otsustasin murelike kaasmaalaste kannatusi kergendada ning köhin välja ihu ja hingega varjatud saladuse, kuidas mina seda teen.
Südames põksuvate imeilusate ja salapäraselt erutavate tunnete valamine sõnade kujule ning nendest kõige kaunimate lausete moodustamine on imelihtne. Sama lihtne kui kõik ülejäänu siin maailmas. Tuleb lihtsalt hingega asja juures olla. Vaata oma südamesse ning uuri mida sa seal näed? Milline kirjeldav joovastus sind valdab kui sa mõtled kas või korraks temale? Tunneta seda äsja tekkinud erutust mis võtab raevukalt kuid imeliselt üle su keha viies sind kujtletamatusse seistmendasse taevasse. See hetk ja sellega kaasnevad tunded on need mille pärast tuleks pliiats kätte haarata ning täita paber kaunite sõnadega. Et kirjeldada talle seda imelist tunnet.
Üleval olev lõik võib ratsionaalse mõttekaaluga inimestel võib nüüd tekkidtada küsimuse nagu wtf? See on ju tavaline ümbernurga uina-muina jutt millest mul on sama palju kasu kui päikesest põua aeg. Konkreetset lahenduskäiku tahaks. Kuidas üldse teada kas oled ratsionaalse mõtlemisega või tegutsed emotsioonide najal? Küsi endalt, kas sa usaldad kogu aeg oma kõhtunnet mõtlemata nii halbadele või headele tagajärgedele. Kui sa oled oma eesmärgi eest nõus maksma ükskõik kui kõrget hinda, hoolimata tulevasest põrgust, siis sa tegutsed emotsionaalselt. Nagu mina :)
Aga siiski. Sa tunned oma kõhus värvilisi liblikaid lendamas ning ei oska mitte kuidagi midagi ilusat kirjutada. Seetõttu sa googeldad ja otsid oma ideid. Ka mina olen seda teinud, kuid siis ma mõistsin, et google ei anna mulle kunagi õiget materjali mida avaldada oma armastatule, vaid ma ise tulen selle peale.
Hea ning kirjanduslikult kauni kirja kirjutamisel soovitan kasutada näiteid, iseloomustusi, kirjeldusi ümbritsevast maailmast. Näiteks: "Su kaunilt lehvivad juuksed meenutavad mulle äsja tärkanud sinilille õit tantsimas kevadise tuule käes." Kuid pea meeles oma mõtete illustreerimine on kõigest kandev sein su majal, kui neil puuduvad tunded su hingest on see sama tarbetu kui paneelmaja lasnamäel. Sõnad ei kujunda su loodud silmale ilusaks värvitud seina vaid nende tähemärkidest koosnevate jadade taga peituvad tunded.
Tegelikult pole oluline kui hea kirjanik või Eesti keele oskaja sa oled. Tähtis on omada oskust näha olukorras paiknevaid emotsioone. Tähtis on osata tuua esile seda kõige lihtsamat ning üllatatavamat. Umbes nagu anektoodi puhul on olemas püänt. Kõik teavad eellugu, isikuid või kirjeldusi saamaks aru paarilauselises tekstis peituvast sõnumist. Sama võib ka armatuskirja puhul kasutada. Kirjelda seda erilist mida ainult teie oma suhtes olete kogenud. Näiteks omamoodi on on eriline see kui te olete koos lihtsalt sõitnud kuhugi ja leierkastist kõlas kurjakuulutav Rammstein mis tõi sära silmadesse mõlemal. Mõtle sellele, tunneta seda ja sa leiad millest kirjutada.
Ja lõpetuseks, pole mõtet kinkida sületäit kauneid roose või keelt alla viiva sokolaadiga täidetud kommikarpi kuna sina ise meeldid oma armsamale, mitte talle ulatatud kommikarp.

Robert Miles - Children

Populaarsed