Viljar istus kirjutuslaua taga ja põrnitses 21 tollist LCD ekraani. Samal ajal kostus kõlaritest “Where Have All the Flowers Gone” ning käed klaveril, Viljar mõtles, et nüüd on parim aeg lasta oma kirjutamisoskusel ennast näidata ja postitada uus jutt veebipäevikusse. Viimane lugu pidi ometigi ju järje saama.
“Sügistuulte tulekuga võis märgata, et suvi hakkab selleks aastaks vaikselt otsa saama, nii oli ka mu eesmärkidega. Mõõdunud kuud Tallinnas oli kahtlemata huvitavad, nii eraelu kui ka töö poolest. Töö siinjuures tekitas omamoodi emotsioone. Algul kui ma pealinna elama asusin mõtlesin, et praegune töö imeb tegelikult ja ma leian uue ja parema. Tegelikult veeres asi teist teed pidi ning tööotsingute turul mul õnne polnudki. Võib-olla natuke ehk isegi oli, kuid kuude pikkune oma erialale ameti otsimine ning ühelt töövestluselt teisele ronimine väsitas.”
Keti Viljari ratastel pani roostetama seegi, et tuli teha proovi töid, millega ta tegelikult sai nibin-nabin hakkama.
“Peale sõjaväge, või pigem isegi selle jooksul kadus vaikselt minust see Itimees. Ja nii iga päevaga. Algul ma üritasin läppariga seda viga parandada ja leida uuesti see, miks ma üldse arvutite taga nii palju aega veetsin. Kuid see ei õnnestunud. Jah, ma kirjutasin veel ühe artikli ja üritasin tõlkida, tõlkimine seejuures kukkus paremini välja. Kuid minus varitses huvipuudus. Ma püüdsin meenutada seda tunnet, kui ma millegi digitaalsega jälle hakkama sain. Need emotsioonid olid head, alates eesmärgi nimel pingutamisest ja sellele jõudmisest.”
Ega töö mille juurde Viljar jäi ei olnud kerge, palju uut oli ja tuli pidevalt juurde. Ka keskonnaga harjumine võttis aega.
“Oma meeskonnas ma olin päris mitu kuud üksinda ja uued ülesanded ei tundunud esmapilgul kerged. Lisaks andis omamoodi põntsu palganumber. Eks me kõik ole ju raha pärast väljas. Varemalt olin minagi seda, kuid nüüd ma saan aru, et praegune summa rahuldab mu vajaduse kenasti ära. Seetõttu jätkasin ma oma tööotsinguid ja olin valmis isegi oma töökohast loobuma. Viimane töövestlus oli mu detsembris. Peale seda kadus mul täielikult huvi uue ameti vastu. Lõppude-lõpuks ma jõudsin selgusele, et töö mida ma teen on maailma parim. Vähemalt minu jaoks.”
Oktoobri lõpus, vahetult enne filxi sünnipäeva võttis ta elu uue pöörde: avanesid võimalused oma elukoha saamiseks ning ta tutvus siinpool linnuteed maailma ilusama tüdruku, Kaisaga.
“Seda viimast ma arvan senini, kahtlemata on ta ... ütleme nii, et lihtsalt ilus, ehk oma välimusepoolest ideaal. Iseloomustada on teda raske, nagu ka kõiki teisi. Mulje temast on hea: tragi tüdruk, kes vist on ehk natuke uje. See viimane mõjutas mindki Madli, Kaidi ja Kaisa seltskonnas käituma viisaka ja viksi poisina. Aga tulles tagasi elukoha juurde, siis sel ajal oli mul võimalus saada ametikorter Paldiskisse, millest ma loobusin kalli üürikorteri kasuks Tallinnas. Ma arvasin, et noore inimesena on mul parem elada Eesti suurimas linnas kui mõnes pommiaugus. See võis viga olla, kuid ise ma seda ei tunnista. Vahemärkusena tooksin sellegi välja, et umbes sel ajal pidasin ma ka oma blogi, mille ma küll detsembris sulgesin.”
Ega ilma asjata ei räägita, et pea ees vette hüppamine pole just kõige kasulikum tegevus. Nii läks ka Viljaril.
“Heh, pead ma ära ei lõõnud. Füüsiliselt küll mitte. Kuid saatus vedas mind alt ja novembri lõpus jäin oma Tallinna korterist ilma venna korraldatud veeuputuse tõttu ilma. Mu silme ees virvendas kaotuse kibe maitse. Kõige halva nimel see oli alles pika ja käänulise raja algus. Lisaks elukoha kaotusele sattusin, minu jaoks suurtesse, võlgadesse, nii üle kümne kilo ja seda kõike oma kodu eest. Kuna üürikas oli meil vennaga kahe peale siis pidime koos asjale lahenduse leidma. Tuli välja nagu alati, ma pidin sellest mudasest olukorrast ise välja roomama ning närv püsti katkestasin ma oma suhted vennaga. Mitte, et ma teda süüdistaks, kuigi elupinna kaotus kesklinna kandis oli tema tehtud. Ma pigem olin vihane sellepeale, et ta ei teinud mitte kui midagi.”
Lisaks oma eraeluliste ja töö juures ootavatele probleemidele jõudis Viljarini kaks päeva pärast elukoha kaotust midagi traagilist – emapoolne vanaema suri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar