Ma vihkan nutitelefoni

Ausalt, ma vihkan nutitelefoni. Kõlab nagu boomer'i jutt kes on elust väsinud ja arvab, et noorus on hukas. Õnneks ma olen südindud nõks hiljem kui baby boomer'id. Ja võimalik, et iga generatsiooni jõuab ükskord eluikka kus nad arvad, et nemad olid nooremana paremad. Minul sellist eelarvamust pole. Suures osas ma olen rahul ja saan aru noortest. See kuidas nemad elavad on omamoodi äge.

Loomulikult nutitelefonid on produktiivsus vahendid mis teevad meie elu lihtsamaks. Kiire kommunkatsioon, kaardirakenduse jne. Aga nagu ikka "Magic comes with the price". Nii ka taskus kantavate arvutitega. Ma ei hakka rääkima hetkel dopamiini vargusest ja lõputust doomskrollimisest. Minu jaoks need mured on lahendatud kuna sotsmeedia rakendusi sisuliselt pole (ainult sõnumivahetuse vahendid) ja muus osas olen suutnud ka elimneerida "ma korra tsekin ja saan dopamiini". P.S. see on eraldi lugu kuidas instagrammi uninstall asendub kiirelt muuga "asjalikuma" nagu aktsiate jälgmine.

Ikkagi on veel kuri karjas. Ma ei taha, et nutitelefon dikteerib mu tegemisi ja mõtteid. Ma ei taha, et nutitelefon varastab mu vaimset puhkust. Ma ei taha kogu aeg olla kättesaadav. Ma tahan puhkehetkedel olla enda peas mitte kellegi teise. Ma tahan valida eelistatud aega suhtlemiseks. Ma tahan kogeda hetkes olemist.

Mis meil on siis variandid? Kommunikatsiooni vahend nagu peaks olema (juba laste pärast). Võtame nuputelefoni? Või valime moodsad kärbitud nutitelefonid kus on ainult hädavajalik? Kumbki neist pole minu jaoks probleemi lahendust. Pigem on probleem minu keerulsies suhtes seadmega.

Nüüd ma vaikselt olengi hakanud "võõranduma" nutielefonist: trenn, jalutuskäigud - jätan nutitelefoni koju. Järgmisena proovin "suitsupauside"  ehk puhkehetkedel telefoni teise tuppa jätta. Vaatame kuidas me suudame saavutada pre 2007 situatsiooni kus üks kiipe täis seade ei dikteeri mu elu.

Kahjuks ma ei jõudnud lõpuni oma kommunikatsiooni ajaloo projektiga mis tegelikult iseloomustab väga mis juhtunud on ja miks ma fraking pissed off olen. Lingid: Igavesti online Communication history of filx, part 1 ja Comms history of filx II

Cheat Codes, ALTÉGO & Hannah Boleyn - Miss Me

 

Ma tõstsin 10 tonni rauda

 

Seda sissekannet ajendas tegema fakt, et ma pole bloginud juba üle aasta ja viimase paari aastaga on postituste tihedus transformerunud üliõhukeseks. Lisaks andis tõuke üks projekt mille käigus pidin tutvuma 20 aasta (sic!) taguste juttudega. Ilmselgelt tekkis motivatsioon uuesti rajale saada. Blogimise vaates.

Sissejuhatus tehtud, hüppame clickbait pealkirja juurde. Jah, faktiliselt tõstisn teisipäeval 10 tonni rauda. Jõusaalis. Raskused on väikesed, näiteks rinnalt surudes 50 - 75 kilo. Hantlitega 17.5 kilo ja nimekiri siit edasi. Summarselt kokku lüüa harjutused ja kilod annavadki huvitava numbr 10 452. Vähemalt nii väidab mu uus Garmin Instinct Solar Tactical (mis vajab eraldi blogi kannet).

Üldiselt ma pole jõusaali tüüpi. Mõned aastat tagasi korra proovisin uuesti ja ei sobinud. Pigem meeldib mulle pikamaajooks ja kodus Darabee treeningud. Viimased ei nõua praktiliselt eri vahendeid: kätekõverdused, istesssetõusud jne. Lõuatõmbamise jaoks ma olen kangi hankinud ja paarist 5L pudelist vee ja liiva seguga sangpommid teinud.

Ühel ilusal talve õhtul sai vana kollegiga põrgatud trenni tegemist ja üks asi viis teiseni leppisime kokku, et lähen järgmine kord temaga kaasa jõusaali. Kuna rinnalt surumine tahab kangemate raskustega julgestust. Ja mulle hakkas meeldima. Kuidagi teistmoodi kui kodune füüsiline trenn. Boonusena esimest korda üle 25 aaasta rinnalt kangi surudes saavutasin kohe elu rekrodi - 80 kilo! See on rohkem kui ma ise kaalun.

Rullnokad - Mees Sa Ei Tea, Kui Kiiresti Ma Löön