Eelnevalt…
Esmaspäeval, 27 novembril kirjutab Viljar alla üürilepingu lõpetamisel seoses venna korraldatud veeuputusest tekkinud ja kuu aega kestnud jamadega. Samal õhtul, enne seda kohtub ta Madli ja Kaisaga, viimase palvel. Kaks päeva hiljem kui Viljar oma elamisega kolib töö juurde tuleb päeval kõne vanaisalt, kes teatab, et emapoolne vanaema on surnud.
Viis nädalat hiljem…
On esmaspäeva varahommik, 1 jaanuar 2007. Filx ärkab ja lülitab telefoni sisse ning läheb kohvi tegema. Köögis on isa kes, küsib, et millal poeg tagasi tuleb. Viljari standartne vastus on “ei tea” ja ta arvab, et mitte nii pea. Pärast põgusat vestlust liigub ta tuppa tagasi ja avastab, et öösel on Kaisa sõnumi saatnud, kus ta küsib kas Viljar ei oleks nõus nendega välja minema.
“Ma vastasin, sms’iga loomulikult, et kes need nemad on. Tüüpiline mina. Igatahes, olukord viimaste nädalatega polnud paremaks läinud. Pigem halvemaks. Enne jõule lugesin ühte blogi ja pettusin täielikult, see hetk oli mul täiesti ükskõik oma elust. Kuid peale jõule suutsin ennast natuke kokku võtta ja hakata uuesti nägema mingisugustki mõtet. Töö juures juba plaanisin kuidas oma raskest seisust välja tulla. Selleks tuli leida elukoht, maksta võlad ja töökoht ära vahetada. Mati käis hullult peale. Eks temast oli arusaada ju, üksinda on raske. Ma tean seda.”
Järgnevateks nädalateks jäi Viljar peaaegu, et kodutuks. Tema õnneks, lubas ta kolleeg oma korteris elada. Töökohavahetust Viljar ei teinudki, kuna ta ei tahtnud. Lisaks tulid mängu uued sündmused.
“Kolmapäeval, 3 jaanuaril, täpselt 5 nädalat pärast vanaema surma helises mu telefon ja nägin seal vanaisa numbrit. Pärast esmaspäeva õhtust kõnet mõtlesin, et EI. Aga see oli tõsi, mõttel, mu peas oli tõepoolest õigus. Neetud, aga õigus. Vastuvõtmise hetkel olin oma kabinetis, kus peale minu olid veel kaks töökaaslast. Kuuldes vanaisa käest, et mu ema suri täna hommikul, tormasin välja suitsetama. Vat sel hetkel lakkas mu mõte jooksmast, emotsioonid lihtsalt kadusid varjudena pimedusse. Kõigest hoolimata tuli ennast kokku võtta, ennast umber reorganiseerida ja Pärnusse sõita. Nüüd meenutades tundub see kõik uskumatuna, nagu seda kõike poleks minuga juhtnud vaid hoopiski kusagil filmis. Olles nende sündmuste keerises, soovisn ma, et palju kergem oleks olnud mul piinelda nagu Jeesus Kristus, kolm päeva risti lõõduna. Emotsionaalne koorem oli nii suur ja sügavikus, kus ma olin ei paistnud sellele lõppu tulevat mitte kuidagi. Sama nädala reede õhtul, kui ma Pärnumaal kodus olin, oleks peaaegu mu väikevend ära lämbunud. Vahetult pärast seda põrnitsesin ma tagatoas toolil ja mu peas valitses täielik tühjus. Toomas küsis kas ma olen masendunud…”
Bear McCreary - Roslin And Adama
...järgneb
...järgneb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar