Jooksurada

Lugu on omadega nagu lumepall mäest alla veerenud sinnamaale kus ma olen sunnitud õige pea (võimalik, et mitte nüüd just kohe) sunnitud vahetama oma pesakasti. Hehee ma olen suureks saanud ja valmis lendama oma vanemate kodust välja. Seda tegin juba aastaid tagasi. Enam-vähem selle blogi alguses. Ma tahaks teile rääkida jutsutada sellest kuidas ma praegune elukoht on parim. See asub suurest linna kärast kaugel. Siin on vaikne. Siin on rahulik. Siin on loodus kohe käega katsuda. Siin on rand kivi viske kaugusel. Siin on... Need kes on siin käinud teavad milline imeline koht siin on. Ma olen leidnud endas rahu ja leppinud oma pesakasti loobumisega. Ma ei oska nüüd õelda kui raske või kerge see on. Ausalt. See on alati vaatenurga küsimus. Minu jaoks on alati olnud igasugu olukorrad postiivsed ja jäävad alati positiivseks.

Mälestuseks, ma mõtlesin, et kirjutan natuke maailma parimast jooksurajast. See asub Aura loodusraja kõrval, pankrannikust allpool merepiiril. Okei. Ma tunnistan, et läbi noormaalse inimese pilgu ma valetan. Tegemist pole üldsegi jooksu rajaga. Arvatavasti tippsportlased, treenerid ning arstid saaksid südamerabanduse kui nad näeksid mind seal jooksmas. Nad ütleks "Poiss, see pole koht treenimiseks vaid..." või "sinna ma ei laseks kärnas jörbliga koeragi".

See on koht kus mina tõeliselt armastan joosta. Erinevalt valgetest inimestest kes käivad septembri kuus SEB sügismaratonil karjakesi, nagu loomad, neegreid taga ajamas jooksen mina sellisel rajal pool maratoni mõõdus distanse. Ma ei treeni sellisteks jooksuteks. Ma lihtsalt lähen siis kui tahan ja naudin iga hetke. Teate kui mõnus on läbida sellist rada kus igal sammul on mõni kivi pirakas või känd või vesi ees. See on ülim! Sul on ainult 3 sekundit aega, et jätta eesolev rada. Need väärtuslikud kolm sekundit meelde jätmaks järgmise viie sammu jooksul ettetulevad ohud. Sul pole aega maha vaadata kuna kolm sekundit on mõõdas ja sa pead juba uut pilti jälgima ja enda peas panema paika plaani kuidas järgmiseid ettetulevaid takistusi ületada. See on parim koht kus keha ja mõistus teevad koostööd ja elu eest.

Sellel rajal puudu võimalus katkestamiseks. Kui sa oled sinna läinud siis sa pead lihtsalt edasi minema kuna pääseteed pole. Sa lihtsalt pead jõudma järgmise ülesmineku kohani. Kui sa just kaljuronija pole ning sul on juhuslikult vastav varustus selleks kaasas See rada on parim koht lasta kõigel minna ja õppida ennast täielikult usaldama. Kui sa sellega hakkama saad siis sa ei pea muretsema varitsevate ohtude pärast. Su keha on imelises sükroonis su mõistusega ning hoolitseb elusalt tagasi jõudmise eest. Sinu ülesanne on seal nautida neid unustumatuid hetki.

A Howling Wilderness//Death of Jane Seymour Arrangement by Trevor Morris

R.I.P. Youtube channel viljarb

Härrased (ja äkki ka prouad/preilid?) Googles otsustasid mõned kuud tagasi, et lõõks lahku Youtube ja Google kontod ning looks eraldi kontod ning sealhulgas channelid mõlema konto jaoks. Noh, teoreetiliselt oli võimalus mõlemad kontod siduda mille tulemusena oleks Youtube channeli nimi muutunud. Mina polnud sellega päri ja sain kaks kontot Youtube jaoks.

Mõningase kasutamise järel hakkas selline süsteem mind tigedaks tikkriks ajama. Igakord kui tahtsid youporri khmm. youtubes videosid vaadata (näiteks oma lemmik liste) pidi edasi-tagasi kontode vahel sõeluma. Mõnikord, päris tihedalt, sai vaatamata automaagilise sisselogimise featurel ikka eraldi sisse logida. Mõeldes mugava elu ja vana hea ühe Youtube konto peale otustasin oma Google tekitatud Google Youtube konto ära kustutada. Upsy-daisy!

See polnud võimalik ja ajaloo prügikasti läks Youtube konto. Yess! Target down. Playlistid, subscriptionid ja muu kama koos üleslaetud videodega kadunud! Selle taastamisega on nii nagu on. Praktiliselt on see sama võimalikuks tehtud kui võimatuks. Ainuke tugi ja abi mida saab välja manada on igasugu support lehed Google ning Youtube võtmes mis viivad lõpuks ka konto ja selle sisu taasteni.... Ainult ühe konksuga.... Sul on võimalik oma parooli taastada, ullike.

Läbi ussiime leidsin ma võimalus neile muret kurta ja panin kirja teele. Eks näis mis saab.

Noh. Ma võin õelda, et vajalike failide ämbrisse laskmine pole viimase nädala raames minu jaoks esimene kord. Eelmine teisipäev-kolmapäev sain sarnase trikiga hakkama. Nagu eelmise korra peale ei põe ka ma seekord. Kuigi pole midagi taastada siis pole, mmkay. Kahju on küll. Aga mis teha. Ja pealegi eelmise korra kaotuse järel leidsin ma midagi uut ja paremat. P***** nende noobidega. ^(: Think positive!

Passenger - Let Her Go

Live tests

Kõigepealt ma pean ütlema, et ma pole kadunud, Ei. Ma pole maa all vajunud. Ma pole parematele jahimaadele läinud. Kuna... kuna. Ma ei istu aktiivselt sotsiaalmeedias, või tähendab Facebookis. Ma tegelen muude asjadega. Päris asjadega. Vähemalt minu jaoks.

Hetkel ma saan õelda , et fcuuuk yeah. Esimene live test õnnestus. Esiteks on hea märge sellest kuidas ma jõudsin oma esimese päris katsetamise. Teiseks on lausa imeline, et see ületas mu ootusi. Ja kõvasti.

See ülemine jama lahti seletuna. No, mul on mitmeid teoreetilise prototüüpe olnud mis oleks justkui potentsiaalsed leiutised. Ausalt õeldes, peale idee ja pisikese konsetpsiooni kokkupanekut ma pole neile tähelepanu pööranud. Nüüd ma tegin seda. Mis sest, et see on aasta tagune idee. Ma tegin selle ära ja viisin loom katseteni. (Siia polnud segatud ükski loom ja see lause on pigem lüüriline. Loomaks olin mina)

Test õnnestus. Mu ideel on jumet.

Ma tean, et mul on pikk maa jalutada oma eesmärgi suunas. Ja on palju lahendamist vajavaid küsimusi. Enamik neist on täiesti vastusega. Hetkel on suurimaks probleemiks energia tarbimine... See on jube isegi minu jaoks. Ma käin igapäev 5 kordse võimalusega laadida oma nutiasju. Aga eel prototüüp neelab uskumatult palju energiat.

Aga ärge muretsege. Nagu alati, ma leian sellele lahenduse ;)

Ellie Goulding - Burn

Rongisõit

Ma istun praegu rongis kõrvus helisemas peale kõrvaklapidest kostuva muusika vana hea tsuhh-tsuhh. Hääl mis tekib pensionile mineva rongi rataste veeremisest üle rööbaste. Järgmine aasta samal ajal enam seda tunnet kogeda ei saa. Moodsad rongid on tulnud rööbastele, et jääda. Vanad vist lähevad Facebooki juttude põhjal lõunasse, Lätti täpsemalt.

Uued rongid näevad välja siledad. Ümar nina lisab voolujoonelisust mis aitab saavutada suuremat kiirust. Nii pääsevad reisjad Tallinnast Raplasse või Türilt Viljandisse veel kiiremalt. Uued rongid on vaiksed. Libisemine siledatel rööbastel ning moodsad põrtuste kompentsaatorid koos ise regureelivate vedrudega jätavad tsuhh-tsuhhi ajalukku.

Uued rongid on vahest isegi hiirvaiksed. Korra elektriraudtee uhke oranzi rongiga kihutades hakkas üks keskealine härrasmees mürsikutega manitsema. Nende häälekas vestlus tundus kõva lärmina. Härra ütles noortele, et nad vaiksemalt oleks kuna see siin on rong ja inimesed tahavad puhata. Pärast arvas ta veel, et ma olen arvutifriik ja tahan rongi enda kontrolli alla saada. Aga see selleks. Vanades rongides poleks keegi märganud kisavaid lapsi kuna muu müra oli suurem.

Oma mugavuse ja vaikuse nautimise hinnaga oleme kaotanud rongisõidu tõelise võlu. Vedurite ja vagunite rõõmsa rõõbastel hüplemise ning sellest tekkiva tsuhh-tsuhh häälega. Rongisõit ei ole enam hallis argipäevas põnev ja erutav kogemus. Vaid tavaline viis punktist A punkti B liikumiseks.

Hüvasti vanad vedurid ja teretulemast uued rongid!

Vennaskond - Sinine vagun

Mäng

Nüüd kallid lugejad mul on küsimus mida tähendab mäng teile? Laias laastus on ju kahte sorti mänge. On olemas nii õelda "päris" spordialad nagu jalgpall, korvpall, võrkpall või isegi golf. Teisest küljest ma näen virtuaalseid mänge, nagu arvutimängud. Call of Duty, Need for Speed või isegi Angry Birds. Esimesed on sportlastele, neile kes kasutavad oma muskli jõudu eesmärgi saavutamiseks ja teiseks on need kes kasutavad oma mõtte jõudu eesmärgi saavutamiseks.

Nende vahel on ilmselge piir olemas ju. Kõik kes mängivad oma muskiltega on tegijad. Nad teevad sporti. Inimesed käivad platsidel vaatmas kuidas nad pingutavad võidu nimel.  Siis on arvutimängurid, kes nokitsevad laua taga, lohistades hiirt ja toksides klaviatuuri teevad midagi. Ausalt õeldes mõlemad võidavad. Mõlemad on õnnelikud oma saavutuste üle.

Ja siis tuli Ingress. Mäng mis oli oma ajastule kohane. Mäng kus mõistus ja musklid pidid koostööd tegema. Mäng kus nohikud ja sportlased hakkasid ühte sulama.

Ingress on mäng kus viiakse mõtte töö tegijad toast välja teglema ekstreemsustega. See on sport kus sa pead ennast iga hetke eest liigutama ja samas hoidma oma aju piisavalt ärkvel, et uusi samme ette planeerida. Ja seda kõike mõlemat - saavutamaks võitu, nii jala ja males.

Ma olen Ingress mänginud alates eelmise aasta detsembrist. Võtke kuidas tahate. Kas nohikuna või sportlasena. Alates sellest kui ma mängima hakkasin olen ma kogenud ainult imelisi asju. Ma olen olnud vantsinud mitmeid tunde järjest. Ma olen läbinud väljas kümneid kilomeetreid 18 kraadise külma käes. Ma olen koostööd teinud rahvustega kellest ma polnud ennem kuulnud. Ma olen Euroopa, koos ida riigite detailsed, tänavate põhiseid, kaarte vaadanud ja planeerinud ja loonud uskumatuid plaane. Ja mis kõige olulisem ma olen käinud kohtades kuhu niisama ja vahest ka vana-jumal ei vii.

Küsimus teile. Kus on see piir? Kas nii kaua kui ma võidan oma meeskonnaga turniiri korra aastas/kuus ja jagan seda facebookis on okei? Või kui ma oskan sedasammust nutitelefoni facebooki asemel kasutada linna tänavatel orienteerumiseks ning metsas imeilusa vaate nautimiseks?

Sub Focus - Endorphins ft. Alex Clare

Puhkustest

Mulle on kuidagi mulje jäänud, et meie ühiskonnas on puhkus üks neetult suur sündmus, nagu jõulud või jaanipäev. Puhkust oodatakse ei tea nagu Bingo loto võitu. Lõpuks puhkus tuleb, minnakse üliodava viimasepakkumise reisipaketiga püramiidi või mõnele muule analoogsele maale. Ja tehakse... Puhkus saab kiirelt läbi. Kiiremini kui Usin Bolt jookseb sadat meetrit ning ollakse tagasi tööl masendunud nägudega. Muljetatakse küll korra, et oh-kui-äge oli. Aga what gives?

Esimese külje pealt ma tõesti ei saa aru miks on puhkus kui selline tähtsam vabariigi aastapäevast. Kas tõesti ülejäänud aja ei puhatagi? Nädalavahetused äkki? Õhtud? Päeval tööl? Tundub, et vist väga mitte. Teate minu jaoks on puhkus lihtsalt igasugune meelerahu. Vahet pole kus, mis, millal või mida ma teen. Ühte hetke pühendunult süvenemine ja käes. Ma olen puhke režiimil  Ma puhkan siis kui mõtted on ühel kohal paigas. Tüdimust ma ka ei tunne kuna tegevus muutub koos ajaga. Seetõttu ma ei näe probleemi vaid pigem joovastust igal hommikul tööle minnes. Õhtul seal ära tulles. Mängides ingressi, joostes või muid asjalikke tegevusi toimetades. Iga toimingu juures saab kas keha või meel puhata. Näiteks kui tõesti peaks tööpäeva lõpuks mõtte töö väsitama hakkama siis ma lähen jooksma ja mõistus asub puhkama. Kui jooksmine ära väsitab asu näiteks mediteerima ja keha saab puhata. Win-win! Ma puhkan kogu aeg ;)

Teiseks selline mudel puhkamiseks on sama rutiine nagu kaheksast viieni tööl istuda. Ma ei näe nagu sellel pointi. Kuhu on see tegelikult meeldejääv põnevus? Polegi. Vot mis. Novatours korraldas tegi ju kõik ette ja taha ära. Vahetas isegi titel mähked. Sina ainult puhka. Oeh, ma ütlen. Masendav.

Lugu kokkuvõttes ma ütlen, et ma ei oota puhkust. Ma ei pea ootama, kui ma saan ja oskan igal ajahetkel puhata. Ja kui puhkus tuleb, järgmine nädal, siis saab nagu ikka põnev olema. Pure improvisation.

Marina And The Diamonds - Lies (Zeds Dead Remix)

Ingressi päevikud: Operatsioon Roheline Euroopa taevas

Kell 04:00, 1 mai öösel 2013 öösel

Target in fifty meters.. target in range. Võib pihta alata. XMP ruttu teele. Portaal on viie minuti pärast neutraalne ja võib üle võtta. Igaks juhuks panen klibid peale siis on vaenlastel keerulisem protaali maha võtta. Tagasi auto poole minnes lülitan kiirelt scanneri chati peale ja annan operatsiooni chat'is teada "Blue link Est is destroyed". Freedomfergo kinnitab seda....

41 tundi varem (reedel tunnike enne lõunat)
Operatsiooniks on kõik peaaegu valmis. Meie poolt on vaja veel saada Kaliningradi ja Vilniuse võtmed. Õnneks otsustas agent necromancer Vilniusest Pärnu sõita. Chati teel lepime kokku, et ma olen pärnus õhtul kella 4 aeg kesklinna kandis. Gut, gut saab võtmed. Me oleme valmis.
Aga ei, mõni minut enne 12 teatab Elviz, et meil on probleem. Segavad lingid kusagilt Koluverest Pärnusse. God damnit, ma mõtlen. Kõik oli juba teoreetiliselt lahendatud. Mustnotsu läheb laupäeval Tartusse ja hävitab vaenlaste Narva väljad. Laupäeval panevad meie omad L8 resonaatorid Kohilasse. Ma hüppan õhtul läbi ja annan freedomile võtmed öiseks linkimiseks.

39 tundi varem

Kuna meil on probleem Pärnu-Kuusalu linkidega üritan ma Tallinna vahel viimaste häkkidega ADA reactorit saada. Kui lingid oleks vaenlaste portaalide vahel siis poleks probleemi. Easy. Aga see on meie omade poolt!!! Seega ainult ADA refactor'ica saaks seda teha. Muuta portaal vaenlaste omaks ja maha võtta. Kui ainult neid jagataks...

35 tundi operatsioonini (ehk 37 tundi varem)

Mul ei õnnestunud ADA't saada ja kuna ma pidin Pärnusse võtmete järgi minema jätsin oma katsed pooleli. Õnneks on meil Inglismaalt agent pd86 Pärnus. Meil sai varem kokkulepitud, et teeme farmi Pärnusse. Aga tuleb välja, et ta hakkab kohe liikuma Tallinnasse. Me teise operatsiooni võtmevahetus jääb ära. Ma soovitan, tal need Freedomile anda. Igaks juhuks küsin ega tal ADA't pole. Ei. Endamisi mõtlen, pole hullu. Proovin Pärnus saada. Päevase ja öise portaali jahtimisega peaks shansid suured olema. 86 korra peale ikka võiks saada, mis sest, et tõenäosus on 1:1000.

25 tundi operatsioonini

Mul ei õnnestunud ADA't saada ega saanud ka segavat välja maha. Sünnipäeva peo käigus liigume nagunii linna ning ma teatan kõigile, et mul on vaja ennem Port Arturi juurest läbi käia, kuna ma pean võtmed võtma. Necromacer andis endast teada 15 minutit varem. Operatsioon esimesena, lõbu teisena. Võtmed käes!

12 tundi enne operatsiooni

Yeaaah mothercrackes, ADA käes. Ruttu portaal maha, tee vabaks ja võime minna. Vahepeal olen rääkinud meie Tallinna agentidega, et nad Kohilas käiks portaale upgrademas. Mõningased probleemid on lõpuks saab tehtud. Outstanding tiim mul on :) Ning musnotsu teeb Tartu meie jaoks puhtaks. 

10 tundi enne operatsiooni

Ma liigun tagasi Harjumaa poole. Oma seltskonnale olen ammu juba õelnud, et mu peatus on Sakus. Seal kus freedom on. Mul on talle vaja võtmed üle anda.

8 tundi enne operatsiooni

Me saame freedomfergoga kokku. Tuleb kaks segavat asja välja. Esiteks, meie esialgse plaani järgi segavad Kohila sisesed väljad operatsiooni. Teiseks mu Viliniuse võti on kadunud. Daaafuq. Ma olen juba peaaegu närvis. Ma annan igaks juhuks Kalingradi võtme freedomile üle ja ütlen, et otsin oma teist võtit. Ma luban koheselt teada anda. Hoia veel mingeid suveniir võtmeid alles. Pole lihtne nende seast leida.

7 tundi enne operatsiooni

Mu mõlema seadme akud on kohe lõppemas. Ma annan Mihaile igaks juhuks teada, et ma olen väljas.

6 tundi enne operatsiooni

Jõudes Tallinnasse tekkisid mul mõtted. Ma ei anna alla. Mitte kunagi. Nii kaua kuni on võimalus siis jätkame. Ja alati on võimalus. Kiire reorg peas ja valmis. Ma käin kodus ära, laen vahepeal akussid ja kella kaheks öösel sõidan Kohilasse at all costs.

4 tundi enne operatsiooni

Ma pole veel võtit leidnud, kuid õnneks hakkavad akud juba suht valmidusse saama. Rääkides vahepeal M-A'ga on ta nõus mulle öösel seltsi ja transporti pakkuma :) Ma kardan, et ma paistan tema jaoks hull siin.

1 tund operatsioonini

Operatsiooni chatis tuleb välja, et meil on St. Petersburgi ligidal veel mingid jamad ja algus kella aega lükatakse edasi tund. Võtit ma pole suutnud välja peilida aga Kohilasse tahan kindlasti minna. Ma tahan näha vähemalt seda poolt õnnestumist. Mari on nõus.

+1 operatsiooni algusest

Chatis teatakse sel ajal kui ma M-A'ga Kohilasse sõitsin on smurfid segavad väljad Narva maanteele ladunud. Ükski Tallinna agent ei saa minna. Ma otsustan seda teha. Räägin M-A'le ja me lähme...

Ma ei tea mida õelda. See oli midagi suurt. Väga suurt. Sellist planeerimist, tegutsemist ma pole elu sees kogenud. Oli äge näha kuidas operatsiooni chatis kõik ennast check in tegid. Siiamaani ma vaatan seda logi imestusega milleks valmis ollakse. Pildid kelle 6 hommikul, viimane sissekanne kell 10 hommikul. See on neetud fantastiline.

Kokkuvõttes oli meil operatsiooni cahtis 30 inimest, selle arvu võib rahulikult 8 korrutada. See teeb umbes 240 inimest kes vähemalt oma panuse andsid. Need inimesed on pärit seitmest erinevast riigist, 21 linnast. Ja nagu Mika mainis: "From Finlands kajaani to black sea is more than 2200kilometers - I think this operation was quite good operation".

Kahju, et ma ei saa anda kogu tegevust ja emotsioone mida see operatsioon sisaldas. Ma võin lugejate soovil mõned orginaal väljavõtted tegevusest ja pildid siia panna. Aga seniks ma tahan tänada meie kes olid valmis laupäeval tegutsema Kohilas: Mortuis, Elviz, chaoimh, Ediss0n, soend, Grettawen, FreedomFergo. Ja loomulikult M-A'd kes aitas mind tähtsatel hetkedel :)

Randy Edelman - Promentory