July 15, 2013

Mäng

Nüüd kallid lugejad mul on küsimus mida tähendab mäng teile? Laias laastus on ju kahte sorti mänge. On olemas nii õelda "päris" spordialad nagu jalgpall, korvpall, võrkpall või isegi golf. Teisest küljest ma näen virtuaalseid mänge, nagu arvutimängud. Call of Duty, Need for Speed või isegi Angry Birds. Esimesed on sportlastele, neile kes kasutavad oma muskli jõudu eesmärgi saavutamiseks ja teiseks on need kes kasutavad oma mõtte jõudu eesmärgi saavutamiseks.
Nende vahel on ilmselge piir olemas ju. Kõik kes mängivad oma muskiltega on tegijad. Nad teevad sporti. Inimesed käivad platsidel vaatmas kuidas nad pingutavad võidu nimel.  Siis on arvutimängurid, kes nokitsevad laua taga, lohistades hiirt ja toksides klaviatuuri teevad midagi. Ausalt õeldes mõlemad võidavad. Mõlemad on õnnelikud oma saavutuste üle.
Ja siis tuli Ingress. Mäng mis oli oma ajastule kohane. Mäng kus mõistus ja musklid pidid koostööd tegema. Mäng kus nohikud ja sportlased hakkasid ühte sulama.
Ingress on mäng kus viiakse mõtte töö tegijad toast välja teglema ekstreemsustega. See on sport kus sa pead ennast iga hetke eest liigutama ja samas hoidma oma aju piisavalt ärkvel, et uusi samme ette planeerida. Ja seda kõike mõlemat - saavutamaks võitu, nii jala ja males.

Ma olen Ingress mänginud alates eelmise aasta detsembrist. Võtke kuidas tahate. Kas nohikuna või sportlasena. Alates sellest kui ma mängima hakkasin olen ma kogenud ainult imelisi asju. Ma olen olnud vantsinud mitmeid tunde järjest. Ma olen läbinud väljas kümneid kilomeetreid 18 kraadise külma käes. Ma olen koostööd teinud rahvustega kellest ma polnud ennem kuulnud. Ma olen Euroopa, koos ida riigite detailsed, tänavate põhiseid, kaarte vaadanud ja planeerinud ja loonud uskumatuid plaane. Ja mis kõige olulisem ma olen käinud kohtades kuhu niisama ja vahest ka vana-jumal ei vii.

Küsimus teile. Kus on see piir? Kas nii kaua kui ma võidan oma meeskonnaga turniiri korra aastas/kuus ja jagan seda facebookis on okei? Või kui ma oskan sedasammust nutitelefoni facebooki asemel kasutada linna tänavatel orienteerumiseks ning metsas imeilusa vaate nautimiseks?

Sub Focus - Endorphins ft. Alex Clare

3 comments:

  1. Ei saa lahterdada, Viljar, tänapäeva maailmas on piirid hägustunud. Ja lisaks, kas kogu elu pole üks mäng?

    ReplyDelete
  2. Madlike, nõustun sinuga :) Parim iseloomustus siin oleks Bill Hick'si sõnade näol: "The world is like a ride in an amusement park, and when you choose to go on it you think it's real because that's how powerful our minds are."

    ReplyDelete
  3. Väga õiged sõnad! Pole midagi vahvamat, kui sõita mööda elu käänulisi tänavaid ning ristmikel mõelda, kuhu nüüd pöörata.

    ReplyDelete

Populaarsed