September 25, 2013

Jooksurada

Lugu on omadega nagu lumepall mäest alla veerenud sinnamaale kus ma olen sunnitud õige pea (võimalik, et mitte nüüd just kohe) sunnitud vahetama oma pesakasti. Hehee ma olen suureks saanud ja valmis lendama oma vanemate kodust välja. Seda tegin juba aastaid tagasi. Enam-vähem selle blogi alguses. Ma tahaks teile rääkida jutsutada sellest kuidas ma praegune elukoht on parim. See asub suurest linna kärast kaugel. Siin on vaikne. Siin on rahulik. Siin on loodus kohe käega katsuda. Siin on rand kivi viske kaugusel. Siin on... Need kes on siin käinud teavad milline imeline koht siin on. Ma olen leidnud endas rahu ja leppinud oma pesakasti loobumisega. Ma ei oska nüüd õelda kui raske või kerge see on. Ausalt. See on alati vaatenurga küsimus. Minu jaoks on alati olnud igasugu olukorrad postiivsed ja jäävad alati positiivseks.
Mälestuseks, ma mõtlesin, et kirjutan natuke maailma parimast jooksurajast. See asub Aura loodusraja kõrval, pankrannikust allpool merepiiril. Okei. Ma tunnistan, et läbi noormaalse inimese pilgu ma valetan. Tegemist pole üldsegi jooksu rajaga. Arvatavasti tippsportlased, treenerid ning arstid saaksid südamerabanduse kui nad näeksid mind seal jooksmas. Nad ütleks "Poiss, see pole koht treenimiseks vaid..." või "sinna ma ei laseks kärnas jörbliga koeragi".

See on koht kus mina tõeliselt armastan joosta. Erinevalt valgetest inimestest kes käivad septembri kuus SEB sügismaratonil karjakesi, nagu loomad, neegreid taga ajamas jooksen mina sellisel rajal pool maratoni mõõdus distanse. Ma ei treeni sellisteks jooksuteks. Ma lihtsalt lähen siis kui tahan ja naudin iga hetke. Teate kui mõnus on läbida sellist rada kus igal sammul on mõni kivi pirakas või känd või vesi ees. See on ülim! Sul on ainult 3 sekundit aega, et jätta eesolev rada. Need väärtuslikud kolm sekundit meelde jätmaks järgmise viie sammu jooksul ettetulevad ohud. Sul pole aega maha vaadata kuna kolm sekundit on mõõdas ja sa pead juba uut pilti jälgima ja enda peas panema paika plaani kuidas järgmiseid ettetulevaid takistusi ületada. See on parim koht kus keha ja mõistus teevad koostööd ja elu eest.

Sellel rajal puudu võimalus katkestamiseks. Kui sa oled sinna läinud siis sa pead lihtsalt edasi minema kuna pääseteed pole. Sa lihtsalt pead jõudma järgmise ülesmineku kohani. Kui sa just kaljuronija pole ning sul on juhuslikult vastav varustus selleks kaasas See rada on parim koht lasta kõigel minna ja õppida ennast täielikult usaldama. Kui sa sellega hakkama saad siis sa ei pea muretsema varitsevate ohtude pärast. Su keha on imelises sükroonis su mõistusega ning hoolitseb elusalt tagasi jõudmise eest. Sinu ülesanne on seal nautida neid unustumatuid hetki.

No comments:

Post a Comment

Populaarsed