July 3, 2019

Communication history of filx, part 1

Nostalgia-retro-mahe-öko aeg! Või kuidas iganes te nimetate peapidi minevikus elamist. Ma ei lähe massiga kaasa ja ei väisa retro vms festivale. Veel vähem hakkan nostalgitsema ja Üllar Jörbergi kuulama. Pigem on huvi võrrelda kuidas kommunikatsioon minul on arenenud. Proloogis (link on all kui peaksite lugemisega sinna kunagi jõudma) jutustasin päris kirjadest (jah omniva veel tegeleb peale hiina kräpi kojutoomisega ka kirjaveoga). Täna. Astuks nüüd teema juurde - elektroonilised abimehed suhtluses.

Ega siin erilist pulli polegi. Alguses arvasin, et pean kohe pisar silmis rääkima oma esimesest mobiil! telefonist. Aga ei. Vot kus lops. Natuke ajusobarates sügamist ja tuli meelde, et esimesed elektroonilised sõnad sai raali abil saadetud. Aasta oli siis miski 1999 😂 (jah, lugesid ka kolmandat korda õiet - eelmine sajand). Ma olin koolijüts ja orjasin põhikoolis. Miski hetk tekkis meile läbi tiigrihüppe arvuti klass. Ofc, hakati arvuti tunde andma ja ofc lubati vahetundides ja peale kooli arvutiklassis elu raista (sittagi pole muutunud, mina siis arvuits sina praegu iphones). Ainuke klausel mis oli väga püha - arvutiklassis lubati ainult sokkides olla.

Kuidagi sai tehtud oma esimene e-maili aadress. Btw see on mul siiamaani kasutuses ;) Oh see oli ikka eriti uhke tunne. Oma e-maili aadress. Esimese kirja saatsin tädile kuna ma teadsin, et tal oli e-maili aadress ja ta kasutas oma töös arvutit. Addressi omamine oli selline kungilik tunne, umbes sama mis tänapäeval Ferraarit omada on. Sul on ja teistel pole. Tehniliselt polnud sellest suuresti tolku kuna polnud lihtsalt rakendust - kellele kirjutada. Nii see eluke veeres. Oli võimalus e-maili kasutada aga ei kasutanud.

Miski hetk kui oli kuulatud dial-up muusika ja internetti mindud. Oo, no no no. Jah, interneti minek oli püha protseduur nagu pühapäeviti kirikus käimine. Tuli modem käima ajada, oodata peod higised ja siis voilaa. Aeglasem kui tigu ühendus oli loodud. Siis tuligi next step - reaalaja kommunikatsioon. Selle nimi on IRC ehk maakeeli jututoad. Idee oli lihtne, umbes nagu tänapäeval grupi chatid aga selle erinevusega, et oma tuttavate asemel oli kari täiesti vööraid inimesi. Oli damn kui põnev, võis omale random nime valida ja keegi ei teadnud, et sina oled sina. Võisid vabalt ükskõik millest rääkida, kuna keegi ei teanud, et sina oled sina. 

Miski hetk tekkis kuskil väga popp koht nagu armastuse saal (ma olen kindel, et see eksisteerib praegugi). Seal sai uuts slängi õpitud nagu afk, irl... Seal sai virtuaalselt tüdrukutele (jumal tegelt teab kellele aga pohlad) keelt kõrva ajada. Viimati külastasin pärast pikka pausi armastusesaali aastal 2011 aga seda siis juba kooli uurimis töö raames.

Jutukas olemine oli eriline kuna sa said nii palju olla kui lubati arvuti klassis ja sellega elektrooniline kommunkatsioon piirdus. Kohe kui klassist välja astusid oli elu nagu enne arvuteid. Kui tahtsid sõbraga hulkuma minna ja lollusi teha või niisama mula ajada läksid nagu uppunud kass ta kodu ukse taha kraapima. Ja aeg-ajalt võisid saada vastuse, et "mongol ei saa praegu välja tulla kuna õpib" või "mongol pole kodus". Ei olnud, nii et võtad chati appi lahti ja pasundad: "noh v*****a, kus tõllerdada" Vaid tõllerdasid ise käed taskus ja pea norus koju.

Sisukord:

  1. Igavesti online
  2. Communication history of filx, part 1
  3. Comms history of filx II

Manic Street Preachers - If You Tolerate This Your Children Will Be Next

No comments:

Post a Comment

Populaarsed