Toyota Highlander

Tänast jutunurka saan alustada positiivsete uudistega. Nimelt üle pika aja on mul jälle auto. Jah, päris auto. Nagu pealkirjast lugeda oskate siis selleks on Toyota Highlander. Tootetud U.S.A.s (mitte, et see oleks oluline). Viimati kui ma autot omasin ja autoga sõitsin oli circa 10 aastat tagasi. Vana hea 1991 aastal toodetud 3 seeria BMW, E36 kerega. Mootor tundus tollal naeruväärne. Kõigest 1.6 liitrine aga oli auto vääriline isend.

See mis vahepeal toimunud on, millega sõitnud olen. On seletamatu. Ühest küljest ometi on tegemist asjadega mis näevad välja autod aga nad ka ei ole. Pigem kastid millel on neli ratast alla kruvitud ja võrri mootor külge pandud. Vähemalt nii ma kirjeldaks seda tragikoomilist situatsiooni. Näiteks 2017 aastal soetatud Renault Kadjar. Ma pole küll eriline autop**e aga toona uurides mida võtta enese edasi liigutamiseks mõõda maanteid tundus naljakas. Edasiviiv jõud - mootor on täiesti olematu jõuga. Ometigi ma ei taha miskit über 500 hobujõulist masinat. Kuid see mis sinna kapoti alla pandud on võiks täita oma eesmärki. Kadjari uhul 1.2 liitrine mootor. Performancit pidi tagama uhke topeltsiduritega käigukast ja pööretega viimase peale välja minek. Reaalsus on teine. Jah vaeseke suudab veereda aga kui tahta kasutada normaalse inimese kombel, isegi mitte rallimiseks siis pigem on kuulda ja tunda äginat.

Sama pull oli ka eelmise aasta mai kuus kui sai hakatud uut autot valima. Teed proovisõitu ühega, teisega kui tunne on selline meh. Istusin kuskile kasti mis veereb. Kuniks sai hüpatud Highlanderi rooli. Siis tuli see kick-off momentum. Vau see asi päriselt sõidab. Nagu vanadel headel aegadel kui mul oli BMW.

Mu tänase jutu eesmärk ei ole ülistada taevani kalleid brände. Tõsi ta on, et rohkema raha eest saad paremat/kvaliteetsemat. Näiteks esimest korda Kadjari kapoti alla vaadates jõllitas vastu üllatus - osad asjad nipukatega kinnitatud 🤷‍♀️ Igatahes ma saan õelda igal asjal oma aeg ja koht. Näiteks need 6+ ja jätkuvalt Kadjar täitis oma peamist eesmärki - sai sõidud tehtud. Ja praegugi kasutan. Kuid samas kui võimalused on siis võib ja tuleb lubada paremat - Toyota Highlander.

P.S. Ma arvan, et tuleb veel eraldi postitus sellest mida teha kui sul on lemmikloomad ja lapsed...

Kölsch - An Amazing

retro Ussisõnadele

Kaitseväevorm tsiviil riiete vastu sai juba 8 septembri kella 11 aeg vahetatud. Ja see teema tegelikult oleks hea kick-off retrole. Formeerimine ja lahkformeerimine. Ma olin ülimalt üllatunud kuidas kogu protsess käis nii sõduriks muundumisel kui tagasi. Kõik oli väga hästi läbi mõeldud ja seega kiire. Ma arvan, et formeerimine (ehk varustuse saamine) kestis circa pool tundi. Ja asjade tagasi andmine veel kiiremini. Sisuliselt läksid angaari ühest otsast sisse ja said või andsid oma asjad ja jalutasid välja. Formeerimisel kulus natuke aega erinevate kehaosade mõõtude võtmiseks aga see on täiesti normaalne osa sellisest tegevusest. Eelmisel kohustuslikus korral oli tegemist täielikku pardakkiga. Seega 5+

Järgmine suur üllatus oli varustus. Eelmises postis kirjutasin mida kõike kaasa võtan kuna varasemalt halb kogemus. Seekord anti kõik uued asjad (välja arvatud aer - relv AK4) ning suur osa oma tränist oli tegelikult selles mõttes kasutu. Need viisin 1 sept linnaloa aeg tagasi koju. Ma ei hakka kõike üles nimetama aga näiteks nuga, pealamp, prillid jne oli väga head. Ainukesed asjad mida ei antud (ilmselgel põhjustel) akupangad. Kuigi neid ka 90% vaja polnud.

Seega kuidas ma siis oma laadimis probleemid lahendasin? Järgmise lõigu teema! Olme ja heaolu. Kolm esimest päeva olime "kasrmus" - angaar kuhu oli veetud narid ja toad seintega eraldatud. Seega kõik luksus olemas. Sh elekter. Neljadal päeval kui reakooseis tuli liikusime metsa. Kuigi mitte sõduri mõttes metsa. Olime väljaõppe ala laagris ning ööbimiseks anti suur peo telk kuhu meid mahtus mitu sada võitlejat. Magasime lebomattidel ja magamiskottides. Alal olid elektrikapi laatsed asjad olemas ning ühest tegin oma rühma juhtimis punkti. Õhtuti sai seal kõik oma elektroonikad täis laetud. Lisaks oli seal WC, pesemisvõimalused ning 2x päevas sooja sööki. Sellega oli hea kild, et kui kõik teised rühmad läksid oma termostega kuskile "piknikku" pidama siis meie rühmavanem sebis juba esimene päeva köögi juures oleval alal koha varjualuses kus olid toolid ja lauad.

Kogu valge aeg oli sisustatud välja õppega ning kaitseväelist molutamist peaaegu ei eksisteerinud. Samuti pandi kohu rõhk sellele, et saaksime tegeleda väljaõppega. Mitte ajateenistuses tuttava rühma tunde loomisega milleks tavapäraselt jaburad tegevused. Väljaõppega läks ka hästi. Täiesti nullist (relva käsitlemine) kuni jao manöövriteni. Ma saan uhkusega õelda, et mu rühm oli sisuliselt pärast seda 7 päeva koosoldud olemist suht lahing valmis. Üllatav eksole. Ajateenistuses kulus 8-11 kuud. Aga loogiline kuna tegemist oli lihasmälu äratamisega. Ja ma panin ka kogu aeg rõhku tagataustal, et rühma liikmed õpiks ennast lähedalt tundma. Näiteks laagrisse peale õppe päeva liikusime tule-liikumise tatikaga. (okei keegi ei jooksnud ennast ribadeks, lihtsalt vaikselt harjutasime).

Eks kogu õppekogunemise käigus oli ka mähkimist. Mähkimine, mulle meeldib see slang mis sealt sai kaasa võetud. Mähkimine ehk kerge korralagedus, segadus. Näiteks esimese päeva hommikul Keilast Taple minek. Oleks kohe võinud õelda, et saame Tapal kokku. Seega oleks jäänud bussi taga rallimine ära. 

Lõppkokkuvõttes mulle meeldis ja olen rahul Ussisõnadega.

Jax Jones, Fireboy DML - Me and My Guitar

Ussisõnad

Siinse blogi arhiividest võib lugeada, et ma olen sõdur. Küll mitte enam täis kohaga Eesti kaitseväe kooseisus aga ütleme reservarmees. Selle sügise kuum hitt on kordusõppus (juriidiliselt pole see enam korrektne termin) "Ussisõnad" ning ma olen kutsutud sinna osalema 30 augustist kuni 8 septembrini.

Hingelt olen sõdalane ning mulle kõige sobilikum taevaminek oleks kuskil eesliinis vaenlase vastu võideldes. Seega ma olen poolt ja kiidan selliseid initsatiive. Eesti mees peab oskama ja olema valmis kaitsema oma kodu. Kahjuks antud õppuse kajastust peab alustama kerge kriitika noodiga. Nagu ma kirjutasin kõik on ok aga mõned asjad tekitasid küll wtf tunde.

Alustame pikkusest - 10 päeva. Noor, üksik ilma kaasa ja lasteta täiesti okei ja lahe metsa hulkuma minna. Pereinimesena ei ole. Ma saan aru, et juhtkond peab rohkem osalema õppusel aga miks pressida see jada 10 päeva sisse. Viimane kord kui ma kohustuslikus korras käisin (vabatahtlikult olen osalenud 7 korral) korraldati õppus nii, et üks nv juhtkond. Kuu hiljem 5 päeva kogu kooseis. Aru ma ei saa miks siis seekord nii ei tehtud. Ei ole probleemi nädalavahetustel veeta aega metsas. Aga saage aru, et mul on elu ja omad kohutused järgnevate põlvede ees.

Teine asi mis turri ajas või lausa harja keema oli õppepäeval konkreetne sõnum "isamaa ei hooli teie peredest". Minge tõmmake ennast oksa k****i pühapäeva sõdalased (kaitseliitlased). Jah, tore olete vabatahtlikud liikmed ja käite aeg-ajalt metsas chillimas aga ilmselgelt reaalselt lahing situatsiooni taju teil puudub. Motiveeritud sõdur on see kes sõdib ja võidu toob mitte see kes teab, et pere kelle eeest elu läheb andma on väärtusetu. See on nagu Ukrainas oleva okupatsiooni jõugu suhtumine - kahuriliha mine ja kärssa. Ma ei süüdista siin tervet KV pigem tajun ära, et see ole tingitud just KL iseärasusest.

Kirjutamise aeg tuli kolmas asi meelde. GDPR!. Või õigemine poeb kaitseresursside amet selle taha. Nimelt olen ma üksuse miskit sorti ülem aga isikooseisu ei avaldata kuna GDPR. Jällegi on tegu lahing kauge ametnike tagajärg. Allüksuse ülemana ma saan planeerida oma üksust kui tean mis asjapulgad tulevad - et kogu rühm oleks efektiivne. Või siis enne õppekogunemist miskit kordineerimist teha, nippe ja vihjeid jagada (mõni lõik all pool).

Vaatamata nendele negatiivsetele punktidele ma tõmban uhkusega vormi selga ja lähen. Võib-olla õnnestub nende pühapäeva sõdalaste mentaliteeti ja suhtumist natuke siluda ja selgeks teha fakt, et me oleme läänelik armee mis toetub motiveeritud meestele mitte vene kahuriliha.

Positiivsete asjade poole pealt ma saan kiidusõnad anda kutsel oleva soovitusliku varustuse kohta. Väga viis liigutus. Tava inimesena kui sa oled circa 20a eemal olnud ja kui mäletad siis lisaks antud varustusel on mõistlik omada ka muid tarvikuid. Seega hästi tehtud.

Kuna see nimekiri (minu jaoks) ei katnud kõiki asju siis enda jaoks panin miskit muud kokku mida metsa kaasa võtta:

1. Pesu - trussikud, sokid (päeva peale üks paar). 
2. Väiksem koormarhim või jalgratta koormakumm
3. Akupank(ad) ja laadimisjuhtmed
   
4. Ballistilised prillid
5. Baby wipes (niisked salvrätikud)
6. Magamiskott
7. Pardel
8. Pussnuga
9. Kindad
10. Tulemasin
11. Pealamp
12. Vihmakeep
13. Seeklid
14. Karabiinid
15. Termos
16. Relvarhim
17. Kõrvaklapid
18. Alarmsõiduki luba
19. ROK embleem
20. Vape vedelik

Osadele asjadele viskasin lingid (keegi ei sponsoreeri siin). Loodan, et on kellegil kuskil abiks.

DJ Anthony Off - It ain't me - Acapella version (Official Audio)

Ma olen väike Rommi

Pühapäeva õhtupoolikul, nagu ikka tuleb hobuseta kaarikusse istuda ja maalt pealinna poole kapata. Kuna Romeo käib nüüd täiskohaga pratikal siis tuleb tema ka kaasa kuna nagu mina esmaspäevast reedeni tuleb tööpostil olla. David'il on hetkel vanus selline kus tahaks iga võimaliku sekundi ajast issiga olla. Pühapäeval enne minekut lõi see ilusti välja: Oma pisikese leidliku peaga tuli ja teatas, et tema on "väike Rommi". Kuidas sellise lahenduseni jõuti? Lithne! Nii õelda pileti Kiisale peale juhi ehk minu saavad lunastada isikud nimega Romeo. Poisil plaan paigas. Tema on ka Rommi aga väike kuna ta on ju väike. Seega ma olen väike Rommi. Käis ja noolis auto juures. Alguses arvasin, et lihtsalt miski mäng aga kui autosse sai istuma hakatud ning pisikesi pisaraid tema silmas märgatud sain aru, et tõsi taga. Tõesti tahab issiga kaasa tulla.

Be Svendsen - Andromeda

Fotode talletamine

Kunagi hallil ajal oli lihtne kui tehnoloogia polnud massides. Jäädvustasid kaameraga pildi - see vormistati negatiivfilmilt (ma pidin googelda, et meenutada kuidas seda rulli nimetati - ka pildil) fotoks ja see leidis koha albumis. Jäädvustus pildina säilis aastakümmneid. Kui hästi läks isegi sajandi. Pilt mis tehti aastal 1900 oli vaadatav ka aastal 2023. Üldiselt harrastati ka pratikat kus foto tagumisele poolele pandi kirja millal pilt tehtud. Lihtne!

Olgu, esimese lõigu kõige suurem probleem on käideldavus ehk foto säilitamine ootamuste puhul. Klassikaline näide oleks, et fotod olid ilusti albumis. Album kodus sektsiooni kapis. Aga maja põles maha. Seega ka foto jäädavalt läinud - kui juhuslikult teist fotot ei tehtud ning teine näiteks sugulastele sai jagatud. See on analoog maailma suurim probleem.

Elu arenes ja tekkis digifotograafia. Oi kui palju postiivseid külgi sellega kaasnes. Võisid kümme pilti klõpsida ja parima jätta säilitamiseks. Kogenumad lahendasid teise lõigu probleemi lihtsalt tagavara koopia tegemistega. Nagu mina kaugetel 2000ndatel. Pildid sai varundatud vahest isegi mitme kordselt CD ja DVD plaatidele (mis need veel on?). Miski hetk muutus pilve teenus kättesaadavaks ja pilte sai sync'da "internetti".

Ja nüüd ma jõuan probleemini mida lahendan. Tahan vaadata aastal 2080 viiskümend aastat tagasi tehtud pilte. Kaks varianti: analoog või digitaalne. Analoogi võlu seisneb selles, et kui pilt tehtud ja füüsiliselt säilib siis peale silmapaari pole rohkem vaja. Miinused selles, et piltide kogus on piiratud ja käidelavus. Jätame siis analoogi valikust välja.

Valisime digilahenduse kuna saab "piiramatult" pilte jäädvustada ja käidelavust ka lihtne tagada. Üks koopia on näiteks kodus mälupulgal. Kodu põleb maha on teine koopia kusagil pilves. Okei pilvega on see lugu, et kellegi teise oma ja ei saa 100% panustada. Aastatel 2004-2006 kaotasin osa pildi kraami kuna panustasin ainult pilve. Seega mõitslik kaks koopiat vähemalt. Mul teoorias on kolm. Kuna fotoaparaat on telefon ja sellel üüratu kogus mälu siis pildid ka seal dubleeritud.

Ma ütlesin, et anagloogi puhul kui pilt säilib siis suurt vaeva pole vaja näha pildi vaatamiseks. Digi puhul on vastupidi. Jah täna 2023 ja ehk järgmised 5 aastat Android, iphone elab. Pilv elab ja elu tore. Aga mis juhtub 30 aasta pärast? Ei tea. Pildid säilivad aga metainfo'ga on keerluline. Pildi taasesitamisega keeruline.

Näiteks 2000ndatel tehtud pildid, nagu mainitud, on CD/DVD plaatidel. Aga kuidas neid vaadata? Kellel on CD/DVD lugeja? Ehk probleem on tuleviku kindluses. Sama asi võib juhtuda aastakümmente pärast praeguse nutitelefoni tehnoloogiaga. Ei pruugi olla lahendust. Okei, ma olen teadlik olnud ja CD/DVD lugeja eksisteerib.

Isegi kui saame neid pilte vaadata kuidagigi. Siis järgmine probleem kerkib nina ette: millal pilt tehtud on? CD lahenduse ja üleüldse ITs mäluseadmete vahel kopeerimisel võib tekkida see momentum kus fail läheb uuele seadmele selle kirjutamise hetke kuupäevaga. Ehk tulevane pildi esitlus lahendus loeb kuupäeva ja peab ekslikult aastal 2008 tehtud pilti aastal 2016. Juhtus minuga nii kui kopeerisin CD pildid Google pilve. Õnneks uuematel piltidel salvestub info ka EXIF.

Vaikselt on kerkinud master plaan kuidas ma oma pilte säilitan. Variant a - jäävad Google pilve. Lisaks hakkan oma koduserveris säilitama. Viimase jaoks pean tegema Google pilvest expordi. Kirjutama EXIF infosse talletamise kuupäeva ja lisaks kirjutan ka failinimesse kuupäeva. 90% saab vist automaatiga lahendada. 1 CD plaadi täis pilte on sellised mis tahavad rohkem tähelepanu.

Vot sellised lood...

Ahjaa. Loodame, et .jpg failiformaadina säilib. Tänane pilt siin on *.webp formaadis :S

ATB - Fields of Love

Märkus: Selverist kõrvaklappe mitte osta

Kõrvaklapid on sellised tublid abimehed mis peavad kindlasti olemas olema. Ma mõtlen nõõpkuulareid - neid pisikesi mida kõrva sisse surkad mitte latakaid mis katavad kõrva. Pisikeste kasuks räägib mobiilsus - ei ole kohmakad, mahuvad taskusse ja teenivad oma eesmärki.

Kunagi ammu pikka aega ainuke variant oli juhtmega nupukesed mille torkasid 3.5 auku. Oli igasugu porbleeme alates sellest, et neil oli taskus igav ja otsustasid kogu aeg sõlme minna. Otsik oli ka probleem kuna see sai pidevalt survet ja väändumist siis see juhtmed "kulusid" lahti. Kunagi teismelisena kui raha palju ei olnud parandasin ise. 

Aeg lendas linnutiivul edasi ja turule ilmusid massides BT - bluetooth ehk "juhtmevabad" kõrvaklapid. Juhtmevabad jutumärkides kuna esimesed interatsioonid olid ikkagi teatud mõttes juhtmega. Nii parem kui vasak poolne kuular olid omavahel juhtmega ühendatud. Mugavus oli see, et ei pidanud 3.5 otsikuga mässama ja nii palju sassi ka ei läinud.

Kuna ma olen aktiivne inimene siis in-ear klapid on minu jaoks olulised. Miski hetk sai üle mindud juhtmega-juhtmevabadele. Põhjuseid oli 2. Ülal mainitud mugavused ning nutipuhelite tootjad tegelikult enam ei toetanud juhtmega klappe. Elu oli tore kuni üks hetk vasakpoolne klapp lakkas töötamast. Parandada ka ei saanud.

Kuna pisikesed kõrvaklapid on minu jaoks eluaeg (circa 20aastat, mitte et ma 20ne oleks vaid siis kui kasutama hakkasin) selline kulumaterjal stiilis 10 krooni. Jah see iidne Eesti raha. Siis ma nagu ideaalis ei tahtnud ka 100 euroseid hankida. Kuna kuluvad ja vahetus kallis. Otsustsin uued noname juhtmega-juhtmevabad võtta. Jah Selverist. Need töötasid maks kuu kuni sama probleem mis esimese variandiga. Üks klapp ei teinud enam hiire piiksu.

Oookei, ma mõtlesin. Võtan uued ja täiesti juhtmevabad. Earbud'siteks kutsutakse neid inglise keeles. Meil vist äkki kõrvasemud? Suurt raha ma välja käia ei tahtnud siis sai võetud sama no-name firma mis viimase ostu puhul. Helikvaliteet oli parajalt meh aga ajas asja ära. Ühel rongisõidul sai proovitud kaua kestavad - kas täidavad eesmärki kui 2-3h õues aktiivse eluviisiga tegelen kui vaja. Eip. 10 min ja vasaku kuulari aku tühi. Korra mõtlesin, et ok polnud täis laetud ja tegin uue testi. Sama jama.

Viisin need garantiisse ning kuulsin leti tagant olevalt teenindajalt, et tal oli sama mure. Sain lõpuks raha tagasi ja otsustasin samast poest uued ja kallimad võtta. Brandi nimi polnud ka enam nii nonam. Mitte Sony liiga aga mitte ka adoldas (kes jagab kadaka turu biiti). Esimestel päevadel tekkis kohe mure. Jälle ühest kuularist heli ei tule. Puutetundlik nupp ei tööta aga heli ei tule.

Siin võiks mõelda, et kuule filx poiss. Kui üks konkreetne klapp heli ei tee siis äkki viga sinus ja su kõrv ei funktsioneeri. Sai järeleproovitud, ma biorobotina täiesti töökorras. Viisin klapid garantiise ja sain lõpuks raha tagasi. Ehk Selverist klappe enam ei osta.

Nüüd võtsin endale 50 eurosed Sony kõrvasemud. Pole kõige kallimad aga võiks ilusti teenida.

Loreen - Tattoo

Vaffel

Mõned nädalad tagasi, nagu ikka, keskpäevasel ajal olin oma ürgset kutset järgimas - saada kõht täidetud. Võtsin oma jalad kõhu alt välja ja püha jaht lõunasöögile sai alguse. Kaua ei läinud. Ehk vähem kui viis minutit jalutamist kohvik Vaffel ette. Kõnealust toidlustus asutust olin juba pool aastat varem märganud aga olin skeptiline. Skeptiline konseptsiooni suhtes - vahvel kui toekas kõhutäis. Vahvlid on miski mida sa jätkuks või magusa ampsuna oma põhiroale juurde võtad. Ja üleüldse tundus asi liiga hipsterilk. Hind oli ka tavapärasest lõuna pakkumisest euro kõrgem. Seega kõik eeldused mitte külastada seda kohta mitte kunagi. Aga too päev otsustasin, et okei proovime ära. Mis siis ikka kui midagi ei saa. Saab vähemalt kahtlustele kinnitust ja asi vask.

Mind kohe üllatas asjaolu, et neil on ka püsikliendi programm. Iga kümnes vahvel tasuta. Teoorias, pratikas ja matemaatiliselt tuleb ühe lõunasöögi hind tänu sellele umbes samasse kanti mida teised pakkuvad. Kuus eurot ja 75 senti. Tellisin oma toidu ära ja läksin lauda kämpima. Mõne ajapärast tuli tubli teenindaja ja tõi taldriku lauale. Järgmine üllatus - kuulge see juba näeb välja nagu fancy restorani toit ja sellise raha eest.

Kui nüüd arvate, et tegemist oli portsu jahu hunnikuga siis päris nii ei ole. Tegelikult oli mehemoodi nii liha kui ka kõigi vegan sõprade jaoks - värsket köögi, juurvilja ja rohelist. Seega täiesti tasakaalus toit. Sel ajal kui kahvliga toitu suhu kühveldasin juurdlesin Hessi hiljutise juurdehindluse üle. Sisuliselt sama raha eest saab ehk isegi vähem ja puhast rämpsu. Jabur.

Tänaseks olen Vaffel'it kolm korda külastanud ja igakord omadega rahul olnud. Kel huvi siis kohvik asub kirjutamise hetkel siin aadressil: https://goo.gl/maps/RYsg8CFQAdcBtqtK6

P.S. Tegemist ei ole sisutrunudsega vaid mu enda initastiiv avadlda kiitust vahvale kohale nimega Vaffel!

Joel Corry & Tom Grennan - Lionheart