Tegelikult viimastel kuudel on lood paremaks läinud ja polegi nii hull see olukord. Ja üle-üldse ei tulnud ma siia täna kurtma kasimatute laste üle. Kuigi see on juba Davidi puhul aegade algusest teemaks. Ehedalt on meeles kui ta 1.5 aastane oli ja mul autos kõrval turvatoolis istus. Oli kätte saanud tüki sokolaadi ning automaatselt suu, käed ning turvatooli padi sellega ehitud. Ühes käes komm ja teine peokene tühi ning vaatab mulle otsa ja lausub: "kommin". (Tahtis teise kätte ka sokolaadi).
Lapsed on erinevad ning loomulikult Lily ja Roby. Seda huvitav vaadata ja mõelda mida üks vanuses tegi ühtemoodi ja teine teistmoodi. Et millised mälestused mul Robyga on nagu Lily loos? Alustame "halvimast" (päriselt oli see koomiline). Selle aasta kevadel tal oli komme küünistada kui midagi ei meeldinud või kui keelatud sai või kui noh... tema polnud omadega mäe peal kui nii õelda. Ja siis oligi: "issi ma kraabin sind". Mida ta loomulikult tegi. Ükskord isegi töö juures küsiti kas ma olen endale kassi võtnud.
Ja siis need isa-poja momendid. Ükskõik kuhu mul autoga minek on tema kaasa tulemas kuna lihtsalt - nii on. Ja auto on tema jaoks nagu (teine/turva) kodu. Ja üleüldse meeldivad talle autod ja jube fänn. Suvel grillides tuli natuke endest suurema tõukerattaga grilli juurde ning teatab tähsalt "sinine auto tuli grilliplatsi".
Lilyga sai miski hetk kuntstiringis käima hakatud ja siis esimesed korrad jäi Roby kodu uksele nutma. Ma mõtlesin, et okei tuleb kaasa kuigi vanust vähe selle jaoks. Alguses me hängisime kordioris ukse taga. Mõned korrad edasi ja Roby oli aktiivne tegeleane klassis ning joonistas ja meisteredas (minu abiga). Ja õhtul kodus mängisid kunstiringi ning kuulsin lauset "ruttu, ruttu kunstiringi". Muide praegu nad mõlemad ootavad, et millal saaks uuesti minna.
Mais käisime ad-hoc korras, Rolandi kutsel särge püüdmas. Pilt ülteb rohkem kui tuhat sõna seega siis pilt postiga siin kaasas.
Christine and the Queens - Je te vois enfin