Good news, everyone!

Ma alustan sellest, et pühapäeva õhtul istusin veel viimased minutiraase msn'is kuni herr Puuk tegi infopäringu mu blogi kohta. Nimelt soovis ta ühte postitust, koos pildiga saada, et seda levitada enda võrguväljaandes. Vaatamata mu ponnistustele kustutada blogi "107lugu" on jäänud ja jääb alati kuhugile küberrrumi hämaratesse avarustesse mu sõrmede poolt kirja pandud info alles. Seekord siis leidsin miskit Google Docsist ja infonõude esitaja rõõmuks oli tema päritud post olemas. Loomulikult ma pidin siis ise ka sirvima, mida head ja paremat ma läbi aja olin kirja pannud. Soe tunne tekkis kohe... see lugemine ja minevikku meenutamine. Ja siis ma mõtlesin, et hakkaks uuesti blogima. (mitme sajandat korda :D)

Et kõik tipp-topp oleks tahtsin ka oma kõik-kõik eelnevad postid uuesti avaltada ja nagu näete see isegi õnnestus läbi ussi-ime, mitme tunni töö ja Google Bugi Feature tõttu :) Kusjuures, enamikel lugudel on originaal kuupäev ja kellaaeg, saaks veel ainult kommentaarid ka alla siis ma oleks omadega mäel. Lisaks üritan otsida orignaal disaini ja veel nipet näpet teha, et asi paistaks nagu päris.

Nüüd ma siis istun oma voodis, kass põõnamas jalutsis, mina lugemas ning viimistlemas oma kirjatöid. Kogu selle üles-ehitus käigu juures on mul tekkinud mõte kirjutada lood drafti (mis olude sunnil ja ühiskonna kriitika tõttu kannataks avaldamist kunagi hiljem).

Uus blog

Eile õhtul kusagil tekkis idee, et võiks uue blogi avada - ihaa ihaa, bang bang. Selle uue blogi jooksvaks teemaks saab siis mu muusikaline karjäär ja klaver ja nii edasi...

http://djpaulblog.blogspot.com

Ahjaa, on ilmselge, et selle ma panen siin üsna pea kinni.

Ajalugu I

Tere kõiksee lugejate pere,

nagu näha olen ma oma blogi peale pikaaegset vahepausi uuesti jalule ja jooksma ajanud. Väga vahva, mis? Ja kõigi õnneks, õnnestus mul 90% vanadest postituste läbi usiime taastada, mis sest, et vahepeal oli tunne, et neid polegi võimalik taastada, kuna ma ise varukoopiat ei teinud. Miks 90%? Tegelikult oli sada ka võimalik, aga peale pikka kaalumist ja mõõtmist otsustasin mõne posituse puhul, et ma ei avalda enam neid siin. Ehk on nad veel kusagil puhvris alles? Ei tea. Ei uurigi hetkel. Otustasin, siis nn 3 hooaega alustada tagasivaatega mõõdunule ja praegusele. Et mis siis muutunud on ja mis mitte.

Esimese asjana kargab pähe eelmise aasta peod ja järjepidev joomine :D Jaa, tunnistan isegi, et ehk sai üle pingutatud ja iga jummala nädalavahetus kuskil rüüpamas käidud, või nagu mõni tark inimene ütleb - juure pealt võetud. Hetkel enam nii ei ole, ehk olen ma vanaks jäänud või pole lihtsalt kuhugi kiiret. Neli kvartalit tagasi oli mõte teistsugune: varsti-varsti on kauemaks eemal minek ja võimalust enam ei ole (ega tule, vähemalt nii keerles peas).

Tegelikult kui nüüd hoolikamalt vaatama hakata siis ma näen ainult kardinaalseid muutusi. Alustades kas või sellest, et enam pole vaadata Ameerikamaa parimaid sarju BSG, SG1 ja ka SGA hakkab omadega otsi koomale tõmbama. Masendav.... Battlestar Galactica puhul on veel väike viimane lootus olemas, uueks aastaks peaks veel mõned uued osad tulema ja siis that's it :(

Amet on mul uus ja täiesti uus hobi on ka, millest ma juba aasta tagasi korra unistasin :) Nii vahva, nii tore. Veel on uusi sõpru/sõbrantse tekkinud, mis on jällegi väga meeldiv. Kuigi, pean nentima, et vanade vahvate sõpradega/sõbrantsidega on suhted hapraks kulunud aga mis teha mõne puhul on tõesti f*it.

Ja siis sai ükspäev ammu lahti võetud oma märkmik, mida sai aastake tagasi kasutatud ning sealt ma avastasin mulluse aasta alguses kirja pandud TODO listi. Vat seda oli lausa rõõm vaadata, pea kõik asjad olid tehtud, hoolimata sellest, et kunagi tundusid nad kättesaamatud ja tõesti ulmelised....

...järgneb

Rullnokk

Rullnokkadeks nimetatakse teatud elustiili või isegi subkultuuri esindajaid 1990. aastate ja 21. sajandi alguse Eestis...
...Stereotüüpne rullnokk on madala haridustaseme ja piiratud huvideringiga noor mees (enamasti u 16 kuni 25 aastat vana), kes riietub sportlikult (nimetus ongi tuletatud moekalt kumeraks koolutatud nokaga pesapallimütsist) ja hindab kõrgelt autosid...

Wikipedia

"Sa pead omale kahe istme vahele kolmeliitrise purgi panema" arvas Indrek, mille peale Viljar imestunuld küsis, et mispärast, kuna tema jaoks puudus igasugune loogilisus tol hetkel, et miks peaks olema ühe bemari istmete vahele üks purk. Intsu vastus oli imelihtne: "Kui mütsil nokk hakkab sirgeks minema viskad selle purki ja võtad teise sealt asemele. Nii püsis nokk rullis."

Mõned nädalal hiljem tuli seoses tehniliste viperustega hakata oma autot väheke remontima. Selle tegevuse otstarbeks oli vaja riideid mille määrimisest väga kahju ei hakkaks. Teksapüksid ja triiksärk ei sobinud, seega tuli otsustada dresside kasuks, mida ta nagunii kunagi eriti ei kandund. Ja pealegi, liikumine spordirõivastes oli väga mugav. Rääkimata kusagil kapoti all roomamisest ja mutrikeste lahti keeramisest. Nüüd hakkas ta arusaama, miks bemareid omavad ning kampades liikuvad noored eriti sportlikud välja näevad. Ometigi spordi ja jõmmide vahelised suhted polnud alati kõige soojemad.

Järgmise tasandi ülelend

Eelmistes lugudes ( mida siin kahjuks enam pole :( )

....Kogu selle aja kägus jagasin ma välja, et vahet pole - hoora ringi nii palju kui tahad, kedagi ei koti, sest tegelikult nii see ju käibki. Frakk rsk, wonderful human beigns. Ma vihkan seda mis sest, et see mulle isegi täiege peale läheb.

Tänapäev ( ilmub kohe siia :)

Eelmise aasta septembri alguses sai kirjutatud sellest, kui seiklusterikas ja lõbus mu suvi olin ning seoses sellega sai välja toodud vähe enesekriitkat, sellest kui libu või veel libum saaks üldse olla. Nüüd ma olen juba pool aastat elanud normaalselt tsiviliseeritud ühiskonnast eemal päästes maailma. Siin puuduvad võimalused pralletamiseks ja laaberdamiseks. Siin sa hakkad asju teise pilguga nägema ja hindama uusi...

Nojah, moodne tehnoloogia ja inimeste vaheline side ning sellest arusaam on jõudnud nii kaugele, et suhete loomine on liikumas taseme võrra kuhugile poole ja täiesti reaalseks ning arvestatavaks alternatiiviks on saanud suhe läbivirtuaalmaailma. Ma ei hakka rääkima sellest kuidas või milline see välja näeb. Arvatavasti on seda igaüks mingil määral kogenud. Pigem mõelge sellele kuidas selline suhe eksisteeribki algusest peale ainult virtuaal tasandil, kus puudub reaalne kontakt läbi rääkimiste, nägemiste või puudutuste.

Loomulikult meile antud uued võimalused elu nautimiseks on ainult positiivselt teretulnud, kuid nende tagaplaanil, nagu alati, on ka negatiivsed küljed. Näiteks see, et võid kõigest kirest hoogu sattuda ja mitme naisega intiinsevalt suhtlema hakata, pettes ühte teistega või lihtsalt lõpetades suhet. Jah, ka reaalselt on see võimalik kuid virtuaalmaailm on andnud süütundevabama käitumise sellekoha pealt.

Millest tuli huvi just nüüd sellest kirjutada? Eks ikka sellpärast, et mulle on teema mingitel viisidel päevakohane. Mitte veel (rõhk sõnal veel) sellisel moel nagu ma lõpuks kirjeldasin aga alguse jutt... see peab paika.

Minu elu lugu

Selle asemel, et kirja panna ilus muinasjutt oma vägitegudest alates sünnist kuni kolm punkti ma hoopiski räägin ühe teise loo...

Kõik algas kusagil kaugel maal mitme mere ja maa taga (tegelt ka!! hetkel minu jaoks vähemalt) mõned aastad tagasi kui ma ulaka poisina koerusi käisin linna peal tegemas. Ühel suveõhtul juhtusin mingite kes teab mis põhjuste tõttu televusseri taga istuma ning seal vändati filmi, mis muutis mu elu järgnevaks kolme aastaks täielkult, andes mu elule raja mida mõõda minna. Filmi nimeks oli Hackers. Ma olin sellest väga vaimustatud ning mu peas keerles ainus mõte "Seda ma tahan". Aastake varem olin ma olnud kooliõpilane ja natuke antud teemat õppinud aga tol hetkel sattusin teisele teele ja tegelesin, nagu ennem õeldud, koerustega. Peale filmi, mõned nädalad hiljem andis mu saatus endast märku ja juhtis mu tagasi kooli IT õppima. Nii ma siis sukeldusin innustunult arvutimaailma. Iga päev oli põnev ja tõi huvitavaid keerdkäike kübermaailmas.

Kolm aastat hiljem teatas saatus mulle, et mu tulevik on juba kirja pandud ning ma pean uuele teele suunduma. Ma nägin Black Hawk Down'i. Ka ühel suveõhtul. Ja otseloomulikult tuli mulle ahvivaimustus peale sõnumiga, et "Seda ma tahan". Nagu esimene kord, ma asusin tahamatult selle rajale. Tuli välja, et ma pean asuma ajateenistusse. Alguses siuke asi nagu eriti ei istunud, mis sest, et vahepeal sai seal ägedate asjadega nagu sõdimine tegeleda. Ja loomulikult ma üritasin ennast veel vana asja (arvutid) kinni hoida aga kasutult. Ükskõik kuidas ma püüdsin, kadus huvi asja vastu ja mõttega, et see leek süttib uuesti põlema otsisn veel IT alast tööd. Seda edutult, kuna saatus lihtsalt lükkas mind teisel teel edasi. Lõpuks ma olin omadega sees ja tegelesin uue asjaga innustatult. Arvutimaailmast jäid mulle ainult teadmised.

Nüüd, kus ma naudin oma elu ja tegemisi täiel rinnal hakkab vaikselt see kolm aastat õhtusse jõudma. Mis paneb mind mõtlema, et mu eluraamatusse peaks jõudma uus peatükk uute asjadega. Muidugi tunne ise küll selline ei ole, kuna ma ikka arvan, et nüüd see on see, mis on mu elu. Aga eks näeb, mida tulevik toob. P.S. Ma loodan, et näen mõnda pornofilmi... :P

Tühjus

Üleüldse, kuna viimasel ajal saab läbi ussiime kusagil 24h tsivilisatsiooni ja netti siis mul lihtsalt ei ole sellist luksust nagu aeg, et siia midagi poeetilist kirjutada.

P.S. Tühermaal olen ma oma tegude üle päris palju järele mõelnud...