14. märts 2010

Homsest hakkan elama

Peale kooli ma lähen ülikooli ja valin endale eriala mis tulevikus kindulstab mulle hea töökoha. Oma elukutse valin kindlasti tippjuhi või mõne muu ägeda ameti koos suurepärase palgaga. Pärast seda ma otsin endale naise ja loon pere. Ja siis on mul kõk tehtud ning saan lõpuks hakata õnneliku elu nautima. Kas pole tuttav?
Nii, mu noored lugejad! Kogu selle lüüriliselt ilusa jutu juures on üks suur haigutav auk. Mida trühvleid ma siis nii kaua teen? Lihtsad kalkulatsioonid näitavad, et nii kaua kuni ma pole oma eesmärgile jõudnud siis ma lihtsalt ei ela. Ühel ilusal päeval elama hakkamise suhtumine on kõige suurem farss üldse su elus üldse. Elada tuleb kohe ja praegu, mitte oodata ühiskonnast peale surutud arusaama täitumist kus elu võrdub ideaalse kodu mängimisega. Ma ei laida pere mõtet maha, pigem see on õige. Vale on suhtumine, et enne seda mul elu pole. On mu sõbrake! Mul puudub oma pere ja praegust suhet vaadates on ka see tulevikus lihtsalt võimatuna näiv missioon. Selle asemel, et põdeda millal ma endale normaalse inimese elu saan vaatan ma optimislikult olevikku ja näen seal ainult postiivseid asju - mul on suurepärane töö, ma käin koolis, mul on ägedad hobid, mul on maailma parimad sõbrad/sõbrannad....Need on asjad millest ma rõõmu tunnen, need on asjad mis teevad mu elust elu.
Teisalt, võib sissejuhatuses toodud eesmärkide saavutamisel leida negatiivseid külgi. Ma sain õpitud, mul on töö ja pere ning mis edasi? Ma elan lõpuks või? Kui kõik tehtud saab kaob osake sinust. Sul kaovad eesmärgid mille poole püüelda. Ilma eesmärkideta elu pole elu, kuna lihtsalt elamisest on vähe.
Ma peletasin endas suhtumise kus happy life after tuleb peale teate pulga üle andmist. Ela kohe ja praegu!

Final Fantasy - I Close My Eyes (Trance Mix)

10 kommentaari:

  1. Vist hingesugulane- ka minu blogis ootab mustand pealkirjaga- Homme hakkan õnnelikuks! ;)

    VastaKustuta
  2. Tundub nii :) Ma jään seda postitust ootama :P

    VastaKustuta
  3. Oo, kahjuks on see tunduvalt küünilisem, sarkastilisem ja ilmselgelt kibestunud. Ilmselt ei kaota maailm midagi, kui see mustandiks jääbki :(

    VastaKustuta
  4. Populaarne teema see "homme hakkan elama", isegi sai aasta algul samu mõtteid natuke teise värviga maalituna kirja pandud.
    See ei vähenda Su teema tähtsust - just: kui elama hakata alles homme, siis misasi see täna toimub, eile ja üleeile toimus?

    VastaKustuta
  5. a pohhui see ühiskonna nõudmine
    a pohhui see ühiskonna nõudmistele mitte vastamine

    las igaüks teeb mida tahab

    VastaKustuta
  6. @Kaamoz : Ma aasta algul nägin saranase mõttekäiguga teemat kusagil, sealt ma inspiratsiooni sain :) Eks see õige ole, et rabeletakse ennast oimetuks hea päeva nimel kuigi hetk elamiseks on praegu.

    @Dr. Zoidberg : Minul pole probleemi igaühe tegemistes, nii kaua kuni mind ei torgita. Tehku mida nende süda heaks arvab, röövigu panka, ostku endale lillad teksapüksid ;)

    VastaKustuta
  7. Kiidan vaid takka. Olen ise elanud sama argumendiga juba viimased 3-4 aastat. Argumendiga, mille järgi mul on siin ja praegu kõik olemas ja mul ei ole vaja kõrgelt lennata ei-tea-kelle-jaoks. Elan vaid iseendale ja naudin igat hetke, mis mulle antud. And anyway, olen tähele pannud et inimesed, kes "hakkavad elama kunagi tulevikus", mil kõik tingimused õnneks on täidetud, on masenduses, üleüldises depressioonis ja neil on alati mingi häda kurta. Sellised mõttetud hädad, mida keegi kuulata ei viitsi enam ammu. Get life, suckers!

    VastaKustuta
  8. Ma olen nii palju oma pisikese peaga välja arvutanud, et eesmärk on midagi mille poole püüelda, mitte mille nimel elada. Protsess eesmärgini on mille nimel elada.

    VastaKustuta
  9. Mulle meeldib selle kommentaariumi õhustik :) Et "mul on sama asi juba mustandina" ja "ma mõtlesin sama, aga oluline on ikkagi" ...see on minu meelest vähemalt sama hea mentaliteet, kui artiklis mainitu - see pani mu mõtte liikuma, et kirjutaks oma blogis (vähemalt viiendat korda, aga uue emotsionaalse nurga alt) sellest, et olulised teemad vajavad üle kordamist, uus kipub olema unustatud vana ja see ei tee seda vähem uueks jne.

    Mul on ka olnud selliseid mõtisklusi ...et kõigepealt panen kõik kirja, mis valesti on, siis muutub maailm heaks ja lõpuks elan ma õnnelikus ja heas maailmas ja saan lõpuks hakata nautima (kohati peaaegu siiralt). Siin tekib täiendav küsimus, et kas _mina_ seda näen - ja eriti tugevalt, et kas selles maailmas ei ole siis samu olulisi probleeme ja uusi teetähiseid. See nõuab ka pikka kogemust - nii mõnigi poliitik võib mõelda, et teen oma riigi korda ja siis hakkan elama. Samas ei jõudnud selleni isegi Gandhi - midagi tegi korda, midagi jäi ikka haiget tegema.

    Aga samas - eesmärke peab olema, suuri, utoopilisi ja keerulisi. Ka selliseid, millega äkki miljonid inimesed liituda võiks, korraks lükata ja läheks jälle midagi käima. Sest võid ju olla tippjuht, aga kui sa oled tippjuht mingis lagastatud riigis - enamus inimesi ei saa osta helikopterit ja teha oma hoovi purskkaevusid, ulmeliselt ilusat aeda ja kirikut. Aga saab teha pingutusi, et need oleks oma kvartalis, linnas või riigis või oma maailmas - ja seda olemata tippjuht. See on see, mis mind eesmärgi väikekodanlikkuse juures häirib - et kui saaksid teoreetiliselt tippjuhiks, miks siis mitte juba praktikas vastutada, nagu tippjuht? Viimane võib isegi parem olla - keegi ei ole pärast kade ka.

    Ja teiseks ..eesmärke peab seadma. Need peaksid natuke torkima, natuke lükkama, natuke piinama - lihtsalt, et kui palju on vaja mingil ajahetkel taluda. Ma sooviksin, et inimesed tunneks ennast _pisut_ puudutatuna sellest, kuidas asjad on - ja seega tahaksin pakkuda välja teise aspekti, et suuta olla korraga õnnelik ja sobival määral sihikindel, tunda ka sobival määral valu oma ebaõnnestumiste üle - olla realistlik. Aga inimene, kes tahab olla tippjuht Sinu kirjes toodud põhjustel - pehmelt öeldes idioot. Kõigepealt peaks tahtma midagi _teha_, mille jaoks on vaja tippjuht olla, seejärel see peaks tekitama vajaduse olla tippjuht ja nii on inimesest ka midagi kasu - muudmoodi ongi väga raske tippjuhiks saada.

    Et siiski nõustuda seniöelduga - kasvada, nagu taim. Aga siiski kasvada - ja päikese poole. Kasvamine, vaikselt ja sujuvalt, läheb üle närbumiseks, kuivamiseks ja mullastumiseks, nii et seda peaks nautima küll ;)

    VastaKustuta
  10. Eks seda edasilükkamist esineb ikka paljudel ja kohe kõvasti. Aga mis teha. Pean tunnistama, et mul endalgi on kordi kus ma mõtlen teatud asju homse varna toppida :P
    Jutt jummalast õige oluliste asjade kordamise kohta :) Seda on vaja uuesti ja uuesti teha kuna ilmselgelt paljuski kipup lihtsalt ununema ja kui tähtsad asjad - nagu su elumotod ununevad siis sa kaotad osakese endast. Vähemalt minuga juhtus nii. Nüüd ma olen taasavatamise rännaku lõpus ja üritan endal peas mõtteid mille abil oma tegemistes ennast juhendan. Ja vanade värkide uue külje alt vaatamine on ka super idee! Anda vanale uus emotsionaalne kuub ei tekita rutiini vaid pigem põnevust.
    Ma pean publikult aplausi välja meelitama. Su mõtted on suurepärased ja andsid mulle natuke inspirisatsiooni tulevikuks ;)

    VastaKustuta

Populaarsed