Eelmine nädal jõudis mu mitu kuud küpsenud idee eelarvestada oma elu teostuseni ning pliiatsi abiga paberile. See on asi mille ma olin ammu katki jätnud kuna siplesin rahas nagu padakonn mudas. See oli asi mida ma oleks pidanud tegelikult ammu tegema, kuna kurvasilmne fakt räägib kenasti enda eest: viimased kümme võijumalteab mitu kuud ma olen elanud üle oma võimete. Ma olin sellest ammu teadlik aga no sir, pole vaja midagi teha. Kunagi suvel piilusin oma konto väljavõtet ning sealsed numbrid küündisid kuue kohaliste kanti.
Igatahes, kriis pole (ikka veel!) minuni jõudnud ja seda raha natukest mul veel jagub jalaga segada. Aga et olla ratsionaalne ning tarbida lõppude lõpuks mõistlikult, nagu vanadel headel aegadel, otsustasin oma kulud (lõpuks!) viia väiksemaks kui tulud. Auto asemel nüüd kasutan enamikel juhtudel punktist A punkti B liikumiseks oma pisikesi jalakesi ning üliõpilaspiletiga ühissõidukeid. Kaheksa kordne hinna vahe tööl käimise juures räägib siin enda eest.
Selle loo moraal oleks siis... et kuluta mõistlikuse piirides? või ära priiska? Minu jaoks mitte. Raha, nagu ta on olnud ning ka tulevikus on mu jaoks kõigest numbrid pangakontol. Ma ei jää midagi taga ulguma või küüniliselt kahetsema. Mu pole selleks aega ;) Pealegi, raha tuleb jälle ja läheb jälle :)
Bob Dylan - Man In the Long Black Coat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar