Tühjus. Valge tühjus. Viljar istus rahulikult jalad ristatud, käed põlvedel, rätsepa asendis. Tema silmad olid suletud ning hingamine sujuv ning rahulik. Ta tõmbas endasse ümbritsevat õhku sujuvalt nagu liigub vaikne tuuleiil mõõda kõrbe, raputades õrnalt tema teele ettejäävaid taimi. Õhu väljudes oma kopsutest tundis Viljar igakord kergendust oma kehas, just kui oleks ta raske koorma seljast visanud.
Lõdvestulunt istuv noormees avas aeglaselt oma silmad, märgates enda ümber ainult valget. Nii üleval, kui all. Parema ja vasakul. Ükskõik kuhu ta oma silmi ei pööranud kõpitses talle vastu valge. Värv, mis tundus nii puhas ja värskendav kui üleüldse midagi sai olla. Ruum, kus Viljar istus puudus geomeetril-ine mõõde. Sellel polnud näha lõppu ega algust. Ta tundis ennast rahulolevalt, kuna ta tundis oma lihastes mõnusat lõdvestust, tema aju oli just kui puhkuse režiimis, kus rakukesed ei püüdnud ühtegi uut mõtet genereerida ega neile vastuseid leida. See oli täiuslik harmoonia.
Ühel hetkel, teamata ajal ilmus tema juurde heledate lühikeste juustega nägus neiu, keda ta oli oma lühikese elu jooksul juba kohanud. Silmitsedes sujuvalt tema ilmunud naise juukseid, laupa, silmi ning suud, märkas mees, kuidas temakese niisked huuled avanesid: „Viljar, kas sa tead kus sa oled?“ See keda just kõnetatud oldi tõusis püsti, hingas rahulikult ja ütles: „Ma ei tea. Võimalik, et tean aga ma ei mõista. Ma tunnen ennast kui kadunud hing otsimas oma igavese naudingu aset.“ „Tsss“ vastas Laura „Ma saan sinust aru ning ma olengi selleks siin, et näidata sulle seda mis on õige“
järgneb...
Sugar Ray - Spinning Away
Sugar Ray - Spinning Away
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar