Mõni post tagasi käis selline teema läbi. Seoses informatsiooniga, mis eile õhtul minu kõrvadesse kostus kirjutan täna sellest tiba lähemalt.
Eelmine kord jäi antud loos mingitel põhjustel välja toomata loo peamine iva, ehk juhtvõll, mis minu murelikus peas tekitas mingeid mõtteid. Tookord ehk ma ei mõistnud seda nii hästi. Igatahes, üks naine (mitte väga noor aga piisavalt) rääkis sellest kuidas lood tegelikult on. Et tegelikult tema (ja kõik vastassoo esindajad) valivaid mehi mitte vastu pidi. Jutu toon oli selline, et kui klemm piisavalt kobe on siis here we go. Ja ei mingeid emotsioone, (kui ainult seksuaalsed), ei mingid armastust. See on ikka selline iguaani mõla, mida lastakse kusagil slaavi raadios. Kas on selline asi tõepoolest võimalik, et inimene, kes on loodud armastama, nutma, vihkama, ei langegi Qupido (see tiivadega haldjas) noole ohvriks ning ei lamagi abitu loomana? Bulloks IMHO. Ma nägin seal, et asi ei ole nii.
See oligi jutustama lugu. Jõudes nüüd tänase õhtu mõtete pessa siis ma ütlen, seda et pooleldi on see isegi tõepoolest tõsi. Mõnikord on jah vastasoo esindaja nagu lõksu langenud rott, kelle tulevik sõltub puhtalt tema jahimehest. Mina sellisel teguviisil asja ratsionaalsust ei näe. Üritan seda mõista ja vastavalt käituda. Seni, näen ma ainult puudutuse võlu.
Katie Melua - The Closest Thing To Crazy
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar