Vaffel

Mõned nädalad tagasi, nagu ikka, keskpäevasel ajal olin oma ürgset kutset järgimas - saada kõht täidetud. Võtsin oma jalad kõhu alt välja ja püha jaht lõunasöögile sai alguse. Kaua ei läinud. Ehk vähem kui viis minutit jalutamist kohvik Vaffel ette. Kõnealust toidlustus asutust olin juba pool aastat varem märganud aga olin skeptiline. Skeptiline konseptsiooni suhtes - vahvel kui toekas kõhutäis. Vahvlid on miski mida sa jätkuks või magusa ampsuna oma põhiroale juurde võtad. Ja üleüldse tundus asi liiga hipsterilk. Hind oli ka tavapärasest lõuna pakkumisest euro kõrgem. Seega kõik eeldused mitte külastada seda kohta mitte kunagi. Aga too päev otsustasin, et okei proovime ära. Mis siis ikka kui midagi ei saa. Saab vähemalt kahtlustele kinnitust ja asi vask.

Mind kohe üllatas asjaolu, et neil on ka püsikliendi programm. Iga kümnes vahvel tasuta. Teoorias, pratikas ja matemaatiliselt tuleb ühe lõunasöögi hind tänu sellele umbes samasse kanti mida teised pakkuvad. Kuus eurot ja 75 senti. Tellisin oma toidu ära ja läksin lauda kämpima. Mõne ajapärast tuli tubli teenindaja ja tõi taldriku lauale. Järgmine üllatus - kuulge see juba näeb välja nagu fancy restorani toit ja sellise raha eest.

Kui nüüd arvate, et tegemist oli portsu jahu hunnikuga siis päris nii ei ole. Tegelikult oli mehemoodi nii liha kui ka kõigi vegan sõprade jaoks - värsket köögi, juurvilja ja rohelist. Seega täiesti tasakaalus toit. Sel ajal kui kahvliga toitu suhu kühveldasin juurdlesin Hessi hiljutise juurdehindluse üle. Sisuliselt sama raha eest saab ehk isegi vähem ja puhast rämpsu. Jabur.

Tänaseks olen Vaffel'it kolm korda külastanud ja igakord omadega rahul olnud. Kel huvi siis kohvik asub kirjutamise hetkel siin aadressil: https://goo.gl/maps/RYsg8CFQAdcBtqtK6

P.S. Tegemist ei ole sisutrunudsega vaid mu enda initastiiv avadlda kiitust vahvale kohale nimega Vaffel!

Joel Corry & Tom Grennan - Lionheart

Uuel aastal uue hooga

Kas teil on juba uue aasta lubadused täidetud ning kohalikus jõusaalis (mitte Pokemon Go omas jumala eest) sõlmitud lõpetatud? Minul on. Just pool tundi tagasi tegin selle lüke ära. Asi klaar ja lubadus täidetud.....

Huvitav on see, et nägin letil teadet: "Saun on ajutiselt suletud energiakriisi tõttu". Tekkis kaks küsimust. Kõigepealt nagu kus kivi all te nüüd olete elanud ja oma paketi ümber vormistanud pole. Teiseks viimased paar nädalat on borš all olnud ju... Ups ja kolmas küsimus: kui ma teoorias taon teile iga kuu plekki teenuste saamiseks ning üks nendest on sauba tarbminie siis WTF?

Aga, et miks ma siis lepingu lõpetasin mis on ju resoluutselt vastupidine tegevus igal algaval aastal. Peaks ju suure hurraaga kaks korda trennis käima kuna sai lubatud. Mul tegelikult oli leping eelmisest sügisest kus mõtlesin, et praktiseeriks KV aegasid. Käia jõusaalis tööajal näiteks enne lõunat. Kuna seal oli vormis olemine kohustuslik ja lausa lubatud osa töö ajast sportimisele kulutada. Mõte tundus tore ja lükkasin tööse. Klapp isegi teoorias oli olemas - kolmapäevad meeting free ja seega peaks saama käia. Praktikas kukkus asi nii välja, et 1 korra käisin ja kõik.

Kas ma siis üldse ennast ei liiguta? Vastupidi: sisemine lubaus on tund iga päev intentsiivsemat liikumist: tubane muskilte kasvatus, aktiivne liikumine õues või praegu talvel kasvõi lume ühest hunnikust teise kühveldamine. Ja kõige parem asi on, see et master plaani käivitamiseks ei pea kalendri aastavahetust ootama. Võid alustada igal ajal ja tegutseda igal ajal.

Head uut aastat!

Rosa Linn - SNAP (Luca Schreiner Remix)

Lily eelkoolis

Eile oli kurb päev Lily jaoks. Hommikul enne kodukontori zuumi sessioon kuulsin kõhatust ning hiljem näitas kraadiklaas 38.5 kraadi palaviku. Oli siililegi selge, et selle aasta viimane eelkooli päev jääb ära. Ja ometigi Lily ootas seda nii väga kuna päev oleks keerlenud peo ümber. Lapsed pidid/võisid kaasa võtta maiustusi ning jooke tähistamaks jõulusid. Lisaks pidid kõik ettekandma milline loom nad oleks. Kogu selle ürituse jaoks Lily isegi glasuuris eelmine õhtu piparkooke, et need kaasa võtta. Ja mina pakkisin talle moonakoti. Pettumus missugune. Eriti veel Lily jaoks. Kuna see oli teine kord tema jaoks koolipinki minna.

Huvitaval kombel kerkisid kraadid õhtul nagu tainas ja numbrid mida pügalalt näha sai oli 39.45. Ka ta olemine oli väga loid. Mõne tunni pärast juhtus ime - palavik läinud ja tüdrukutirst krapsas nagu kapsas.Vaat kus lops.

Eelkoolis hakkas ta käima 13 Detsember. Selle jaoks pidin mina muidugi oma töö graafiku ümberseadistama, et teda sinna viia. Tema jaoks oli algul hirmuäratav kogu see "kooli" teema. Kuna ikkagi esimene kord. Aga siiski läksime. Õpetajaga leppisin kokku, et olen igaks juhuks need paar tundi koridoris. Õnneks moodne ajastu võimaldas seal töö asju nokitseda. Iroonilisel kombel ühe konkursi kodutööde ülevaatamine :D

Esimesed kümme minutid olid sellised ärevad (mitte paanika mõttes vaid pigem mis nüüd saab) tema jaoks. Kui juba kord sai koolipinki istud ning õpetaja lasi välja otsida joonelised vihikud siis läks nagu lepase reega. Lily tõmbas kotiluku lahti ja ütles tähtsa näoga ma tean kus see on. Mu jaoks oli pilt selge kui prillikivi - okei, pole vaja isegi koridoris oodata.

Aga ma ootasin ikkagi - kuna teeolud polnud soosivad edasi-tagasi drifitmiseks. Ja sisuliselt ka ajaraisk kui ma sain läppar süles tööd nokitseda. Vahepeal kiikasin klassi, mis oli muide improviseeritud keskkond aulas. Lily läks hästi: õppisid, mängisid, jagasid asju.

Aga täna on Marie'l (Lily Marie) sünnipäev 🎂

Tourist - Wild (Beatless version)

Võtan pakendi kaalu maha

Aasta hakkab läbi saama ja eelviimane postitus puht juhuse tahtel potsatab samasse kategooriasse nagu aasta teine ehk tagurpidi eel-esimene. Teemaks marketite vahvad töötajad.

Mõtlesin täna lõunasöögi Rimi kuuma toiduletist kaasa haarata. Põhjuseid selleks jagus rohkem kui näppe käel. Oli vaja funkin Ringo pandipakend nende prügikasti visata ja saada 50 senti tagasi (missest, et ise panti maksin terve euro). Teiseks ootas Rimi boonusraha igakuine välja cashimine ja selle ühisrahastusse paigutamine on eesmärgi täitmist. Üldiselt ma väldin Rimi rohkem kui creeperid minecraftis kasse. Ei tee oma osta sealt kuna üks kallimaid kaubanduskeskusi. Aga kuidas see raha siis sinna koguneb? Miski tankla ketti programmi raames.

Vanderdasin siis seal leti ääres oma teise ringo pakendiga ning himustasin mida võtta. Alustuseks laadisin ovaalsesse karpi ühe! požartski kotleti ning mõtlesin kaaluda. Mõeldud tehtud. Vahepeal märkas leti taga tragi teenindaja mind ja küsis kas räägin Eesti keelt (raudselt mõtlete mis flirt-n-games see nüüd on). Vastasin jah ning siis ta asus asja juurde. Kaalume mu enda pakendi ära, et selle lisa kilod grammid ei läheks hinnale juurde.Natuke plähmerdasin säärase ettepaneku peale aga diil sai tehtud.

Minu jaoks ülimalt positiivne lugu kuidas jälle üks tubli liigikaaslane andis oma pisikese panuse kapitalismi mitte üle toitmiseks. Ma kujutan ette miks arvestades seda kuidas Rimi suudab silmi pilgutamata küsida oma pakendi eest 30 senti. Ega muud ülejäägi kui oma supipotiga kohale tulla.

Friday Night Funkin' - Fresh

Kuhu kadus aeg

See on tänane moment minu lõunast Balti-Jaama turu kandis ühes India tänavatoidu restoranis. Need kaks sõna tänavatoit ja restoran kõlavad ühes lauses väga imelikult. Restoran on ju uhke vaba aja kehakinnituskoht. Tänavatoit üldiselt jooksult kalorite suhu loopimine. Mõnes mõttes kus ma täna lõunatamas käisin pole kumbagi ja on mõlemat. Pakutakse restorani stiilis kehakinnitust ja samas ise asub kogu krempel merekonteineri laadses ehitises mis ise asub linnakus kus pakutakse tänavatoitu.

Aga sellest ma täna rääkida ei tahtnud. Lihtsalt lõunasööki oodates tekkis mõte jäädvustada moment. Oot, toit on sul ju laual - mida sa enam ootad seal? Küsib tagareas istuv Vahur imestunult. Noh, jah. Mõte pilti tekkis teha enne toitu. Kui see lõpuks saabus siis ma seedisin juba nuudleid ning mõtet pilti teha. Nagu näha, klõpsati foto ära. Pildistamise ajendiks oli teha visuaalne meenutus ja siis ma seal lauas mõtlesin... "Vanasti", blogi algus aegadel, ei olnud mul fotoaparaati kogu aeg kaasas ning seega ei saanud ka pilte klõpsida. See tähendas, et lihtsalt sai kirjutatud ja positatud ainult puhast teksti.

Jõudes nüüd otsapidi pealkirja juurde - Kuhu kadus aeg? See lõunalaua pilt on loo keskmeks.Nimelt viimasel ajal (aastatel) on järjepidev imestamine, et kuhu see aeg kaob. Minu jaoks on hetkel pidepunkt viis aastat tagasi kui elu oli hoopis teistsugune ning pidin elamiseks "taksot" sõitma (sellest kunagi ehk hiljem). Kuhu kaob siis aeg? Viimastel nädalatel olen suutnud välja leierdada erinevate sündmuste kokkusattumusel. 

Sündmus number üks on tööjuurest - kuidas tänane inimene meediumi tarbib. Täiesti teistmoodi kui 20 aastat tagasi. Uudisloo sõnum ükskõik mis kujul peab olema lühike ja konkreetne, et saaks juba ruttu järgmist tarbida. Sündmused number 2 istume ju kogu aeg nutitelefonis või on vajadus seda kogu aeg kiigata. Vahetpole mis seal on kas instagram või päikesepaneelide tootlikuse jälgimise äpp. Kogu aeg on vaja tsekata. Sündmus number 3. Sattusin AP'ga (tegelane siin blogis ja mu elus) rääkima paberajalehtede teemadel. Ja mis sealt välja koorus käib esimese sündmusega vastujalga. Analoog meedium soodustab pikemaid lugusid ja süvenemist. Sündmus number 4. Lõuna. Esiteks praegusel töökohal olen algusest peale sihtinud raamatu lugemist lõuna söögi kõrvale, et olla produktiivne (aga miks seda vaja on, produktiivsust lõuna lauas). Miski aeg hakkasin mõtlema, et "what if" keskenduks ainult sellele tegevusele ja momendile ehk söömisele ning toidu nautimisele. Raamatut siin on lihtne mitte kaaasa haarata. Aga see puutetundlik kõnetraat su taskus. Praktiliselt impossibru saata mõõda lõuna ilma seda näppimata. Imelik ju. Raiskan siin aega energia tankimisele.

Täna siis mul õnnestus ilma kiusatusteta ja telefonita lõunat nautida. See oli äärmiselt tore. Päriselt üle pika aja sai toitu nautida ja mitte ainult maitse ning kõhut täite pärast. Vaid seda momenti - mina ja nuudlid (söök). Aga, aga kus see pilt tuli - on Vahur kärsistusest lõhkemas. Noh, jah. See on see, et magic comes with a price. Kuidagi pidi ju pildi purki saama. Ausalt, ainult selleks momendiks võtsin telefoni välja ja isegi siis kaalusin.

Ehk aeg... kaob... tadaa... nagu ma juba teame - digitaalmaailma (tänks nutitelefon).

 

Armin van Buuren, Billen Ted & JC Stewart - Come Around Again

Ma teen asju mitte, et nad oleks kerged vaid, et nad on rasked

Mõned päevad tagasi töö juures märkasin mobiiltelefoni sõnumi-vahetus-rakenduses väljakutset. Väljakutset manada kurvi tagasi kummist nippli (mis iganes selle eseme päris nimi ka ei oleks) sisse. Loomulikult mulle tundus see huvitav ja mitte sellepärast, et 5 eurot pakuti vaevatasuks (nigga please, see on nagu 30 sek töö tegemist mu palga juures - seega sendid).

Seadsin oma jalad kõhu alt välja ning läksin korjasin üksteisest eraldunud jupid üles. Teepeal nägin isegi väljakutse autorit ning ma ütlesin ka, et see viiekas pole oluline vaid kas ma saan hakkama.

Pikalt keerutamata - jah, done! Nagu pildilt poleks arusaada, et kruvi ja nippel sõbaralikult jälle paaris. Kogu selle looga seoses eile meenus mulle J.F. Kennedy kõne ning tsitaat sealt:

“We choose to go to the Moon in this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too.”

Avicii - Hey Brother

Notsupoiss

Täna ma tahaks tutvustada notsupoissi ehk Roby ehk Davidit. Lugu ise sarnaneb ja mahub kategooriasse: Lily kuna notsupoiss on tema vend. Kindlasti tekib kohe küsimus kuskohast selline hüüdnimi nüüd tuleb. Ma ütleks, et mitte paha pärast vaid pigem huumoriga. Nimelt mul pole õrna aimu kuidas Roby'l õnnestub oma pisike puhas nägu kogu aeg ära määrida ja mõkeradada. Küsimus ei ole mitte kas korra päevas saab ta nägu küürida vaid pigem kui mitu minutit see puhas püsib :D Müstika.

Tegelikult viimastel kuudel on lood paremaks läinud ja polegi nii hull see olukord. Ja üle-üldse ei tulnud ma siia täna kurtma kasimatute laste üle. Kuigi see on juba Davidi puhul aegade algusest teemaks. Ehedalt on meeles kui ta 1.5 aastane oli ja mul autos kõrval turvatoolis istus. Oli kätte saanud tüki sokolaadi ning automaatselt suu, käed ning turvatooli padi sellega ehitud. Ühes käes komm ja teine peokene tühi ning vaatab mulle otsa ja lausub: "kommin". (Tahtis teise kätte ka sokolaadi).

Lapsed on erinevad ning loomulikult Lily ja Roby. Seda huvitav vaadata ja mõelda mida üks vanuses tegi ühtemoodi ja teine teistmoodi. Et millised mälestused mul Robyga on nagu Lily loos? Alustame "halvimast" (päriselt oli see koomiline). Selle aasta kevadel tal oli komme küünistada kui midagi ei meeldinud või kui keelatud sai või kui noh... tema polnud omadega mäe peal kui nii õelda. Ja siis oligi: "issi ma kraabin sind". Mida ta loomulikult tegi. Ükskord isegi töö juures küsiti kas ma olen endale kassi võtnud.

Ja siis need isa-poja momendid. Ükskõik kuhu mul autoga minek on tema kaasa tulemas kuna lihtsalt - nii on. Ja auto on tema jaoks nagu (teine/turva) kodu. Ja üleüldse meeldivad talle autod ja jube fänn. Suvel grillides tuli natuke endest suurema tõukerattaga grilli juurde ning teatab tähsalt "sinine auto tuli grilliplatsi".

Lilyga sai miski hetk kuntstiringis käima hakatud ja siis esimesed korrad jäi Roby kodu uksele nutma. Ma mõtlesin, et okei tuleb kaasa kuigi vanust vähe selle jaoks. Alguses me hängisime kordioris ukse taga. Mõned korrad edasi ja Roby oli aktiivne tegeleane klassis ning joonistas ja meisteredas (minu abiga). Ja õhtul kodus mängisid kunstiringi ning kuulsin lauset "ruttu, ruttu kunstiringi". Muide praegu nad mõlemad ootavad, et millal saaks uuesti minna.

Mais käisime ad-hoc korras, Rolandi kutsel särge püüdmas. Pilt ülteb rohkem kui tuhat sõna seega siis pilt postiga siin kaasas.

Christine and the Queens - Je te vois enfin