... oli (eile) fantastiline. Nagu ikka. Üks parimatest tegevustest, mis üldse välja mõeldud. Mulle meeldib joosta ja kohe hästi palju. Esimest korda ma proovisin joosta nagu päriselt. Mõned kuud tagasi hankisin endale ägeda pulsikella ning seekord jälgisin kogu jooksu pingsalt oma pulsi. Hoidsin esimest korda pulsi soovitud vahemikus. Ja selleks on 140 - 160. Vist. Räägitakse, et üle on paha.
Kui ma tavaliselt jooksen nagu hing ihaldab ning ei pööra tempole, veel vähem pulsile tähelepanu. Ma jooksen nii kuis jaksan. Niimoodi, et vere maik oleks suus. See viimane on piltlikult öeldes. Nagu muidki tegevusi, ma jooksen hingega. Ma naudin suurepärast muusikat ja jooksen. Mida mõnusam, tempokam laul seda rohkem ma pöördeid üles ajan. Kui ma mõni aeg tagasi pulsikella ostsin siis loomulikult salvestasin oma tavapärast jooksu taktikat (ehk run like hell). Jõulude paiku sai näidatud salvestatud jookse ühele tuttavale, kes on spordi teoorias targem kui mina. Vastuseks tuli: "See pole trenn vaid sa tapad ennast". Ma imestasin, how come? Ma olen elu aeg sellist stiili harrastanud. Stiili, mis peale pulsikella ostmist, näitas, et mu stabiilne pulss on 180 ja seda kohe pärast 1 minutit.
Seega üritasin siis eile hoida oma pulssi kogu jooksu aeg 160 juures. Jooksmist alustades mõtlesin, et hea küll, sörk on alguses hea. Esimene lugu sai läbi. Pulss tiksub ikka 160 ja mõned pügalad üles. Noo kuulge see ei lähe. Tahaks nagu hakata ennast liigutama. Järgmine lugu saab läbi. Tempot ei saa lisada muidu on pulss daamn too high! Ma lubasin, et jooksen alla 170. Peame lubadusest kinni. Lood mu telefonis vahetuvad. Tahaks kiiremini joosta. Järgmine laul algab. Algus on rahulik. Siis ühtäkki kuulen oma kõrvus helisemas "..and we're breathing in the same air. So turn up the love. Turn up the love". Ma ei suuda enam. Aitab neist aeglastest pööretest. Proovime ikka olla. Jätkan jooksmist samas (aeglases) tempos. Kohutav tundub see venimine siin.
Jooksu lõpetasin õnnelikult ära. Pidasin oma lubadust hoida pulss 160 ringis ja olin rahul. Pealegi ma õppisin midagi. Täpsem on öelda tuletasin endale meelde. Vahel tuleb asju õieti teha. Ja. Ootamine toob kõik.
Kui ma tavaliselt jooksen nagu hing ihaldab ning ei pööra tempole, veel vähem pulsile tähelepanu. Ma jooksen nii kuis jaksan. Niimoodi, et vere maik oleks suus. See viimane on piltlikult öeldes. Nagu muidki tegevusi, ma jooksen hingega. Ma naudin suurepärast muusikat ja jooksen. Mida mõnusam, tempokam laul seda rohkem ma pöördeid üles ajan. Kui ma mõni aeg tagasi pulsikella ostsin siis loomulikult salvestasin oma tavapärast jooksu taktikat (ehk run like hell). Jõulude paiku sai näidatud salvestatud jookse ühele tuttavale, kes on spordi teoorias targem kui mina. Vastuseks tuli: "See pole trenn vaid sa tapad ennast". Ma imestasin, how come? Ma olen elu aeg sellist stiili harrastanud. Stiili, mis peale pulsikella ostmist, näitas, et mu stabiilne pulss on 180 ja seda kohe pärast 1 minutit.
Seega üritasin siis eile hoida oma pulssi kogu jooksu aeg 160 juures. Jooksmist alustades mõtlesin, et hea küll, sörk on alguses hea. Esimene lugu sai läbi. Pulss tiksub ikka 160 ja mõned pügalad üles. Noo kuulge see ei lähe. Tahaks nagu hakata ennast liigutama. Järgmine lugu saab läbi. Tempot ei saa lisada muidu on pulss daamn too high! Ma lubasin, et jooksen alla 170. Peame lubadusest kinni. Lood mu telefonis vahetuvad. Tahaks kiiremini joosta. Järgmine laul algab. Algus on rahulik. Siis ühtäkki kuulen oma kõrvus helisemas "..and we're breathing in the same air. So turn up the love. Turn up the love". Ma ei suuda enam. Aitab neist aeglastest pööretest. Proovime ikka olla. Jätkan jooksmist samas (aeglases) tempos. Kohutav tundub see venimine siin.
Jooksu lõpetasin õnnelikult ära. Pidasin oma lubadust hoida pulss 160 ringis ja olin rahul. Pealegi ma õppisin midagi. Täpsem on öelda tuletasin endale meelde. Vahel tuleb asju õieti teha. Ja. Ootamine toob kõik.
Far East Movement - Turn Up the Love