Rullnokk

Rullnokkadeks nimetatakse teatud elustiili või isegi subkultuuri esindajaid 1990. aastate ja 21. sajandi alguse Eestis...
...Stereotüüpne rullnokk on madala haridustaseme ja piiratud huvideringiga noor mees (enamasti u 16 kuni 25 aastat vana), kes riietub sportlikult (nimetus ongi tuletatud moekalt kumeraks koolutatud nokaga pesapallimütsist) ja hindab kõrgelt autosid...

Wikipedia

"Sa pead omale kahe istme vahele kolmeliitrise purgi panema" arvas Indrek, mille peale Viljar imestunuld küsis, et mispärast, kuna tema jaoks puudus igasugune loogilisus tol hetkel, et miks peaks olema ühe bemari istmete vahele üks purk. Intsu vastus oli imelihtne: "Kui mütsil nokk hakkab sirgeks minema viskad selle purki ja võtad teise sealt asemele. Nii püsis nokk rullis."

Mõned nädalal hiljem tuli seoses tehniliste viperustega hakata oma autot väheke remontima. Selle tegevuse otstarbeks oli vaja riideid mille määrimisest väga kahju ei hakkaks. Teksapüksid ja triiksärk ei sobinud, seega tuli otsustada dresside kasuks, mida ta nagunii kunagi eriti ei kandund. Ja pealegi, liikumine spordirõivastes oli väga mugav. Rääkimata kusagil kapoti all roomamisest ja mutrikeste lahti keeramisest. Nüüd hakkas ta arusaama, miks bemareid omavad ning kampades liikuvad noored eriti sportlikud välja näevad. Ometigi spordi ja jõmmide vahelised suhted polnud alati kõige soojemad.

Järgmise tasandi ülelend

Eelmistes lugudes ( mida siin kahjuks enam pole :( )

....Kogu selle aja kägus jagasin ma välja, et vahet pole - hoora ringi nii palju kui tahad, kedagi ei koti, sest tegelikult nii see ju käibki. Frakk rsk, wonderful human beigns. Ma vihkan seda mis sest, et see mulle isegi täiege peale läheb.

Tänapäev ( ilmub kohe siia :)

Eelmise aasta septembri alguses sai kirjutatud sellest, kui seiklusterikas ja lõbus mu suvi olin ning seoses sellega sai välja toodud vähe enesekriitkat, sellest kui libu või veel libum saaks üldse olla. Nüüd ma olen juba pool aastat elanud normaalselt tsiviliseeritud ühiskonnast eemal päästes maailma. Siin puuduvad võimalused pralletamiseks ja laaberdamiseks. Siin sa hakkad asju teise pilguga nägema ja hindama uusi...

Nojah, moodne tehnoloogia ja inimeste vaheline side ning sellest arusaam on jõudnud nii kaugele, et suhete loomine on liikumas taseme võrra kuhugile poole ja täiesti reaalseks ning arvestatavaks alternatiiviks on saanud suhe läbivirtuaalmaailma. Ma ei hakka rääkima sellest kuidas või milline see välja näeb. Arvatavasti on seda igaüks mingil määral kogenud. Pigem mõelge sellele kuidas selline suhe eksisteeribki algusest peale ainult virtuaal tasandil, kus puudub reaalne kontakt läbi rääkimiste, nägemiste või puudutuste.

Loomulikult meile antud uued võimalused elu nautimiseks on ainult positiivselt teretulnud, kuid nende tagaplaanil, nagu alati, on ka negatiivsed küljed. Näiteks see, et võid kõigest kirest hoogu sattuda ja mitme naisega intiinsevalt suhtlema hakata, pettes ühte teistega või lihtsalt lõpetades suhet. Jah, ka reaalselt on see võimalik kuid virtuaalmaailm on andnud süütundevabama käitumise sellekoha pealt.

Millest tuli huvi just nüüd sellest kirjutada? Eks ikka sellpärast, et mulle on teema mingitel viisidel päevakohane. Mitte veel (rõhk sõnal veel) sellisel moel nagu ma lõpuks kirjeldasin aga alguse jutt... see peab paika.

Minu elu lugu

Selle asemel, et kirja panna ilus muinasjutt oma vägitegudest alates sünnist kuni kolm punkti ma hoopiski räägin ühe teise loo...

Kõik algas kusagil kaugel maal mitme mere ja maa taga (tegelt ka!! hetkel minu jaoks vähemalt) mõned aastad tagasi kui ma ulaka poisina koerusi käisin linna peal tegemas. Ühel suveõhtul juhtusin mingite kes teab mis põhjuste tõttu televusseri taga istuma ning seal vändati filmi, mis muutis mu elu järgnevaks kolme aastaks täielkult, andes mu elule raja mida mõõda minna. Filmi nimeks oli Hackers. Ma olin sellest väga vaimustatud ning mu peas keerles ainus mõte "Seda ma tahan". Aastake varem olin ma olnud kooliõpilane ja natuke antud teemat õppinud aga tol hetkel sattusin teisele teele ja tegelesin, nagu ennem õeldud, koerustega. Peale filmi, mõned nädalad hiljem andis mu saatus endast märku ja juhtis mu tagasi kooli IT õppima. Nii ma siis sukeldusin innustunult arvutimaailma. Iga päev oli põnev ja tõi huvitavaid keerdkäike kübermaailmas.

Kolm aastat hiljem teatas saatus mulle, et mu tulevik on juba kirja pandud ning ma pean uuele teele suunduma. Ma nägin Black Hawk Down'i. Ka ühel suveõhtul. Ja otseloomulikult tuli mulle ahvivaimustus peale sõnumiga, et "Seda ma tahan". Nagu esimene kord, ma asusin tahamatult selle rajale. Tuli välja, et ma pean asuma ajateenistusse. Alguses siuke asi nagu eriti ei istunud, mis sest, et vahepeal sai seal ägedate asjadega nagu sõdimine tegeleda. Ja loomulikult ma üritasin ennast veel vana asja (arvutid) kinni hoida aga kasutult. Ükskõik kuidas ma püüdsin, kadus huvi asja vastu ja mõttega, et see leek süttib uuesti põlema otsisn veel IT alast tööd. Seda edutult, kuna saatus lihtsalt lükkas mind teisel teel edasi. Lõpuks ma olin omadega sees ja tegelesin uue asjaga innustatult. Arvutimaailmast jäid mulle ainult teadmised.

Nüüd, kus ma naudin oma elu ja tegemisi täiel rinnal hakkab vaikselt see kolm aastat õhtusse jõudma. Mis paneb mind mõtlema, et mu eluraamatusse peaks jõudma uus peatükk uute asjadega. Muidugi tunne ise küll selline ei ole, kuna ma ikka arvan, et nüüd see on see, mis on mu elu. Aga eks näeb, mida tulevik toob. P.S. Ma loodan, et näen mõnda pornofilmi... :P

Tühjus

Üleüldse, kuna viimasel ajal saab läbi ussiime kusagil 24h tsivilisatsiooni ja netti siis mul lihtsalt ei ole sellist luksust nagu aeg, et siia midagi poeetilist kirjutada.

P.S. Tühermaal olen ma oma tegude üle päris palju järele mõelnud...

AFK (klaverist eemal)

Isegi mul on veel kuhugi ära minna ning seetõttu enne mai kuu algust pole teil siia mõtet tulla...

AFK - Away From Keyboard (klaverist eemal)

Sõnum

Juba mõnda aega ma olen märganud oma tavapärases igapäeva elus ilusate ilmade, töö ja poes käimise kõrvalt, et keegi eriline isik üritab mulle midagi selgeks teha. Okei, selle mõne aja asemel võiks rahlikult mõelda, et nii juba oma paar head aastat. Tekib küsimus, et kui see sõnum, mida ma erinevatel võimalikel kujul saanud olen on juba vana teema, et miks ma siis seda nüüd läbi närin. Ega eriti ei näriksgi aga vahel viivad asjad selline ja vahel on vaja lihtsalt oma elu mõista. Lähemalt ma hakkasin sõnumile mõtlema alles hiljuti, kui ma olin seda vahvat sõpru-ühendavat-saiti orkut.com'i külastanud. Ja siis nädalake varem tuli jutuks muuseas ühe sõbraga teemaks üks tuttav tüdruk, kellega ma puhkusel kokku sain. Ta esitas küsimuse, et kas meie vahel on armastust. Ma loomulikult pressisin vastu ja küsisin veel, et millest ta seda järeldab. Ta vastas: Seda oli teie silmadest näha. Kahtlemata on huvitav kuulata sääraseid avaldusi kõrvaltseisja suust, eriti siis kui sa ise ei ole selles üldsegi kindel. Loomulikult ma asusin asja seedima, tunnistagem ausalt, ega muud nagu eriti üle ei jää, juba ainuüksi sellepärast, et huvitav on teada "mis siis saab" või puhtalt emotsioonide pärast, mida ka maha salata ei saa.

Suure kalkuleerimise käigus tulid esile võimalikud stsenaariumid, mis erinesid üksteisest. Näiteks selline juhus, et asi ongi nii ja tegelikult meie vahel on midagi kuuma aga me oleme mõlemad selle nii julmalt maha salanud ega pole midagi ettevõtnud. Või siis, et ma lihtsalt kujutan endale tänu moodsale kuntsile liiga palju ette ja tegemist on ühe ilusa illusiooniga. Lisaks suurematele tekkisid neis veel oma alam-stsenaariumid, mis sisaldasid küsimust: miks me midagi ettevõtnud pole? Selle küsimuse vastuseks ma tean nii teaduslikke kui ka mütoloogilisi põhjuseid, kuna neist esimesed on ratsionaalsemad siis ma jään nende juurde. Jah ma võiks ju oma tegudest õppida ja eemaldada need ratsionaalsed põhjused. See oleks täiesti võimalik aga siis ma jõuan oma rattal tagasi alguspunkti ja küsin endal, et kas ma kujutan endale seda ette?

Better Luck This Time

Video on kahjuks removitud (30.09.09)