Järelkaja positusele Päikeseenergia

 

Eelmine nädal jõudsin lõpuks oma ühe unistuste täitumiseni - mu kodu on elektri katkestusteks valmis! Ehk jõudsin lõpule hübriid inverteri, akude ning varuvoolu juhtmestiku paigaldamisega. Tehniliselt on süsteemis circa 6kw eest paneele hommiku ja lõuna suunas. Elekter talletatakse  kahte 11kw 52 voldisse akkusse ja kogu orkestrit dirigeerib 6kw hübriidinverter.

Liht surelikule seletades siis ilma päikeseta tähendab 22kw'st kasutav 18kw (miks 18, vajab eraldi selgitamist) 180 tundi telekat töös või 240 tundi lambi prinide põlemist, või 10 tundi järjest elektripliidi kasutamist. Nutitelefoni laadmisest ei hakka rääkimagi :) Realistlikult on mul autonoomselt võimalik toimetada 4-5 päeva ilma võrguta igapäeva tingimustes. Siia on arvestatud, tuled, külmkapp, boiler ja kodu elektroonika. Märts kuni oktoober ma ütleks everlastingly ehk igavesti kuna päike laeb piisavalt akusid.

November kuni veebruar saab süsteemi nii kasutada, et odavatel tundile laeb akud täis ja kallitel tundidel kasutame akudest tulevat energiat - ka siin on rahaline võit päris suur.

Mure kuidas saada hakkama elektrikatkstuste korral on peas olnud juba kümme aastat. Esimeste sammudeni jõudsin 2022 aasta kevadel kui sai esimesed paneelid pandud. Siis hakkas asi edasi arenema 4 paneelist sai 2023 aastal 12 ja suvisel päevasel ajal olematu võrgu tarbmine. 2023 aasta lõpus hankisin 5kw aku ja odava hübriidinverteri mis "töötas" aga polnud juhitav (normaalselt). Eelmine aasta võtsin õppust ja hankisin korraliku inverteri. Kuna tegemine jäi suht talve peale otustasin, et uued akud tulevad 2025 aasta pluss kraadidega päevadel. Vahepeal hankisin veel 12 paneeli. Akud tulid veebruaris ja ootasid muid juppe nagu busbar, kaitse jne. Lõpuks sai asi paika pandud. Viimase sammuna oli vaja eraldada peakilbist elutähtsad tarbijad off-grid väljundi taha. Lõpuks sai see ka tehtud.

Kygo & Sandro Cavazza - Hold On Me

Kolmest kolmkümmend

Eile saavutasin olulise verstaposti oma elus - joosta pikim maa üldse (siiani).  Varasem rekord pärines mõne nädala tagsusest teisipäevast kui nutikell registreeris 26.1 kilomeetrit. Ja sellega oli omaette nali kuna nädal varem oli ilusa teamisega lipanud 25 kilomeeterit. Aga too õhtu kui 25 kirja sai lappasin oma FB ajaloos kuna ma mäletasin, et seal sportstracker aegadest oli üks pikamaa jooksu postitus 20+ kilomeerit. Ja tuli välja, et oligi 25.1km! Selge järgmine nädal uuesti.

30.03 on oluline verstapost ka mitte jäädvustatud jooksmistest. Nimelt aastal 2007 miski mälu järgi üritasin Scoutsrännaku trassi läbida joostes. Ma ei mäleta kas ma ka kogu maa jooksin või mitte. Vist jooksin ja sp sümboolne 30 meetrit eile õhtusele tulemusele igaks juhuks otsa.

Sellise maa läbimine nii distantsi kui aja poolest on huvitav. See on inimõistuse jaoks üdliselt hoomamatu - 30 kilomeetrit või 3 tundi! Kuidas ühe tegevuse alla saab 3 tundi kuluda. Võrdluseks Rakvere kandist Tallinna kanti sõites kulub 1 tund ja 30 minutit. Ja see on sellline pikk aeg.

Eile läks libedalt. Esimesed 10 kilomeetrit kadusid nagu nõel heina kuhja ja siis mõtlesin, et viis veel, viis tagasi. 10km pärast näeme samas kohas. Kui 15 oli joostud keris asi "huvitavamaks". Väsimus hakkas vaikselt märku andma kuna tavaline distants on mul 15-16 kilomeetrit. Ennast motiveersin sellega, et nagunii tuleb koju tagasi minna ja kaks varianti: kiiresti ehk joostes või kõndides ehk väääga kaua. Seafsin endale järjest eesmärke: 20 joostud tähendaks 1.5h jalutamist. Siis lühendame seda aega 6km ja tund. Ja siis mõtlesin, et eelmine rekord tuleb ikka 1km võrra ületada. Ja lõpuks olidki viimased paar kilomeetrit käes. Need kilomeetrid nõudsid pisut pingutust aga tehtud sai. Täna on mõnus (sõna otseses mõttes) lihasvalu andmaks märku suurepärasest saavutusest.

Et "whats up filx" keskea kriis või miks sellised distantsid. Esimese kohta ma ütleks, ei oleks tohtinud algupäraselt 10a pausi teha. Keskea kriis see pole. Jätkan sealt kus jäi pooleli. Milleks sellised distantsid? Emotsionaalselt ja psüholoogiliselt annab eneskindulst ja jõudu, et ma jaksan rohkem ükskõik mida tehes.

Eile oli märgiline sellepärast, et lisaks Garmin Connectis level6 saavutasin on aasta mõõdas kui jooksma hakkasin. Kõik algas pärast algust sellest kui enne ussisõnu proovisin NATO testi 3.2 joosta ühel õhtul kepikõnni käigus. Ja pärast ussisõnu järgmisele 10km kepikõnni ringile mines pärast esimest kilomeetrit mõtlesin, et mis ikka jookseme. Ja jooksin ülejäänud 9km. Nädalapärast oli kepikõnd muutunud jooksmiseks.

Kõige parem asja juures on see, et mul diagnoositi 4 aastat tagasi podagara. Sisuliselt tähendas (peaks tähendama) et jooksmine on üks spordialadest mis on täiesti välistatud. Ja ma ütleks, et nii oligi. Proovisn 2km ja järgmine päev jalg paistes, lombakas ja liikumis võimetu. Ja oh seda valu. Kuidas siis 30km võimalik on? Maagia! Vajab eraldi lugu (ma saan õelda, et rohtusid ei võta).

Lykke Li - I Follow Rivers (The Magician Remix)

Piltide varundamine

Peaaegu aasta on mõõdas sellest kui alustasin Fotode talletamise projekti. Ja ma saan õelda, et tänaseks on asi peaaegu purgis. Natuke on veel pusida ning seda peegeldan ka kohe kohe. Aga alustuseks - eesmärk oli hoiustada mälestusi digitaalselt piltide ja videode näol. Ühes kriteeriumiks oli operatsiooni keeles "saadavus" ehk kui midagi juthub siis pildid on varundatud, saadaval. Kuidas ma selle lahendasin: linnuvaade üleüldisele arhitektuurile on selline: pildid on hoiustatud koduses serveris, varundatud backup site, pilve (Goolge photos, photo saver option) ja telefonis (kuna hetkel ruumi on piisavalt: 512GB).

Kerge tehniline vaade siis süsteemile: Google photos ja telefoni osa pole vaja vast kirjeldada. Toimib nagu ikka varundamine "tava inimese" jaoks. Aga nüüd minnes oma serverite poole. Telefonist varundamiseks ning hiljem vaatamiseks (telefoni app, veeb) sai võetud Nextloud lahendus. Nende enda mobiiliäpp pole üldse hea vaatamiseks aga õnneks vahepeal tuli eraldi rakendus nimega "Memories" ja sellega on elu lill. Nextcloud elab HyperV virtuaal masinas ja kasutab sharedena jagatud füüsilise masina ketast. Jah kodune server on hetkel ajalooliste põhjuste tõttu ehitatud Windowsi peale. Riistvara poole pealt on kasutuses M2 ja SATAl põhinevad SSD kettad. Ja tagavara asukohas on vähem võimekas masin paari kettaga ja õnneks Linuxil baseeruv masin.

Kui te arvate, et ketta faileover jaoks on RAID kasutsuses siis ei. Proovisin alguses aga ei tundudnud mu jaoks loogiline. Skeem on järgmine: Nextcloud salvestab sissetulevad pildid M2 "kettale". Sealt Realtimesync nimeline tarkvara "kopeerib" failid tavalisele SSD kettale. Eralid iga ööse tehakse incremental rar backup teisele SSD kettale. Tagavara asukohta dublikeeritakse pildid Syncthing abil ja siis seal samamoodi ühelt kettalt teisele Realtimesync abil. Seega pildid on kokku varundatud 7 erineval meediumil: telefon +1, Google Photos +1, kodune server +3, tagavara asukoht +2.

Piltide migreerimisest: Enamik või tähendab kõik sai Google Photosest võetud. Sealt välja eskportimine on suht lithne ja teoorias kaasa tulev metadata peaks ka kaasa aitama. Isegi spets vahendid on olemas (kaasa arvatud nextcloud enda oma mida ma ei proovinud). Pratikas oli nõks keerulisem kuna osade piltide jäädvustamise aeg (kuupäev, kellaaeg) läks kaotsi. Ja tuleviku vaates ma lahendasin selle probleemi nii: aeg jäädvustatakse mitmel tasandil: pildi EXIF info, siis faili süsteemi modified date. Viimane on nüüd kahtlane kuna osades olukordades kui faili ühelt meediumilt teisele liikudada siis see info kirjutatakse üle "tänase" päevaga. Ja viimase vigurina on kõik failid nimetatud kuupäva + kellaaja järgi. Juhuks kui 2 esimest pole kättesaadavad.

Kõigepealt pärast Google eksporti üritasin korrastada Google photos metadata fixer'i abil. Tulemus oli selline 70%. Järgmisena tuli manuaalselt sadu pilte ise "korrastada" kasutades FileDate Changer nimelist lahendust selle ülal nimeatud "Date modifed" välja uuendamiseks. Ja viimasena kaustasin Namexif nimelist asja ajal põhinevate failinimede genereerimiseks. Loomulikult osa faile sai ikkagi käsitsi ümber nimetatud.

Hetkel on veel kaks probleemi püsti. Mul on kahest sündmusest pildid millel aeg puudu. Exif info pole ja date modifed on nagu ülal mainitud saanud uue ja vale kuupäeva. Teiseks video failid ja nende taasesitamine (millega ma aktiivselt tegelen muide). Tehniliselt, suuresti erinevalt pildist, võib video olla erinevas formaadis ja erinavate koodekitega. Mis viib selleni, et iga seade, app ei pruugi neid esitada. Lahendamiseks tuleb nad ümber konvertida ja mõne open source põhineva koodeki peale. Mu valik on mp4 formaat, H.264 video koodek ja AAC heli.

Lõppkokkuvõttes on põnev ja tegus projekt olnud. Mille käigus avastsin pisikese portsu pilte ja videosid oma DVD plaatidelt mida polnud näiteks Google Photoses.

Anett Vaikmaa - Sereotoniin

Doogee V31GT arvustus

 

Kuna Eestis paistab brand Doogee suht tundmatu olevat siis siit ka järgmistele huvilistele ülevaade. Ei tule klassikalise ülevaate käekirja jälgides vaid mida mina otsisin ja mida arvan. Unboxing, performance testid ja muu sellise info jaoks Youtubes ning internetis piisavalt materjali. All on ka lingid. Kes osta tahab siis nende enda kodukas tundub kõige mõistlikum variant. Koos kiire kulleri ja miski ekstra garantiiga maksin 509.18 euro raha.

Eelugu

Nutitelefonid ning muu IT tehnika saavutas mu jaoks kusagil 7 aastat tagasi staadiumi kus iga aastane upgrade tundus pehmelt öeldes marginaalne. Ei ole enam aasta 2003 millal iga uus Pentium tähendas sõna otseses mõttes 2x jõudlust. Seega hankisin oma eelmise telefoni (Samsung S10+) 2019 aasta oktoobris ja kasutasin kuni selle aasta Jaanuarini. Kokku 4 aastat ja 3 kuud. Vahepeal sai korra akut vahetatud. Plaan oli isegi edasi kasutada aga tekkinud veekahjustus hakkas isegi mind takistama. Volume nupud lakkasid töötamast. Esialgne häkk oli lihtsalt Bixpy nupu ümber seadistamine aga reaalselt telefoni jaoks oli lühise tõttu volume down kogu aeg sees. Järgmine telefoni taaskäivitamine tähendas pöördumatult safe mode minekut. Iroonilisel kombel sain selle teada täpselt tund pärast uue telefoni käivitamist.

Jõulude aeg hakkasin uut telefoni vaatama. Kindel kandidaat oli Samsung Xcover 6pro. Ühel töökaaslasel see oli ja mulle tundus prestiižne. (Arvmuse kirjutamise ajal kuulutati välja ka Xover7 - korra oli seegi plaanis oodata). Aga miski hetk hakkasin mõtlema milliseid rugged telefon veel on. CAT vist tegi miskit aga need tundusid tellised. Lõin Googlesse maagilised otsingu sõna sisse ja kohe jäi silma Doogee V31GT. Pärast nädalast arvustuste lugemsit, korduvalt Youtubes arvamusi vaatamisi sai otsus ja ostu kinnitus lukku löödud.

Miks siis Dogee?. Xcover valiku põhjal võite ridade vahelt lugeda, et rugged telefon oli üks kriteeriumitest. Jah. Kunan nagunii peame klaasist kõnevahendile koleda ümbrise kaitseks ümber ostma miks siis telefon ise kohe ei võiks eos selline olla? Aku tundus ka ahvatlev. Sisuliselt 2 kuni 3 korda suurem kui turu keskmine. Aga sellel on oma hind. Telefon on kobakas. Ja tõsiselt. Kaalu on 390 grammi - võrreldes mu S10+ ja selle kattega siis circa 2 korda rohkem. Ja paksust 17.9mm. Jällegi pea kaks korda tüsedam. Mõtlesin, et okei. Omal ajal sai ju Nokia 5110 taskus kantud ja polnud probleemi (spoiler alert: legendaarne nokia kaalub kõvasti vähem ja on ühes mõõtmes kitsam). Seega tegin teaduslikke katseid stiilis S10+ ja 10000mah akupank. Kaalult ja mõõtmetelt tiba rohkem kui uus telefon. Arvutasin emotsionaalselt peas parameetreid ja leppisin sellega.

Tegelikult Doogee mudelivalik on suurem ja mu jaoks sisuline vahe seisneb kaamerates mis külge poogitud on. Telefoni kest, soft, riistvara 99% kattuv mudelivalikus. V31GT eripära on termokaamera. Ja see sai otsustavaks. Jah, igapäeva kasutust ei leia aga selline mõnus mänguasi ja tegelt tuleb mul vana maja renoveerimisel kasuks.

Kuna sellist klassi telefonid pole igaühele ahvatlev siis antud turusegemendist lisaks “pommikindlusele” panustatakse akudesse - väga suure mahuga. Ja RAM’i. Doogee omab 12GB füüsilist ning lisaks 10GB võrra suurendatud püsimälu arvelt. CPU ja GPU on ka reklaamide järgi decent ja pidavat sobima viimaste mängude mängimiseks. Koos akumahuga ma ütleks jah, et mõnus kaasaskantav mängu seade.

Üleüldine mulje

Kes video ülevaateid vaadanud siis teab, et karbist välja võttes näeb positiivse üllatusena tehases paigaldatud ekraani kaitset. Miks kõik teised tootjad seda ei tee? Kuna nende kilede, klaaside paigaldamine on tavainimese (vahest ka minu) jaoks paras peavalu.

Vanalt telefonilt andmete ülekandmisega on minu puhul 50-60. Eelistan päris palju käsitsi paigaldamist ja seadistamist. Siis vähemalt ei tule prügi kaasa ja iga äppi läbi lapades saad kindel olla, et kõik tuli üle ja töötab. Jah saab ka sisseehitatud andmete ülekannet kasutada. Miskil põhjusel kaabliga variant ei toimunud ja ei viitsinud tagajärgi ega teisi kaableid proovida. Üle õhu oli esmase proovimisega ka tõrge. Aga see võis vabalt juhtuda fakti tõttu, et kappasin telefonid käes mööda elamist ringi ja side nende vahel kadus. Teise katsega õnnestus ning lasin ainult valitud rakendused sync’ida. Siililegi selge, et seda tehakse läbi Play poe vahenduse ja kõik ise paigaldatud tuleb uuesti ise paigaldada. Muus osas igasugu kontode ja muu träni käima ajamine oli suht sujuv uues telefonis.

Mobiilivõrguga leidmisega oli korraks hämming. Ei tea kas aitas käsitsi APN seadistamine või siis hiljem korra seadetes 3G ja 4G vahel pendeldamine. APN seadetega vähemalt Tele2 puhul on nii, et nad kodukal kõiki parameetreid ei anna vaid läbi klienditoe küsides saab.
.
Doogee V31GT on suur. Tõsiselt suur, ja paks. Tahab harjumist. Õnneks see viimane tuli suht ühe päevaga. Kusjuures enda puhul saan öelda, et 6+ tolliste ekraanidega telefonid ei ole meeldinud kuna sujuv ühe käega opereerimine mu jaoks keeruline. Aga nüüd Doogee olen harjunud. Tuleb teine käsi appi mõne tegevuse puhul. Kuigi osa asju kannatab ühes käes toimetamist. Ja suur ekraan on suur. Videosid hea vaadata.

 Kaasas kandmine (taskus) ei olegi nii jube kui kartsin. Midagi raskemat nagu ripuks küljes aga ei häiri. Olen proovinud tavakasutuses teksade ja matkamisel spordipükste taskus. Täiesti Okei aga eks vaatab mis suvel saab kui vaja lühkarite väel jooksmas käia või rannas poosetada. Ahjaa, nendesse uutesse selveri kärude telefoni hoidikusse see priske poiss ei istu..

Ära taskus mainida, et telefonil puudub 3.5 audio väljund - selle omamine oleks vist tänapäeval ebanormaalne nagunii. USB port on kummitihendiga kaetud - täis veekindlus ja pole problemi mis S10+ esines kui vähegi niiskust sai siis laadimine ei toiminud. Ja lisa füüsiline nupp mis on oma käe järgi seadistatav - mu jaoks super oluline kuna S10+ läbi button mapper appi olin pikaks vajutuseks pannud kaamera Bixby nuppu külge.. Teate kui imeline funktsioon see on. Ei pea ekraani lappama ja otsima flashlight ikooni.

Tarkvara

Kogu seda massiivi jooksutab Android 13 ja nii öelda puhas Android. Mis ühest küljest on ülimalt meeldiv - pole igasugu tootja poolset blowatware millest saab ainult telefoni rootmise ja uue OS installimisega lahti. Negatiivne on see, et ilmselgelt pole Doogee ning ka sarnased ettevõtted väga tarkvara orienteeritud. Seega uuemate Androidide tugi on pehemlt öeldes lahtine. Eks näis. Võimalik, et kui telefon juba nii vana lahendan uuema Androidi mure uue riistvaraga.

Jõuallikas

Nagu ülevalt loetud siis telefon on paks ja kaalub omajagu. Üheks allikaks siin on kindlasti 10800mAh aku. Tehniliselt on tegemist kahe 5000 kokkulapitud akuga. Ei miskit suurt raketiteadust siin. Ja see aku kestab ja kestab. Antu sektsiooni kirjutamise hetkes on akut järgi 42%. Viimati toimus täis laadimine 3 päeva tagasi. Vahepeal istus kokku kolm 40 minutilist sõitu Android auto taga mis pakkus selle aja jooksul sädet 0.5 ampri eest (ehk 2.5w). Eelmine õhtu näiteks magama minnes oli aku 57% peal ja polnud mõtetgi, et peaks laadija sappa lükkama. Kusjuures ekraani kasutus päevas on kusagil 4h ringis millest pool on GPS kasutav äpp (Ingress - jah see telefon on Ingressi telefon). See 4h ekraani aega päevas, 24h jooksul on ka omaette mõtlemise koht….

Kaasa antakse nobe 66w USB-C, to USB-C laadija mis paberite järgi saavutab 0st 60% poole tunni jooksul. Taimeriga ei mõõtnud aga paistis sinna kanti jäävat. 100% läks ehk tunnike ja natuke peale. Loomulikult tänu moodsale USB-C võid pmst iga laadija külge pookida ja näiteks Lenovo rüperaali laadija toetas fast chargingut. Täpselt ei mõõtnud palju läbi tuli aga positiivne siiski.

Juhtmevaba laadimis puudub. Isiklikult ei tunneta probleemi ega näe erilist vajadust selle järele. Ainuke use case ehk oleks siis kui telefon pole enda küljes kui viies jäse. Ja see olukord saab juhtuda ainult öösiti kui telo istub näiteks voodi kõrval öökapi otsas. Ja olgem ausad, juhtmevaba laadimine tekitab meeletut energia kadu mis tänases rohe maailmas on kuritegu.

Android ja akumajandusega ilmnes selline vigur: nimelt Android arvestab elu % ja mul aku oli 10% see triggerdas miski säästu rezhiimi kus taskulamp keelatud. Reealselt mul oli akut järgi 1000mAh jagu võrreldes "keskmine" telefon 400mAh ehk veider.

Näpujäljelugeja

Erinevalt eelmises telefonist kus fingerprint scanner asus telefoni ekraanil on uuel see integreeritud paremal pool asuva sisselülitus nupu külge. Ma ütleks, et kerge harjumuste muutumine ja seda vast iseg positiives suunas. Seadistamine nagu ikka nõuab natuke sõrme väänamist/keerutamist aga ei midagi hullu. Kui see tehtud siis töötab üsnagi hästi. Telefon avaneb koheselt, rakendused mis tahavad näpujälje lugejat lukustavad ennast kiirelt lahti. Sõrm mis ohverdatud sai oli parema käe pöial. Kuna see oli varasemalt nagunii “käe sees” ja telefoni kasutuse mõttes tundus loogiline kui telefon peos istub ja pöial seda nuppu puutub.

Ilmselgelt oli soov ka vasaku käega telefoni avada. Selleks seadistasin esialgu ka vasaku pöidla mustri kuna tundus loogiline. Parem pöial oli ennast hästi tõestanud. Kasutamise käigus sai selgeks, et see loogika ei päde. Esiteks pidi ekstra liigutusi tegema - kõigepealt käsi katab ekraani ja avan telefoni. Siis rullin tagasi, et saaks ekraanil toimetada. Teiseks andis vasaku pöidla mustri salvestamine vastupidise efekti. Pidevalt telefoni taskusse libistades juhtus pöial power nupul olema ja seega ka automaatselt avanes telefon. Siit võite juba arvata mis tsirkus edasi juhtub etenduses lukustamata telefon taskus.
Tuli välja, et pikk-peeter, keskmine ehk F sõrm on kõige parem kandidaat telefoni lahti lukustamiseks kui see vasakus käes istub. Telefon ilusti peos ja lihtsalt libista sõrm üle.

Ekraan

On 6.58 tolline ja kuva suurus 1080x2400 pikslit. Mu jaoks on veider vähemalt stock Android 13 puhul veider, et teksti ja pildi suuruse muutmisel pole kuldset keskmist. Kas kõik liiga väike või siis häirivalt suurus. Enda jaoks sain pildi talutavaks kui muutsin ainult teksti suuruse keskmisele valikule seadistamisega.
Pilt ise on sujuv. On võimalik valida 60hz, 90hz ja 120hz ekraani värskenduste vahel. Ma jäin 60hz peale kuna sisulist vahet ei teinud. Ja pealegi inimsilm ju suudab 24 kaadrit sekundis töödelda. Väidetavalt 60hz annab natuke aku kestvusele juurde.
Eredus on ka täiesti okei. Vähemalt praeguses pimedas Eesti talves. Youtubes ülevaateid põrnisetes kurtsid enam-vähem kõik, et päikese käes halvasti nähtav. Ootan suve ära ja siis näeb mis seis on.
Ühel talvisel päeval kui pügalad oli -14 kraadi juures harrastasin tiba liikumist (teate, et sport on ikka tervislik?) ja ümbritsevat loodust nähes mõtlesin testiks mõned pildid klõpsida. Minu üllatuseks toimis puutetundlik ekraan ka paksu nahk kindaga. Täiesti tavaline mitte spets niitidega. Iseasi kui palju muid tegevusi kannatab teha arvestades nuppude/ikoonide suurust vs kinnas sõrmes.

Kaamera

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ehk siin pikalt muljetama ei hakka. Nii palju saan öelda, et ees on 32MP ja taga 50MP, 24MP ja 8MP kaamerad. Tarkvaraliselt see mis Androidiga kaasas. Pilte teeb ja täiesti ilusaid aga kes harjunud tuntuma brandide oma kaamerate ja nende spets tarkvara lahendustega siis peate aru saama kompromissist. Näiteks super night tundub tänu Samsungi S10+ tarkvara optimeerimisega parem. Aga see on juba selline nurga juhtum. Mulle igatahes teeb Doogee kaamera süsteem oma töö ära - jäädvustused tuleviku jaoks on olemas.

Unustasin mainida, et tavakaamera komplektis on eraldi night vision kaamera. Erineb tava kaamerast nii palju sellest, et pimedat ümbruskonda valgustatakse nähtamatu infrapunaga ja pildid tulevad must-valge spektris. Pildid ilusad, selged ja lähivõtete puhul edastavad antud mudeli tarkvara emuleerimist.

 

Termokaamera

Ei oskagi siin suurt ekspert arvamust anda. Asi paistab toimivat ja päris viisakalt. Saab igat pidi seadistaga, pilte, videosid ja timelapse teha. Numbrid mida ekraanilt nägin klappisid käsi IR termomeetriga. Äge funktsioon on termomeeter mis paistab ka advekvaatselt inimese keha temperatuuri mõõtvat.

Samsung S10+ vs Doogee V31GT night mode

Tavakaamera night mode vs infra kaamera (night vision)

 Tavakaamera night mode vs infra kaamera (night vision)

Lõpetuseks

Nagu ikka peab andma lahtiütluse, et tegemist pole finantsnõustamisega kuid kui soovid investeerida uude mobiilsesse töövahendisse ja tead mida vajad siis minu soovitus need 500 eurot selle eest on igati asja ette.

Lingid

https://www.gsmarena.com/doogee_v31gt-12573.php
https://doogeemall.com/products/doogee-v31gt
https://www.youtube.com/watch?v=1afsTN-gxPQ&t=606s infra kaamera
https://www.youtube.com/watch?v=EnTrITuSBZw general review

 

 

Ma ei pea iga päev enam telefoni laadima

Click-bait pealkiri, jah? Tegelikult mitte ning see on sulatõsi. Nüüd ma laen oma telefoni iga 3 päeva tagant. Nagu kunagi ammusel aegadel kui kõneaparaadil ulatus antenn välja, ekraan oli pisike monograafiline ning puutetundlikkuse asemel füüsilised nupud.

Milles siis kühvel? Kas loobusin aktiivsest nutiaparaadi kasutamisest ning hoian seda hädaolukordateks? Või hoopiski hankisin ülalkirjeldatud vanakooli nokia? Ei, ei ja veelkord ei. Tegemist on ebatavapärase nutitelefoniga. Kasutan igaäevaselt täpselt samamoodi, samapalju kui varem. Lihtsalt mu uuel apraadil juhtub olema mõistlik 🤓 aku millel ei pea juhet kogu aeg küljes hoidma.

Uueks telefoniks on Doogee V31GT ja tänaseks pea kolm kuud kasutanud ning üsnagi rahul. Ei hakka siin blogis pikka juttu kirjutama kuidas on. Selle jaoks lõin eraldi lehe: Dogee V31GT arvustus

Sam Feldt & Benny Bridges - Dance With Somebody

4+ aasta kokkuvõtte "investeerimisest"

See oli 2019 septembris kui tõmbasin investeerimis sae järjekordselt käima. Toona sai eesmärgiks pandud, et antud projekt enam unustuste hõlma ei vaju nagu kõik eelmised korrad. Pärast nelja aastat ja 3 kuud saan hõisata edukusest. Ma jätkuvalt tegelen sellega ja rahapada kerkib nagu tainas enne ahju panekut.

Antud hobi projekti juures pean jätkuvalt mainima kahte fakti palgatöö välise sissetuleku kohta. Tegemist ei ole higivaba rahaga. Tuleb aktiivselt tegutseda, teha research'i, majandada erinevaid instrumente. Näiteks mis aktsjaid soetada, kellele laenata. millist krüptot kaevandada, kus kulusid optimeerida ja paigutada kõlisev heaolusse. Teiseks osa investeeringuid ei olegi esialgu mõeldud suure tootlikuse eesmärgi all vaid kombineerin ka igapäeva heaolu.

Millest mu portfell laias laastus koosneb: aktsjaid, võlakirjad, ühisrahastus, krüpto kaevandamine ja ost, energia osaline sõlutmatus, pensioni 3 sammas ja viimasena Euribori hulluse raames kasvuhoiuse laadsed instrumendid.

Aga asudes nüüd asja kallale ja kohe piltidega siis siin 4 aasta lisa sissetulekute graafik.

Nagu näha siis stabiilselt tõusvas joones ja hoides tugevat keskmist. Kui ma 2019 aasta lõpus alustasin siis väga ümaralt iga kuine lisa oli 2 euro ringis. Praegu oktoobri seisuga 170 juures, aasta lõpuks ehk näeb 200 ka ära. See on sada korda rohkem kui alustasin. Varsti saab hakata mõtlema osalise tööajaga palagatõõ rügamisest.

Kölsch - Left Eye Left

Tuunime autot

Piltidest juba võib aimata, et tegemist ei tule ei chippimise, NOS lisamise või spoileritega. Ma sellistel asjadel ei näe mõtet. Võimsust on piisavalt ja auto on mu jaoks pratktiline tarbeese mitte näituse hobune. Kuigi mu tuunimist saab liigitada ilu katekooriasse siis tegemist on pigem ikkagi praktilise eesmärgiga.

Uue auto (või mis iganes tarbeesme) saamisel on alati selline uhke tunne - kõik on ilus ja puhas. Need kohevad tekstiil matid, katted. Ei tahaksgi nagu jalga autosse tõsta. Aga peab, sest ma hankisin selle kasutamise eesmärgil mitte vaatamiseks. Ja siit hädad algvad. Need esialgsed materjalid mis uhked tunduvad ongi ainult vaatamiseks. Mitte kasutamiseks. Eks iga auto omanik teab kui "tore" on autot puhastada, eriti kui sul on lapsed ja lemmikloomad

Sellepärast mu üks kõige suurem kriteerium istmete puhul oli mitte tekstiil sisu (üldiselt nahk või midagi sarnast). Kuna seda on lihtne puhastada. Peugeot müügimees puhus küll sooja juttu, et käid keemilises ja asi vants. 🤷‍♀️ 

Kahjuks kõige suuremat probleemi ükski autotootja tehase versioonides ei lahenda. Ülejäänud tekstiil sisu - põrandal, laes, pagassis. Kadjaril oli pagass täeisti tekstiil kattega - milleks? Sa ju hakkad seal igasugu sodi vedama ja ilmselgelt see määrib.

Seekord otsustasin asja ise parandada. Ja vältida probleemi kus ma pean mitte eemaldavat katet puhastama.

Selle jaoks leidsin amazonist kunstnahksed U kujulised matid mis katavad 99% jalgealusest tekstiil sisust:

Peale mõnigast kasutamist - jah määrduvad samamoodi ja koledalt nagu ikka. Soppa ja muud sodi täis. Aga esialgne probleem - originaal tekstiil kaitstud. Nendel mattidel ei jää pahn tekstiili kinni ja väga lihtne puhastada. Käsn, vesi ja done! Lisaks on nad kergelt eemaldatavad. Mis tähendab, et ei pea autos küürutama vaid võtad nad endaga dushiruumi kaasa.

Toyotal boot nii hull polnud tekstiili osas. Natuke oli aga sellest piisas, et hankida samast materjalist matid:

Isegi istmed tagumised osad sai kaetud. Teisel ja kolmandal real on istme tagumine osa for wathever reason tekstiilist. Aru ma ei saa kui lapsed istuvad 3ndas reas siis ilmselgelt oma poriste jalgadega nühivad seda istmetagust.

Kuna majas ja sõtidue aeg autos on dogi siis vajas ka pagassi lagi kaitset. Selle jaoks pidin improviseerima:

Kangas (iseasi kui palju seal riiet on) hangitud kangadzunglist ja siis lakke paigaldatud liimuva takjateipiga. Kahjuks, kirjutamise hetkel takjateibi liim ei hoia. Otsin lahendusti. Sinisele osale liimin nad külge ja lakke toestamiseks vist tuleb panna nööpnõelad.

Darude - Sandstorm

Toyota Highlander

Tänast jutunurka saan alustada positiivsete uudistega. Nimelt üle pika aja on mul jälle auto. Jah, päris auto. Nagu pealkirjast lugeda oskate siis selleks on Toyota Highlander. Tootetud U.S.A.s (mitte, et see oleks oluline). Viimati kui ma autot omasin ja autoga sõitsin oli circa 10 aastat tagasi. Vana hea 1991 aastal toodetud 3 seeria BMW, E36 kerega. Mootor tundus tollal naeruväärne. Kõigest 1.6 liitrine aga oli auto vääriline isend.

See mis vahepeal toimunud on, millega sõitnud olen. On seletamatu. Ühest küljest ometi on tegemist asjadega mis näevad välja autod aga nad ka ei ole. Pigem kastid millel on neli ratast alla kruvitud ja võrri mootor külge pandud. Vähemalt nii ma kirjeldaks seda tragikoomilist situatsiooni. Näiteks 2017 aastal soetatud Renault Kadjar. Ma pole küll eriline autop**e aga toona uurides mida võtta enese edasi liigutamiseks mõõda maanteid tundus naljakas. Edasiviiv jõud - mootor on täiesti olematu jõuga. Ometigi ma ei taha miskit über 500 hobujõulist masinat. Kuid see mis sinna kapoti alla pandud on võiks täita oma eesmärki. Kadjari uhul 1.2 liitrine mootor. Performancit pidi tagama uhke topeltsiduritega käigukast ja pööretega viimase peale välja minek. Reaalsus on teine. Jah vaeseke suudab veereda aga kui tahta kasutada normaalse inimese kombel, isegi mitte rallimiseks siis pigem on kuulda ja tunda äginat.

Sama pull oli ka eelmise aasta mai kuus kui sai hakatud uut autot valima. Teed proovisõitu ühega, teisega kui tunne on selline meh. Istusin kuskile kasti mis veereb. Kuniks sai hüpatud Highlanderi rooli. Siis tuli see kick-off momentum. Vau see asi päriselt sõidab. Nagu vanadel headel aegadel kui mul oli BMW.

Mu tänase jutu eesmärk ei ole ülistada taevani kalleid brände. Tõsi ta on, et rohkema raha eest saad paremat/kvaliteetsemat. Näiteks esimest korda Kadjari kapoti alla vaadates jõllitas vastu üllatus - osad asjad nipukatega kinnitatud 🤷‍♀️ Igatahes ma saan õelda igal asjal oma aeg ja koht. Näiteks need 6+ ja jätkuvalt Kadjar täitis oma peamist eesmärki - sai sõidud tehtud. Ja praegugi kasutan. Kuid samas kui võimalused on siis võib ja tuleb lubada paremat - Toyota Highlander.

P.S. Ma arvan, et tuleb veel eraldi postitus sellest mida teha kui sul on lemmikloomad ja lapsed...

Kölsch - An Amazing

retro Ussisõnadele

Kaitseväevorm tsiviil riiete vastu sai juba 8 septembri kella 11 aeg vahetatud. Ja see teema tegelikult oleks hea kick-off retrole. Formeerimine ja lahkformeerimine. Ma olin ülimalt üllatunud kuidas kogu protsess käis nii sõduriks muundumisel kui tagasi. Kõik oli väga hästi läbi mõeldud ja seega kiire. Ma arvan, et formeerimine (ehk varustuse saamine) kestis circa pool tundi. Ja asjade tagasi andmine veel kiiremini. Sisuliselt läksid angaari ühest otsast sisse ja said või andsid oma asjad ja jalutasid välja. Formeerimisel kulus natuke aega erinevate kehaosade mõõtude võtmiseks aga see on täiesti normaalne osa sellisest tegevusest. Eelmisel kohustuslikus korral oli tegemist täielikku pardakkiga. Seega 5+

Järgmine suur üllatus oli varustus. Eelmises postis kirjutasin mida kõike kaasa võtan kuna varasemalt halb kogemus. Seekord anti kõik uued asjad (välja arvatud aer - relv AK4) ning suur osa oma tränist oli tegelikult selles mõttes kasutu. Need viisin 1 sept linnaloa aeg tagasi koju. Ma ei hakka kõike üles nimetama aga näiteks nuga, pealamp, prillid jne oli väga head. Ainukesed asjad mida ei antud (ilmselgel põhjustel) akupangad. Kuigi neid ka 90% vaja polnud.

Seega kuidas ma siis oma laadimis probleemid lahendasin? Järgmise lõigu teema! Olme ja heaolu. Kolm esimest päeva olime "kasrmus" - angaar kuhu oli veetud narid ja toad seintega eraldatud. Seega kõik luksus olemas. Sh elekter. Neljadal päeval kui reakooseis tuli liikusime metsa. Kuigi mitte sõduri mõttes metsa. Olime väljaõppe ala laagris ning ööbimiseks anti suur peo telk kuhu meid mahtus mitu sada võitlejat. Magasime lebomattidel ja magamiskottides. Alal olid elektrikapi laatsed asjad olemas ning ühest tegin oma rühma juhtimis punkti. Õhtuti sai seal kõik oma elektroonikad täis laetud. Lisaks oli seal WC, pesemisvõimalused ning 2x päevas sooja sööki. Sellega oli hea kild, et kui kõik teised rühmad läksid oma termostega kuskile "piknikku" pidama siis meie rühmavanem sebis juba esimene päeva köögi juures oleval alal koha varjualuses kus olid toolid ja lauad.

Kogu valge aeg oli sisustatud välja õppega ning kaitseväelist molutamist peaaegu ei eksisteerinud. Samuti pandi kohu rõhk sellele, et saaksime tegeleda väljaõppega. Mitte ajateenistuses tuttava rühma tunde loomisega milleks tavapäraselt jaburad tegevused. Väljaõppega läks ka hästi. Täiesti nullist (relva käsitlemine) kuni jao manöövriteni. Ma saan uhkusega õelda, et mu rühm oli sisuliselt pärast seda 7 päeva koosoldud olemist suht lahing valmis. Üllatav eksole. Ajateenistuses kulus 8-11 kuud. Aga loogiline kuna tegemist oli lihasmälu äratamisega. Ja ma panin ka kogu aeg rõhku tagataustal, et rühma liikmed õpiks ennast lähedalt tundma. Näiteks laagrisse peale õppe päeva liikusime tule-liikumise tatikaga. (okei keegi ei jooksnud ennast ribadeks, lihtsalt vaikselt harjutasime).

Eks kogu õppekogunemise käigus oli ka mähkimist. Mähkimine, mulle meeldib see slang mis sealt sai kaasa võetud. Mähkimine ehk kerge korralagedus, segadus. Näiteks esimese päeva hommikul Keilast Taple minek. Oleks kohe võinud õelda, et saame Tapal kokku. Seega oleks jäänud bussi taga rallimine ära. 

Lõppkokkuvõttes mulle meeldis ja olen rahul Ussisõnadega.

Jax Jones, Fireboy DML - Me and My Guitar

Ussisõnad

Siinse blogi arhiividest võib lugeada, et ma olen sõdur. Küll mitte enam täis kohaga Eesti kaitseväe kooseisus aga ütleme reservarmees. Selle sügise kuum hitt on kordusõppus (juriidiliselt pole see enam korrektne termin) "Ussisõnad" ning ma olen kutsutud sinna osalema 30 augustist kuni 8 septembrini.

Hingelt olen sõdalane ning mulle kõige sobilikum taevaminek oleks kuskil eesliinis vaenlase vastu võideldes. Seega ma olen poolt ja kiidan selliseid initsatiive. Eesti mees peab oskama ja olema valmis kaitsema oma kodu. Kahjuks antud õppuse kajastust peab alustama kerge kriitika noodiga. Nagu ma kirjutasin kõik on ok aga mõned asjad tekitasid küll wtf tunde.

Alustame pikkusest - 10 päeva. Noor, üksik ilma kaasa ja lasteta täiesti okei ja lahe metsa hulkuma minna. Pereinimesena ei ole. Ma saan aru, et juhtkond peab rohkem osalema õppusel aga miks pressida see jada 10 päeva sisse. Viimane kord kui ma kohustuslikus korras käisin (vabatahtlikult olen osalenud 7 korral) korraldati õppus nii, et üks nv juhtkond. Kuu hiljem 5 päeva kogu kooseis. Aru ma ei saa miks siis seekord nii ei tehtud. Ei ole probleemi nädalavahetustel veeta aega metsas. Aga saage aru, et mul on elu ja omad kohutused järgnevate põlvede ees.

Teine asi mis turri ajas või lausa harja keema oli õppepäeval konkreetne sõnum "isamaa ei hooli teie peredest". Minge tõmmake ennast oksa k****i pühapäeva sõdalased (kaitseliitlased). Jah, tore olete vabatahtlikud liikmed ja käite aeg-ajalt metsas chillimas aga ilmselgelt reaalselt lahing situatsiooni taju teil puudub. Motiveeritud sõdur on see kes sõdib ja võidu toob mitte see kes teab, et pere kelle eeest elu läheb andma on väärtusetu. See on nagu Ukrainas oleva okupatsiooni jõugu suhtumine - kahuriliha mine ja kärssa. Ma ei süüdista siin tervet KV pigem tajun ära, et see ole tingitud just KL iseärasusest.

Kirjutamise aeg tuli kolmas asi meelde. GDPR!. Või õigemine poeb kaitseresursside amet selle taha. Nimelt olen ma üksuse miskit sorti ülem aga isikooseisu ei avaldata kuna GDPR. Jällegi on tegu lahing kauge ametnike tagajärg. Allüksuse ülemana ma saan planeerida oma üksust kui tean mis asjapulgad tulevad - et kogu rühm oleks efektiivne. Või siis enne õppekogunemist miskit kordineerimist teha, nippe ja vihjeid jagada (mõni lõik all pool).

Vaatamata nendele negatiivsetele punktidele ma tõmban uhkusega vormi selga ja lähen. Võib-olla õnnestub nende pühapäeva sõdalaste mentaliteeti ja suhtumist natuke siluda ja selgeks teha fakt, et me oleme läänelik armee mis toetub motiveeritud meestele mitte vene kahuriliha.

Positiivsete asjade poole pealt ma saan kiidusõnad anda kutsel oleva soovitusliku varustuse kohta. Väga viis liigutus. Tava inimesena kui sa oled circa 20a eemal olnud ja kui mäletad siis lisaks antud varustusel on mõistlik omada ka muid tarvikuid. Seega hästi tehtud.

Kuna see nimekiri (minu jaoks) ei katnud kõiki asju siis enda jaoks panin miskit muud kokku mida metsa kaasa võtta:

1. Pesu - trussikud, sokid (päeva peale üks paar). 
2. Väiksem koormarhim või jalgratta koormakumm
3. Akupank(ad) ja laadimisjuhtmed
   
4. Ballistilised prillid
5. Baby wipes (niisked salvrätikud)
6. Magamiskott
7. Pardel
8. Pussnuga
9. Kindad
10. Tulemasin
11. Pealamp
12. Vihmakeep
13. Seeklid
14. Karabiinid
15. Termos
16. Relvarhim
17. Kõrvaklapid
18. Alarmsõiduki luba
19. ROK embleem
20. Vape vedelik

Osadele asjadele viskasin lingid (keegi ei sponsoreeri siin). Loodan, et on kellegil kuskil abiks.

DJ Anthony Off - It ain't me - Acapella version (Official Audio)

Ma olen väike Rommi

Pühapäeva õhtupoolikul, nagu ikka tuleb hobuseta kaarikusse istuda ja maalt pealinna poole kapata. Kuna Romeo käib nüüd täiskohaga pratikal siis tuleb tema ka kaasa kuna nagu mina esmaspäevast reedeni tuleb tööpostil olla. David'il on hetkel vanus selline kus tahaks iga võimaliku sekundi ajast issiga olla. Pühapäeval enne minekut lõi see ilusti välja: Oma pisikese leidliku peaga tuli ja teatas, et tema on "väike Rommi". Kuidas sellise lahenduseni jõuti? Lithne! Nii õelda pileti Kiisale peale juhi ehk minu saavad lunastada isikud nimega Romeo. Poisil plaan paigas. Tema on ka Rommi aga väike kuna ta on ju väike. Seega ma olen väike Rommi. Käis ja noolis auto juures. Alguses arvasin, et lihtsalt miski mäng aga kui autosse sai istuma hakatud ning pisikesi pisaraid tema silmas märgatud sain aru, et tõsi taga. Tõesti tahab issiga kaasa tulla.

Be Svendsen - Andromeda

Fotode talletamine

Kunagi hallil ajal oli lihtne kui tehnoloogia polnud massides. Jäädvustasid kaameraga pildi - see vormistati negatiivfilmilt (ma pidin googelda, et meenutada kuidas seda rulli nimetati - ka pildil) fotoks ja see leidis koha albumis. Jäädvustus pildina säilis aastakümmneid. Kui hästi läks isegi sajandi. Pilt mis tehti aastal 1900 oli vaadatav ka aastal 2023. Üldiselt harrastati ka pratikat kus foto tagumisele poolele pandi kirja millal pilt tehtud. Lihtne!

Olgu, esimese lõigu kõige suurem probleem on käideldavus ehk foto säilitamine ootamuste puhul. Klassikaline näide oleks, et fotod olid ilusti albumis. Album kodus sektsiooni kapis. Aga maja põles maha. Seega ka foto jäädavalt läinud - kui juhuslikult teist fotot ei tehtud ning teine näiteks sugulastele sai jagatud. See on analoog maailma suurim probleem.

Elu arenes ja tekkis digifotograafia. Oi kui palju postiivseid külgi sellega kaasnes. Võisid kümme pilti klõpsida ja parima jätta säilitamiseks. Kogenumad lahendasid teise lõigu probleemi lihtsalt tagavara koopia tegemistega. Nagu mina kaugetel 2000ndatel. Pildid sai varundatud vahest isegi mitme kordselt CD ja DVD plaatidele (mis need veel on?). Miski hetk muutus pilve teenus kättesaadavaks ja pilte sai sync'da "internetti".

Ja nüüd ma jõuan probleemini mida lahendan. Tahan vaadata aastal 2080 viiskümend aastat tagasi tehtud pilte. Kaks varianti: analoog või digitaalne. Analoogi võlu seisneb selles, et kui pilt tehtud ja füüsiliselt säilib siis peale silmapaari pole rohkem vaja. Miinused selles, et piltide kogus on piiratud ja käidelavus. Jätame siis analoogi valikust välja.

Valisime digilahenduse kuna saab "piiramatult" pilte jäädvustada ja käidelavust ka lihtne tagada. Üks koopia on näiteks kodus mälupulgal. Kodu põleb maha on teine koopia kusagil pilves. Okei pilvega on see lugu, et kellegi teise oma ja ei saa 100% panustada. Aastatel 2004-2006 kaotasin osa pildi kraami kuna panustasin ainult pilve. Seega mõitslik kaks koopiat vähemalt. Mul teoorias on kolm. Kuna fotoaparaat on telefon ja sellel üüratu kogus mälu siis pildid ka seal dubleeritud.

Ma ütlesin, et anagloogi puhul kui pilt säilib siis suurt vaeva pole vaja näha pildi vaatamiseks. Digi puhul on vastupidi. Jah täna 2023 ja ehk järgmised 5 aastat Android, iphone elab. Pilv elab ja elu tore. Aga mis juhtub 30 aasta pärast? Ei tea. Pildid säilivad aga metainfo'ga on keerluline. Pildi taasesitamisega keeruline.

Näiteks 2000ndatel tehtud pildid, nagu mainitud, on CD/DVD plaatidel. Aga kuidas neid vaadata? Kellel on CD/DVD lugeja? Ehk probleem on tuleviku kindluses. Sama asi võib juhtuda aastakümmente pärast praeguse nutitelefoni tehnoloogiaga. Ei pruugi olla lahendust. Okei, ma olen teadlik olnud ja CD/DVD lugeja eksisteerib.

Isegi kui saame neid pilte vaadata kuidagigi. Siis järgmine probleem kerkib nina ette: millal pilt tehtud on? CD lahenduse ja üleüldse ITs mäluseadmete vahel kopeerimisel võib tekkida see momentum kus fail läheb uuele seadmele selle kirjutamise hetke kuupäevaga. Ehk tulevane pildi esitlus lahendus loeb kuupäeva ja peab ekslikult aastal 2008 tehtud pilti aastal 2016. Juhtus minuga nii kui kopeerisin CD pildid Google pilve. Õnneks uuematel piltidel salvestub info ka EXIF.

Vaikselt on kerkinud master plaan kuidas ma oma pilte säilitan. Variant a - jäävad Google pilve. Lisaks hakkan oma koduserveris säilitama. Viimase jaoks pean tegema Google pilvest expordi. Kirjutama EXIF infosse talletamise kuupäeva ja lisaks kirjutan ka failinimesse kuupäeva. 90% saab vist automaatiga lahendada. 1 CD plaadi täis pilte on sellised mis tahavad rohkem tähelepanu.

Vot sellised lood...

Ahjaa. Loodame, et .jpg failiformaadina säilib. Tänane pilt siin on *.webp formaadis :S

ATB - Fields of Love

Märkus: Selverist kõrvaklappe mitte osta

Kõrvaklapid on sellised tublid abimehed mis peavad kindlasti olemas olema. Ma mõtlen nõõpkuulareid - neid pisikesi mida kõrva sisse surkad mitte latakaid mis katavad kõrva. Pisikeste kasuks räägib mobiilsus - ei ole kohmakad, mahuvad taskusse ja teenivad oma eesmärki.

Kunagi ammu pikka aega ainuke variant oli juhtmega nupukesed mille torkasid 3.5 auku. Oli igasugu porbleeme alates sellest, et neil oli taskus igav ja otsustasid kogu aeg sõlme minna. Otsik oli ka probleem kuna see sai pidevalt survet ja väändumist siis see juhtmed "kulusid" lahti. Kunagi teismelisena kui raha palju ei olnud parandasin ise. 

Aeg lendas linnutiivul edasi ja turule ilmusid massides BT - bluetooth ehk "juhtmevabad" kõrvaklapid. Juhtmevabad jutumärkides kuna esimesed interatsioonid olid ikkagi teatud mõttes juhtmega. Nii parem kui vasak poolne kuular olid omavahel juhtmega ühendatud. Mugavus oli see, et ei pidanud 3.5 otsikuga mässama ja nii palju sassi ka ei läinud.

Kuna ma olen aktiivne inimene siis in-ear klapid on minu jaoks olulised. Miski hetk sai üle mindud juhtmega-juhtmevabadele. Põhjuseid oli 2. Ülal mainitud mugavused ning nutipuhelite tootjad tegelikult enam ei toetanud juhtmega klappe. Elu oli tore kuni üks hetk vasakpoolne klapp lakkas töötamast. Parandada ka ei saanud.

Kuna pisikesed kõrvaklapid on minu jaoks eluaeg (circa 20aastat, mitte et ma 20ne oleks vaid siis kui kasutama hakkasin) selline kulumaterjal stiilis 10 krooni. Jah see iidne Eesti raha. Siis ma nagu ideaalis ei tahtnud ka 100 euroseid hankida. Kuna kuluvad ja vahetus kallis. Otsustsin uued noname juhtmega-juhtmevabad võtta. Jah Selverist. Need töötasid maks kuu kuni sama probleem mis esimese variandiga. Üks klapp ei teinud enam hiire piiksu.

Oookei, ma mõtlesin. Võtan uued ja täiesti juhtmevabad. Earbud'siteks kutsutakse neid inglise keeles. Meil vist äkki kõrvasemud? Suurt raha ma välja käia ei tahtnud siis sai võetud sama no-name firma mis viimase ostu puhul. Helikvaliteet oli parajalt meh aga ajas asja ära. Ühel rongisõidul sai proovitud kaua kestavad - kas täidavad eesmärki kui 2-3h õues aktiivse eluviisiga tegelen kui vaja. Eip. 10 min ja vasaku kuulari aku tühi. Korra mõtlesin, et ok polnud täis laetud ja tegin uue testi. Sama jama.

Viisin need garantiisse ning kuulsin leti tagant olevalt teenindajalt, et tal oli sama mure. Sain lõpuks raha tagasi ja otsustasin samast poest uued ja kallimad võtta. Brandi nimi polnud ka enam nii nonam. Mitte Sony liiga aga mitte ka adoldas (kes jagab kadaka turu biiti). Esimestel päevadel tekkis kohe mure. Jälle ühest kuularist heli ei tule. Puutetundlik nupp ei tööta aga heli ei tule.

Siin võiks mõelda, et kuule filx poiss. Kui üks konkreetne klapp heli ei tee siis äkki viga sinus ja su kõrv ei funktsioneeri. Sai järeleproovitud, ma biorobotina täiesti töökorras. Viisin klapid garantiise ja sain lõpuks raha tagasi. Ehk Selverist klappe enam ei osta.

Nüüd võtsin endale 50 eurosed Sony kõrvasemud. Pole kõige kallimad aga võiks ilusti teenida.

Loreen - Tattoo

Vaffel

Mõned nädalad tagasi, nagu ikka, keskpäevasel ajal olin oma ürgset kutset järgimas - saada kõht täidetud. Võtsin oma jalad kõhu alt välja ja püha jaht lõunasöögile sai alguse. Kaua ei läinud. Ehk vähem kui viis minutit jalutamist kohvik Vaffel ette. Kõnealust toidlustus asutust olin juba pool aastat varem märganud aga olin skeptiline. Skeptiline konseptsiooni suhtes - vahvel kui toekas kõhutäis. Vahvlid on miski mida sa jätkuks või magusa ampsuna oma põhiroale juurde võtad. Ja üleüldse tundus asi liiga hipsterilk. Hind oli ka tavapärasest lõuna pakkumisest euro kõrgem. Seega kõik eeldused mitte külastada seda kohta mitte kunagi. Aga too päev otsustasin, et okei proovime ära. Mis siis ikka kui midagi ei saa. Saab vähemalt kahtlustele kinnitust ja asi vask.

Mind kohe üllatas asjaolu, et neil on ka püsikliendi programm. Iga kümnes vahvel tasuta. Teoorias, pratikas ja matemaatiliselt tuleb ühe lõunasöögi hind tänu sellele umbes samasse kanti mida teised pakkuvad. Kuus eurot ja 75 senti. Tellisin oma toidu ära ja läksin lauda kämpima. Mõne ajapärast tuli tubli teenindaja ja tõi taldriku lauale. Järgmine üllatus - kuulge see juba näeb välja nagu fancy restorani toit ja sellise raha eest.

Kui nüüd arvate, et tegemist oli portsu jahu hunnikuga siis päris nii ei ole. Tegelikult oli mehemoodi nii liha kui ka kõigi vegan sõprade jaoks - värsket köögi, juurvilja ja rohelist. Seega täiesti tasakaalus toit. Sel ajal kui kahvliga toitu suhu kühveldasin juurdlesin Hessi hiljutise juurdehindluse üle. Sisuliselt sama raha eest saab ehk isegi vähem ja puhast rämpsu. Jabur.

Tänaseks olen Vaffel'it kolm korda külastanud ja igakord omadega rahul olnud. Kel huvi siis kohvik asub kirjutamise hetkel siin aadressil: https://goo.gl/maps/RYsg8CFQAdcBtqtK6

P.S. Tegemist ei ole sisutrunudsega vaid mu enda initastiiv avadlda kiitust vahvale kohale nimega Vaffel!

Joel Corry & Tom Grennan - Lionheart

Uuel aastal uue hooga

Kas teil on juba uue aasta lubadused täidetud ning kohalikus jõusaalis (mitte Pokemon Go omas jumala eest) sõlmitud lõpetatud? Minul on. Just pool tundi tagasi tegin selle lüke ära. Asi klaar ja lubadus täidetud.....

Huvitav on see, et nägin letil teadet: "Saun on ajutiselt suletud energiakriisi tõttu". Tekkis kaks küsimust. Kõigepealt nagu kus kivi all te nüüd olete elanud ja oma paketi ümber vormistanud pole. Teiseks viimased paar nädalat on borš all olnud ju... Ups ja kolmas küsimus: kui ma teoorias taon teile iga kuu plekki teenuste saamiseks ning üks nendest on sauba tarbminie siis WTF?

Aga, et miks ma siis lepingu lõpetasin mis on ju resoluutselt vastupidine tegevus igal algaval aastal. Peaks ju suure hurraaga kaks korda trennis käima kuna sai lubatud. Mul tegelikult oli leping eelmisest sügisest kus mõtlesin, et praktiseeriks KV aegasid. Käia jõusaalis tööajal näiteks enne lõunat. Kuna seal oli vormis olemine kohustuslik ja lausa lubatud osa töö ajast sportimisele kulutada. Mõte tundus tore ja lükkasin tööse. Klapp isegi teoorias oli olemas - kolmapäevad meeting free ja seega peaks saama käia. Praktikas kukkus asi nii välja, et 1 korra käisin ja kõik.

Kas ma siis üldse ennast ei liiguta? Vastupidi: sisemine lubaus on tund iga päev intentsiivsemat liikumist: tubane muskilte kasvatus, aktiivne liikumine õues või praegu talvel kasvõi lume ühest hunnikust teise kühveldamine. Ja kõige parem asi on, see et master plaani käivitamiseks ei pea kalendri aastavahetust ootama. Võid alustada igal ajal ja tegutseda igal ajal.

Head uut aastat!

Rosa Linn - SNAP (Luca Schreiner Remix)

Lily eelkoolis

Eile oli kurb päev Lily jaoks. Hommikul enne kodukontori zuumi sessioon kuulsin kõhatust ning hiljem näitas kraadiklaas 38.5 kraadi palaviku. Oli siililegi selge, et selle aasta viimane eelkooli päev jääb ära. Ja ometigi Lily ootas seda nii väga kuna päev oleks keerlenud peo ümber. Lapsed pidid/võisid kaasa võtta maiustusi ning jooke tähistamaks jõulusid. Lisaks pidid kõik ettekandma milline loom nad oleks. Kogu selle ürituse jaoks Lily isegi glasuuris eelmine õhtu piparkooke, et need kaasa võtta. Ja mina pakkisin talle moonakoti. Pettumus missugune. Eriti veel Lily jaoks. Kuna see oli teine kord tema jaoks koolipinki minna.

Huvitaval kombel kerkisid kraadid õhtul nagu tainas ja numbrid mida pügalalt näha sai oli 39.45. Ka ta olemine oli väga loid. Mõne tunni pärast juhtus ime - palavik läinud ja tüdrukutirst krapsas nagu kapsas.Vaat kus lops.

Eelkoolis hakkas ta käima 13 Detsember. Selle jaoks pidin mina muidugi oma töö graafiku ümberseadistama, et teda sinna viia. Tema jaoks oli algul hirmuäratav kogu see "kooli" teema. Kuna ikkagi esimene kord. Aga siiski läksime. Õpetajaga leppisin kokku, et olen igaks juhuks need paar tundi koridoris. Õnneks moodne ajastu võimaldas seal töö asju nokitseda. Iroonilisel kombel ühe konkursi kodutööde ülevaatamine :D

Esimesed kümme minutid olid sellised ärevad (mitte paanika mõttes vaid pigem mis nüüd saab) tema jaoks. Kui juba kord sai koolipinki istud ning õpetaja lasi välja otsida joonelised vihikud siis läks nagu lepase reega. Lily tõmbas kotiluku lahti ja ütles tähtsa näoga ma tean kus see on. Mu jaoks oli pilt selge kui prillikivi - okei, pole vaja isegi koridoris oodata.

Aga ma ootasin ikkagi - kuna teeolud polnud soosivad edasi-tagasi drifitmiseks. Ja sisuliselt ka ajaraisk kui ma sain läppar süles tööd nokitseda. Vahepeal kiikasin klassi, mis oli muide improviseeritud keskkond aulas. Lily läks hästi: õppisid, mängisid, jagasid asju.

Aga täna on Marie'l (Lily Marie) sünnipäev 🎂

Tourist - Wild (Beatless version)

Võtan pakendi kaalu maha

Aasta hakkab läbi saama ja eelviimane postitus puht juhuse tahtel potsatab samasse kategooriasse nagu aasta teine ehk tagurpidi eel-esimene. Teemaks marketite vahvad töötajad.

Mõtlesin täna lõunasöögi Rimi kuuma toiduletist kaasa haarata. Põhjuseid selleks jagus rohkem kui näppe käel. Oli vaja funkin Ringo pandipakend nende prügikasti visata ja saada 50 senti tagasi (missest, et ise panti maksin terve euro). Teiseks ootas Rimi boonusraha igakuine välja cashimine ja selle ühisrahastusse paigutamine on eesmärgi täitmist. Üldiselt ma väldin Rimi rohkem kui creeperid minecraftis kasse. Ei tee oma osta sealt kuna üks kallimaid kaubanduskeskusi. Aga kuidas see raha siis sinna koguneb? Miski tankla ketti programmi raames.

Vanderdasin siis seal leti ääres oma teise ringo pakendiga ning himustasin mida võtta. Alustuseks laadisin ovaalsesse karpi ühe! požartski kotleti ning mõtlesin kaaluda. Mõeldud tehtud. Vahepeal märkas leti taga tragi teenindaja mind ja küsis kas räägin Eesti keelt (raudselt mõtlete mis flirt-n-games see nüüd on). Vastasin jah ning siis ta asus asja juurde. Kaalume mu enda pakendi ära, et selle lisa kilod grammid ei läheks hinnale juurde.Natuke plähmerdasin säärase ettepaneku peale aga diil sai tehtud.

Minu jaoks ülimalt positiivne lugu kuidas jälle üks tubli liigikaaslane andis oma pisikese panuse kapitalismi mitte üle toitmiseks. Ma kujutan ette miks arvestades seda kuidas Rimi suudab silmi pilgutamata küsida oma pakendi eest 30 senti. Ega muud ülejäägi kui oma supipotiga kohale tulla.

Friday Night Funkin' - Fresh

Kuhu kadus aeg

See on tänane moment minu lõunast Balti-Jaama turu kandis ühes India tänavatoidu restoranis. Need kaks sõna tänavatoit ja restoran kõlavad ühes lauses väga imelikult. Restoran on ju uhke vaba aja kehakinnituskoht. Tänavatoit üldiselt jooksult kalorite suhu loopimine. Mõnes mõttes kus ma täna lõunatamas käisin pole kumbagi ja on mõlemat. Pakutakse restorani stiilis kehakinnitust ja samas ise asub kogu krempel merekonteineri laadses ehitises mis ise asub linnakus kus pakutakse tänavatoitu.

Aga sellest ma täna rääkida ei tahtnud. Lihtsalt lõunasööki oodates tekkis mõte jäädvustada moment. Oot, toit on sul ju laual - mida sa enam ootad seal? Küsib tagareas istuv Vahur imestunult. Noh, jah. Mõte pilti tekkis teha enne toitu. Kui see lõpuks saabus siis ma seedisin juba nuudleid ning mõtet pilti teha. Nagu näha, klõpsati foto ära. Pildistamise ajendiks oli teha visuaalne meenutus ja siis ma seal lauas mõtlesin... "Vanasti", blogi algus aegadel, ei olnud mul fotoaparaati kogu aeg kaasas ning seega ei saanud ka pilte klõpsida. See tähendas, et lihtsalt sai kirjutatud ja positatud ainult puhast teksti.

Jõudes nüüd otsapidi pealkirja juurde - Kuhu kadus aeg? See lõunalaua pilt on loo keskmeks.Nimelt viimasel ajal (aastatel) on järjepidev imestamine, et kuhu see aeg kaob. Minu jaoks on hetkel pidepunkt viis aastat tagasi kui elu oli hoopis teistsugune ning pidin elamiseks "taksot" sõitma (sellest kunagi ehk hiljem). Kuhu kaob siis aeg? Viimastel nädalatel olen suutnud välja leierdada erinevate sündmuste kokkusattumusel. 

Sündmus number üks on tööjuurest - kuidas tänane inimene meediumi tarbib. Täiesti teistmoodi kui 20 aastat tagasi. Uudisloo sõnum ükskõik mis kujul peab olema lühike ja konkreetne, et saaks juba ruttu järgmist tarbida. Sündmused number 2 istume ju kogu aeg nutitelefonis või on vajadus seda kogu aeg kiigata. Vahetpole mis seal on kas instagram või päikesepaneelide tootlikuse jälgimise äpp. Kogu aeg on vaja tsekata. Sündmus number 3. Sattusin AP'ga (tegelane siin blogis ja mu elus) rääkima paberajalehtede teemadel. Ja mis sealt välja koorus käib esimese sündmusega vastujalga. Analoog meedium soodustab pikemaid lugusid ja süvenemist. Sündmus number 4. Lõuna. Esiteks praegusel töökohal olen algusest peale sihtinud raamatu lugemist lõuna söögi kõrvale, et olla produktiivne (aga miks seda vaja on, produktiivsust lõuna lauas). Miski aeg hakkasin mõtlema, et "what if" keskenduks ainult sellele tegevusele ja momendile ehk söömisele ning toidu nautimisele. Raamatut siin on lihtne mitte kaaasa haarata. Aga see puutetundlik kõnetraat su taskus. Praktiliselt impossibru saata mõõda lõuna ilma seda näppimata. Imelik ju. Raiskan siin aega energia tankimisele.

Täna siis mul õnnestus ilma kiusatusteta ja telefonita lõunat nautida. See oli äärmiselt tore. Päriselt üle pika aja sai toitu nautida ja mitte ainult maitse ning kõhut täite pärast. Vaid seda momenti - mina ja nuudlid (söök). Aga, aga kus see pilt tuli - on Vahur kärsistusest lõhkemas. Noh, jah. See on see, et magic comes with a price. Kuidagi pidi ju pildi purki saama. Ausalt, ainult selleks momendiks võtsin telefoni välja ja isegi siis kaalusin.

Ehk aeg... kaob... tadaa... nagu ma juba teame - digitaalmaailma (tänks nutitelefon).

 

Armin van Buuren, Billen Ted & JC Stewart - Come Around Again

Ma teen asju mitte, et nad oleks kerged vaid, et nad on rasked

Mõned päevad tagasi töö juures märkasin mobiiltelefoni sõnumi-vahetus-rakenduses väljakutset. Väljakutset manada kurvi tagasi kummist nippli (mis iganes selle eseme päris nimi ka ei oleks) sisse. Loomulikult mulle tundus see huvitav ja mitte sellepärast, et 5 eurot pakuti vaevatasuks (nigga please, see on nagu 30 sek töö tegemist mu palga juures - seega sendid).

Seadsin oma jalad kõhu alt välja ning läksin korjasin üksteisest eraldunud jupid üles. Teepeal nägin isegi väljakutse autorit ning ma ütlesin ka, et see viiekas pole oluline vaid kas ma saan hakkama.

Pikalt keerutamata - jah, done! Nagu pildilt poleks arusaada, et kruvi ja nippel sõbaralikult jälle paaris. Kogu selle looga seoses eile meenus mulle J.F. Kennedy kõne ning tsitaat sealt:

“We choose to go to the Moon in this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too.”

Avicii - Hey Brother

Notsupoiss

Täna ma tahaks tutvustada notsupoissi ehk Roby ehk Davidit. Lugu ise sarnaneb ja mahub kategooriasse: Lily kuna notsupoiss on tema vend. Kindlasti tekib kohe küsimus kuskohast selline hüüdnimi nüüd tuleb. Ma ütleks, et mitte paha pärast vaid pigem huumoriga. Nimelt mul pole õrna aimu kuidas Roby'l õnnestub oma pisike puhas nägu kogu aeg ära määrida ja mõkeradada. Küsimus ei ole mitte kas korra päevas saab ta nägu küürida vaid pigem kui mitu minutit see puhas püsib :D Müstika.

Tegelikult viimastel kuudel on lood paremaks läinud ja polegi nii hull see olukord. Ja üle-üldse ei tulnud ma siia täna kurtma kasimatute laste üle. Kuigi see on juba Davidi puhul aegade algusest teemaks. Ehedalt on meeles kui ta 1.5 aastane oli ja mul autos kõrval turvatoolis istus. Oli kätte saanud tüki sokolaadi ning automaatselt suu, käed ning turvatooli padi sellega ehitud. Ühes käes komm ja teine peokene tühi ning vaatab mulle otsa ja lausub: "kommin". (Tahtis teise kätte ka sokolaadi).

Lapsed on erinevad ning loomulikult Lily ja Roby. Seda huvitav vaadata ja mõelda mida üks vanuses tegi ühtemoodi ja teine teistmoodi. Et millised mälestused mul Robyga on nagu Lily loos? Alustame "halvimast" (päriselt oli see koomiline). Selle aasta kevadel tal oli komme küünistada kui midagi ei meeldinud või kui keelatud sai või kui noh... tema polnud omadega mäe peal kui nii õelda. Ja siis oligi: "issi ma kraabin sind". Mida ta loomulikult tegi. Ükskord isegi töö juures küsiti kas ma olen endale kassi võtnud.

Ja siis need isa-poja momendid. Ükskõik kuhu mul autoga minek on tema kaasa tulemas kuna lihtsalt - nii on. Ja auto on tema jaoks nagu (teine/turva) kodu. Ja üleüldse meeldivad talle autod ja jube fänn. Suvel grillides tuli natuke endest suurema tõukerattaga grilli juurde ning teatab tähsalt "sinine auto tuli grilliplatsi".

Lilyga sai miski hetk kuntstiringis käima hakatud ja siis esimesed korrad jäi Roby kodu uksele nutma. Ma mõtlesin, et okei tuleb kaasa kuigi vanust vähe selle jaoks. Alguses me hängisime kordioris ukse taga. Mõned korrad edasi ja Roby oli aktiivne tegeleane klassis ning joonistas ja meisteredas (minu abiga). Ja õhtul kodus mängisid kunstiringi ning kuulsin lauset "ruttu, ruttu kunstiringi". Muide praegu nad mõlemad ootavad, et millal saaks uuesti minna.

Mais käisime ad-hoc korras, Rolandi kutsel särge püüdmas. Pilt ülteb rohkem kui tuhat sõna seega siis pilt postiga siin kaasas.

Christine and the Queens - Je te vois enfin