Something to say, nothing to say

Kuna ma vist nagu kuskil lubasin, et ei kirjuta iga nädal aga tegelt vist nagu kirjutan. Või hakkasid näpud sügelema ja tahaks ka poliitilise rant'i hüvedest huvi saada. No on ju, hommikul silmad lahti lüües ja alustades kõige tähtsamate keha osade trenni - põialte treenimist. Võtan lahti FB, insta, uudised... tl;dr telo ja asun imuga skrollima. Iga nurga pealt paistab vastu poliitiline rant - juhhei! 

Honestly, i have zero or less fucks to give. Kuid siiski ma viskan oma panuse ka siia blogisse sellle pildi näol. Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kesse siis jaksab üle kahe klahvivajutuse teha. Aeg on raha. Raha 🤑🤑🤑 Raha! Raha, mu sõber. 

Tulles tagasi teema juurde siis ma ei viitsi. Tegelikult ma ei näe selles mõtet. Mu jaoks on igasugu ving ikkagi lõpuks ajaraiskamine. Ja palju meil on antud elada sada aastat ehk? Raiskame seda ebatervete asjade peale? Oeh. Mulle meenub, et ma olen sellest varem siin kirjutanud ka. Konkreetset postitust ei leidnud kuna ma olen seda arutanud läbi aja, aeg-ajalt. Nii, et vutt vutt. Blogi lugema otsast - lõpuni :D Samas näen siin ainult laiskuse usse sisistamas kõrva (nagu Lily vahest): "ei jaksa" siis siin üks tasuta otsitud lugemine: kliki siin, nii palju ikka jaksad! 

Huhh, selle nädalane kirjajupp saigi valmis ja veel sujuvamalt sai lugejad suunatud vanu poste lugema. Täpselt nii nagu TV3 ketrab Mammasid ja Papasid. Kuna gut stuff ju. Moar is better. 

P.S. Jah, ma tean. Kahju, et osa siinsest jutust on millegipärast võõras keeles ja peab tõlgi palkama. Aga sulli ju selle jaoks jagub.... 

Edit: Erinevad generatsioonid, kultuurilised vaated ja arusaam siis pilt on inspireeritud filmist Pulp Fiction

Agnes Obel — Tokka