Edasimineku lugu

Las ma räägin teile ühe loo. Ühe loo edasiminekust.

Väljas on mõnusalt soe suvepäev. Päikesekiired langevad vaikselt rannale. Seal rannas on üks väike porgand paljas laps. Ta ehitab oma tillukeste kätega veepiiril liivalossi. Iga peo täie järel see loss kerkib kõrgustesse. Välimuselt ei meenuta loss üldsegi lossi. Aga see pole oluline. Loss vähemalt kerkib. Põnn mätsib järjest liiva juurde ning on uhke oma meistriteose üle. Võrreldes teda ja lossi skaalal tundub viimane üüratult kõrge.

Tuleb merelaine. Sekundite jooksul on see loss kadunud. Tuuline meri võttis selle. Viis lossi minema.

Põnn ei anna alla. Ta alustab südikalt ehitustöödega uuesti. Ta ehitab kuna ta tahab. Ta tahab näha võimsat liivalossi. See pole tal ehitamise teine katse. Ausalt õeldes ei teagi mitmes katse see on. Aga see pole oluline. Oluline on liiva kuhjumine ja vormimine lossiks. Oluline on tegevus. See tegevus pakub ainult puhast rõõmu.

Kusagil põnni ajus on keerlemas üks pisike mõte. Mõte sellest kuidas uuesti ehitada. Sest ta teab, et ükskord ta suudab omakätega valmis ehitada päris lossi. Ta teab samuti, et iga katsega muutuvad ta oskused aina paremaks. Päeva lõpuks valmib loss mille üle vanemad uhked on. Ja laps on õnnelik.

Mõtle, et sina oled see laps.

Las ma räägin ühe teise loo.

Seal samal rannal on teine laps. Ka tema ehitab lossi. Tähendab ta ehitas kuni esimese merelaineni. Ta näeb oma viimastki poolikut katsetust lainetesse kadumas. Meri võtab ta loomingu kaasa. Ta otsustab mitte enam jätkata. Pole mõtet. Lihtsalt pole mõtet kui meri tapab su vaeva. Selle asemel jääb ta lihtsalt olekslema rannale. Oma mõttes ootab ta kärsitult koju mineku aega. Tal on seal igav. Ja tundub, et koos päikesega, rannaliiv kõrvetab. Igatpidi on paha.

Õnneks toovad vahepeal emme-issi kusagilt jäätist. Jäätis on maitsev. Jäätis sulab kole ruttu. Oleks nagu hea olla kuid midagi jääb puudu.

Päev jõuab õhtusse. Põnn on masendunud. Lõpuks ta pääseb ta sealt rannalt. Ta on mossis aga pääseb.

Mõtle, et see laps oled sina.

Küsimus teile ja eelkõige mulle endale. Millise loo pea tegelena tahaksid olla? Kas näha lõputult vaeva millegi üle ning alustada üha uuesti ja uuesti. Või leppida sellega mis sul on lootuses ehk läheb paremaks Vahepeal justkui läheb kuidagi paremaks.

Seniks hinnake oma sõpru ja aega nendega ;)

Edward Shearmur - Grand Central