Avaliku esinemise koolitus algas põneva kuid loogilise sissjuhatusega. Statistika (teate küll need suured valed) järgi on kõige suurem hirm avaliku esinemise ees. Teisel kohal platseerub ämblikke kartus ja kolmas on alles surmahirm!!! Loomulikult tekkis meie, kuulajate, ja lektori vahel diskusioon miks asjalood nii on. Ämblikke ja surma himu põhjendused on arusaadavad isegi 3 aastasele lapsele. Ämblikud on jubedad ja siis surm. Noh, on surm. Surm tähendab maise elu lõppu.
Me jätkasime oma kõnelust. Vahemärkusena pean tunnistama, et ma vaikisin, kuulasin ja teised kõnelesid. Hirmu surma vastu ajendab muuseas lihtne asjaolu. Surm on tume maa ning tundmatute asjade ees tuntakse hirmu.
Aga mis tingib hirmu avaliku esinemise ees? Eks ikka sama põhjus mis koolemisel - hirm tundmatu ees. Esinema minnes tekivad ikka küsimused pähe mis siis saab? Või kui hästi ma esinen? Äkki plähmerdan ja teen endal margi täis? Nende koledate küsimuste vastused saavad paanika olukorras olla ainult ühesed. Jah, ma ei esine hästi ning mind naerdakse välja. Kujutage ette olukorda kus sa paned ennast näiteks saja inimese ees piinliku olukorda. Kõik nad näevad kui kohmetu sa oled ja mõnitavad sind.
Arutelu käigus selgus, et füüsilisest surmast on hullem psüholoogiline surm. Ehk laval olles hävitatakse su vaimne mina ning ego heidab hinge. Sa justkui sureksid aga oh ei. Su psühoologilne mina tapetakse aga füüsiline keha jääb alles. Ning sa elad edasi õudsa mälesusega su vaimse mina hävitamisest.
Kõik koolitusel osaleiad noogutasid ainult sellepeale pead ja tõdesid, et häbisatuna on hirmsam elada kui surra. Too hetk ma jäin mõttesse ja vaidlesin oma peas vastu. Ma mõtlesin, et krdi amatöörid. Vaadake asja natuke teisest küljest ning märkate kui lahe see on. See on nagu arvutimängu mängimine kus surres saad uuesti laadida ja jätakata. Vaimne surm on su võimalus midagi kogeda ja õppida. Isegi kui sa tõesti ennast põrgu põhjani häbistad on sul veel üks võimalus. Sulle on kingitud maailma parim asi - elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar