Väljas sillerdas madalal horisondil rõske veebruari kuune päike, soojendades oma kuldsete kiirtega maapinda. Paks lumekord, mis oli mullakihi endaga katnud polnud üha enam kuumeneva ilma üle üldse rõõmus. Eks see valge kohevus mõistis, et selleks aastaks on tema aeg vaikselt otsa saamas. Viljar, kes oli oma pisikese elu jooksul nii mõndagi näinud ja kogenud ei osanud arvata, et see kaunis päev toob endaga midagi uut ja salapärast.
Hetkel millal särasilme noormees välja kutsuti arvas ta, et tegu on järjekordse nähtusega. Mis ehk võis ühe või teise külje pealt erinev olla, nagu üks kass oli kirju triibuline ja teine lihtsalt valge. Esimeste silmapilkude järgi otsutades nägi filx'iks kutsutav kutt ainult tavapärasust, kuid temas sosistav hääl rääkis vastupidist. Viljar ei uskunud seda kuni kohtumine Metslasega muutis totaalselt ta arvamust. Juba esimene puudutus andis noormehele märku millise tohutu potentsiaali, meeletu raevu ja jõuga oli tegemist. Energia mis teda tabas oli lausa uskumatu. Metslase hinges peitus samasugune soov nagu Viljaril endal. See oli soov tabada igas hetkes oma emotsioon ning saada selle osaliseks. Kuid siiski ei mõistnud poiss veedud tunnikese järel Metslase potentsiaali. Sellest ta sai aru alles hiljem õhtul, kui ta meenutas oma päevast kohtumist. Aru saades millise elamuse osaliseks oli noormees saanud ,tundis ta ainult rõõmu, sest ta teadis, et paari öö mõõdudes kohtub ta Metslasega jälle. Ja siis tuleb tal juba raevukat elukat taltsutada, et temaga tundmatul teel ratsutada.
Roger Snachez - Another Chance
