Oi jeebus. Hetkel kaklevad deemonid mu vaimu ja keha pärast. Üks neist surub peale egoismi ja teine võitleb järeleandmatult mu inimliku poole eest. Üks neist on nõus päid rajuma vanade traditsiooniliste mõtete eest, teine purskab vihaselt tuld uuenduste pärast. Eesmärgid, mille pärat areenile mindi, vahetuvad pidevalt.
Ei tea kumb neist võidab, mõlema sansid on suurepärased. Ma tean, et nad lõpetavad kunagi, kui nad väsinud on ja asi kulmineerub selleks korraks. Kuid tulevikus, nagu ka minevikus, ettehoiatamata ajavad nad oma rauad kuumaks ja kõik algab uuesti. Ma ei püüagi neid enam takistada, peatada, lepitada neis vaherahu, kuna ma tean, et selle tootlikus puudub ja see on kasutu. Ma ei saavuta oma lõppeesmärki. Ma lasen neil rahus veristada ja kõnnin oma teed. Seetõttu ei ilmu täna siia blogisse miski peale haigutava tühjuse.
Ja ärge õelge, et Teil sääraseid asju ette ei tule...
Sandra - Hiroshima
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar