16. september 2007

Teeme uuesti, teeme paremini

Nüüd, kallid lugejad saate lugeda sellest kuidas mõned asjad minu maailmas toimivad ehk siis väike ülevaade sellest milliste aksioomide alusel ma tegutsen. Nimetage seda elumotoks. Ma ei ole kindel, kas ma peaks üldse sellest rääkima. Igatahes, ma loodan, et noobid, kes siia peaks sattuma loevad seda ja üritavad ennast parandada, eriti noobamise kohapealt.
Idee on lihtne aga ehk rakse teostatav: Nagu pealkirigi ütleb, kui esimese korraga ei õnnestu siis proovime uuesti. Ja nii kõige võimaliku puhul. Raskes võib asja raiuda motivatsiooni ja tahte puudus (worst case ever). Kui võtta mingi eesmärk ja minna seda täitma, näiteks naistesebimine (ei ole kuidagi millegagi seotud :D, lihtsalt selline idee). Saad korvi, ok. Närid asja läbi, selgitad vead välja ja lähed uuele ringile aga seekord siis vältides ennist tehtud vigu.
No neid vigu ei tuleks, kui oleks manuaal olemas. Mõnel asjal on, mõnel mitte. Ja kui kasutusjuhend on olemas siis tuleb see kenasti endale selgeks teha. Manuaali puhul on hea seegi, et keegi hea inimene kusagil on juba seda teinud ning oma teadmisi edasi levitanud. Sinul jääb ära meeletu katsetamine. Bistjets, on siis kui asjast ülevaade puudub ja sa oled täielik võhik. See ikka võtab kobaraid sügama küll. Siin on kaks võimalust, a) kas effi sellega ja ei tee (aga samas eesmärk on niii ahvatlev) b) hakkame kusagilt seda lõngakera otsa otsima. Selle variandi puhul tuleb arvestada meeletu ressurside kuludega (aeg ja muud loomad), kuid eesmärgile jõudes on asi seda väärt. Ja isegi kui eesmärki ei saavuta, oli selleni jõudmine huvitav ja pinget pakkuv.

Sven-R-G Vs Bass T - Drift Away

Konjak ja päevitunud pruunid jalad II

Mõni post tagasi käis selline teema läbi. Seoses informatsiooniga, mis eile õhtul minu kõrvadesse kostus kirjutan täna sellest tiba lähemalt.
Eelmine kord jäi antud loos mingitel põhjustel välja toomata loo peamine iva, ehk juhtvõll, mis minu murelikus peas tekitas mingeid mõtteid. Tookord ehk ma ei mõistnud seda nii hästi. Igatahes, üks naine (mitte väga noor aga piisavalt) rääkis sellest kuidas lood tegelikult on. Et tegelikult tema (ja kõik vastassoo esindajad) valivaid mehi mitte vastu pidi. Jutu toon oli selline, et kui klemm piisavalt kobe on siis here we go. Ja ei mingeid emotsioone, (kui ainult seksuaalsed), ei mingid armastust. See on ikka selline iguaani mõla, mida lastakse kusagil slaavi raadios. Kas on selline asi tõepoolest võimalik, et inimene, kes on loodud armastama, nutma, vihkama, ei langegi Qupido (see tiivadega haldjas) noole ohvriks ning ei lamagi abitu loomana? Bulloks IMHO. Ma nägin seal, et asi ei ole nii.
See oligi jutustama lugu. Jõudes nüüd tänase õhtu mõtete pessa siis ma ütlen, seda et pooleldi on see isegi tõepoolest tõsi. Mõnikord on jah vastasoo esindaja nagu lõksu langenud rott, kelle tulevik sõltub puhtalt tema jahimehest. Mina sellisel teguviisil asja ratsionaalsust ei näe. Üritan seda mõista ja vastavalt käituda. Seni, näen ma ainult puudutuse võlu.

Katie Melua - The Closest Thing To Crazy

10. september 2007

Töösipelgas

Nii töörahvas, ma tahtsin teatada, et mul siiski on teh best töö ever. Mõnikord seal suures linnas neis kaubanduskeskustes vantsides märkan tahes tahtmatult Falck'i armee sulaseid. Pealtnäha täiesti normaalsed inimesed aga IMHO, töö on see mis imeb. See on igav, üksluine, mittetootlik. Ma tõepoolest ei saa aru sellest, et leiva lauale saamiseks peab tegema niimoodi oma ajusid küpsetama. Mitte, et mul rassiviha või vimm kellegi vastu oleks vaid mina seda ei suudaks, lihtsalt ei saaks hakkama. No on teisigi ameteid, mis mulle ei istu, näiteks mu enda eriala, mida sai koolis hoolega õpitud. Tol ajal oli see huvitav ja kogu karjäär oli mõttes sellele ehitatud. Aga reaalsus näitab, et ma ei ole enam oma erialaga kuidagi seotud.
Võimalik, et ma poleks pidanud täna siia üldse midagi kirjutama. See ülemine jutt on segu poolkõvast whine'ist ja mõttetusest ivast. Kusjuures, eile keerlesid vähe targemad ideed peas aga õhtul ma ei viitsinud klaverit mängida ja seega jäid nad kõigest elektriimpulsidena mu pähe.

Nirvana - Lithium

7. september 2007

Ja nüüd midagi täiesti erinevat:
Jeee raaait. Sina, kallis püsilugeja, got pwned. Ei tule siit ei midagi erilist ega uut, mis teie silmad sealpool ekraani suureks ajaks. Tegelikult on tulemas vana läbinäritud teema - eelmine nädalavahetus. Nimelt, sain ma siis täna kätte eelmise reede/laupäeva jäädvustused piltide ning videotena ja silmitsesin neid põgusalt, mis peale meenusid mulle nii mõnedki huvitavad hetked. Peale meenutamist või siis selle käigus hakkasin ma mõtlema, et tegelikult on ikka üsnagi põnev vaadata läbu eee.. peo pilte ja videosid! sic! hiljem kaine peaga, eriti siis kui kahe kõrva vahel valitseb vaikus toimunust (no päris mällaris ma ei olnud, kuid siiski) siis tuleb appi digitaalne meedia oma ajaloosalvestitega ja need omakorda räägivad sulle ühe loo. Seekord siis sinust endast läbi kaamerasilma.
Teine asi mis mu peast läbi vihises nagu sügistuul puiesteel (OMFG) oli seljataha jäänud suvi, selle algus juuli kuus ja kõik need nädalavahetused (ja ka tööpäevad). No need olid seda väärt. Kogu selle aja käigus jagasin ma välja, et vahet pole - hoora ringi nii palju kui tahad, kedagi ei koti, sest tegelikult nii see ju käibki. Frakk rsk, wonderful human beigns. Ma vihkan seda mis sest, et see mulle isegi täiege peale läheb.


konjak ja päevitunud pruunid jalad
Põhimõtteliselt sama whine, mis eelmises jutu lõpus oma etteaste tegi. Tahaks nüüd kurta selle üle kui moonutatud asi on. Nimelt selle nädala sees sattusin ühte huvitavasse situatsiooni (k, neid tuleb ikka kõvasti ette), kus taevas oli pilves kuid ma tundsin päikese põletavat kuumust oma nahal. Ärge nüüd mõtlema hakake, et nii oligi. Ei olnud, see lause oli kõigest metafoor, kuid ivaga. Ja see konjak ning need jalad ongi selle situatsiooni üks tsitaat.


blogist:
No see teema on nagu nakkushaigus iga postituse küljes. Point jällegi kirjutistes ja kirjutamises. Jh, nagu teate mott maas, ei viitsi, ei taha, ei oska, kuid ometegi vahetevahel ma teen seda. Igatahes on mõned inimesed requestinid, et ma ikka kirjutaks. Ma saan teist täiesti aru, fun on ju kui midagi uut tuleb. Need kes selle postituse sisust aru ei saanud või said valesti siis teadke, et siin ei ole mitte kui midagi negatiivset ega antud tekst ei väljenda mu masendust. Miks, kuidas? Mul pole seda :D

P.S. Kui te tahate, et siia rohkem lugusid ilmuks siis motiveerige mind ;) Pliis, pretty pliis.

Kallis päevik...

Seoses tuttuue konspetsiooni väljatöötamisega võtsin asja kätte ja Draftisin kõik vanad positused ära ja rahvale illusiooni loomiseks muutsin päeviku naha ära. No mida viltu ma seal kirjutasin, et enam päevavalgust ei kannata?:
  • kandsin ette oma vahvast aastast
  • kujutlusvõime lendas tiba
  • reklaamisin ühte fragmoviet
  • ja kõike muud vastukaja tekitavat...
Ofcourse my horses, uut sisu ega tegu pole veel olemas... ütleme nii, et mõningad kärbsed tiirlevad mu pea ümber. Ma lähen peletan nad ära, kratsin teadagi mida ja siis, ja siis ehk kirjutan.

P.S. No sry bob kirjavigade pärast aga mul ju pole kõrgharidust tõendavat dokumenti mitte kui kusagilt võtta.

3. september 2007

Viimase aja trend

Bang-bang! Jälle üks vahva nädal seljataga ja täitsa uus nina ees. 2007 aasta 35. astroloogiline nädal päädis minu jaoks nagu ikka pühapäeva õhtul oma kallis kodus, kus ma valmistusin järgmiseks päevaks ette. Pesakasti jõudmiseks tuli mul kõvasti bussiga(dega) sõita ning neil raskeil hetkel lahutas meelt mu kallis Diana.
Lühidalt, ilma emotsioonideta kokkuvõttes lendasin laupäeva õhtul Tartusse, olin öö seal (küll mitte päris seal kuhu ma pidin minema), sealt edasi pühapäeval Võrru ja sealt siis koju. Pikemalt ma ei kirjuta seetõttu, et ma jälle kahtlen, kas on moraalne jagada oma isiklikku elu nüännsse. Niigi palju juba seda teinud, rsk. Ja jällegi on peas mõtted, et wtf blogi? Milleks? Kellele? Vahime veel seda...
P.S. Aahm, mis. Eelmises posituses jäid mõned asjaolud segaseks ja vastuseta. Teise lõigu viimaste lausete taga peitub mingi rumal armukadedus, millest tahaks üle saada.
Kolmanda lõigu esimene lause: ei kirjuta pikemalt, kuna väga palju ei mäleta ja ei taha (loe ülemist lõiku).
Viimase lõigu viimane lause: jah, passisin kodus ära kuni pood avatakse ja hankisin keelekastet. Kusagil samal ajal sai isegi pesu pestud.

1. september 2007

Kõigepealt Tere Hommikust. Mõned inimesed lähevad laupäeval kella 08.00 aeg tööle, mõned tulevad peolt. Loo moraal puudub. No, mina oleks üks neist viimastest, kusjuures võtaks juurdegi aga kõik magavad, jah isegi, aga pole kedagi :(....
Eni-veis, õhtu-öö oli kokkuvõttes päris lõbus (been there, done that... aujeee). Paar mõtet, mis õhtu jooksul läbi käisid olid lausa kurjad. Jah, ma tean, mitu kuud, aga siiski oli mõni hetk väga valus. Frak rsk, why i ever did fell in love with you...
Siis teisalt, mõningad momendid oli hinge müümist väärt... ühel heal päeval kirjutan pikemalt, kui ma seda kõike meenutan jne. Seniks, poe avamiseni on jäänud nats üle poole tunni :)

Ahjaa: Green Day Wake me up when september ends

Populaarsed