31. juuli 2007

Stseenide taga

Lugupeetud lugejad, nagu te arvata võisite siis eelmist lugu pole päriselt juhtunud. No vähemalt mitte siin reealsuses, mõnes teises ehk, kus kõik on nii nagu mina tahan. Et nagu wtf toimub? Seletuseks pakun välja selle, et mulle ei paku pinget “mina” vormis oma ideede kirja panemine. Ma ei oska seda ja pealegi kõik teised teevad seda. Keegi peab ju erinema… Seega lasen oma kujutlusvõimel lennata ning emotsioonid ja mõtted mis mu peas kirjutamise hetkel keerlevad saavad natuke värvi juurde.
Alates tänasest on kõik “ebareaalsed” jutud märgistatud sildiga “mõtetes”

Futurama 5x04 - A Taste Of Freedom

30. juuli 2007

Life või no-life

no-life… võib esinda ka lowlife kujul…. tehnika ajastul, mil raalid oli saavutanud kõrgtehnoloogilise arengu, moodustus 21 sajandi ühiskonnas grupp inimesi, kes veetsid aruvtite taga mängides, chattides ja internetis surfates rohkem aega, kui reaalses maailmas. Neil isenditel puudus huvi tegeliku elu vastu kuna nad leidsid oma õnne miljonist integraallülitusest koosnevast masinast…

Viljar istub käed rüpes madalal diivanil ja jõllitab klaasist laual olevat vaasi, millelt peegelduvad päikesekiired vastu. Tema kõrval istub tumedapäiline Laura, üks jalg üle teise. Laua kõrval seisavad veel tumeda kaabuga vanem mees, heledapäiline sarmikas neiu ja kroomitud metallist robot, kellel metalselt nahalt päike vastu helgib. Viljar pöörab pilgu korraks maast laeni ulatuva akna peale ja näeb sealt rõdu. Samal ajal vanem, kaabuga mees lausub vaiksel häälel: “Kas keegi selgitaks, miks me sel päikeselisel päeval siia kogunenud oleme.” Blond tüdruk, kes on jõudnud juba vahepeal oma taguotsa lauale toetuda ütleb irvitades: “Kellelgil meist on probleem.” “Tõepoolest, on küll.”: vastab Viljar vihaselt, “RL sucks IMHO ja lurinal”.
“Ole nüüd” ütleb Laura paitades Viljarit. Laura tahab edasi rääkida, kuid kaabuga mees segab vahele: “Aga hea küll, põõrdu siis no-life rüppese tagasi, kui see sulle nii väga meeldis. Mõtle vaid kui rahulikud ja närvitud need aastad olid. Sina digimaailm, ei midagi muud.” “Just, just”: kiidab sinisilme blond rõõmsalt vastu: “Mõtle, sel ajal oli kõik lihtne ega polnud mingit asjatut keberniiti. Läks midagi viltu, sa õppisid oma vigadest ja proovisid uuesti. Kuni õnnestus ja alati õnnestus. Positiivne oli seegi, et üleliigne resursside kulu puudus. Lihtsalt tuli vajutada Back nuppu ja alustada rõõmsalt uuesti.” “Vou, vou. Peand nüüd kinni” lausub Laura, kes on vahepeal ennast kogunud: “Ära hakka siin midagi ahvatlema võltside asjadega”.
“Asjadega” saab Laura vastuseks, “mis endast ei kujutanud ei midagi halba, ega valmistanud piinavaid emotsioone.” Viljar tõuseb püsti ja liigub akna juurde, Laura järgneb talle. Viljar vaatab korraks aknast välja, süütab sigari ja pöörab ennast ümnber ning najatub seljaga vastu akent.
“Türukul on õigus” ütleb kaabuga mees. Viljar lausub omakorda “Võimalik. Kusjuures ma proovisin sama taktikat. Õpin oma vigadest päris elus ja proovin uuesti. Aga kaadeemit, see on raske ja kurnav ja väsitav. Siin on kogu süsteem ikkagi erinev. Igakord sa ei pruugi teist võimalust saada, isegi siis kui sa heas usus edasi tegutsed. Lõppude lõpuks saad ikka vastu näppe ning näpud on valusad." Robot, kes vahepeal vaikinud on teeb lõpuks sünteetilist häält: “Tead mida ma ütlen selle peale: Your programming is injure.” “Ojaa” maigutab Viljar.
Blond neiu räägib naereldes “Selge, asi otsustatud. Sa valid uuesti no-life ja tunned rõõmu gamingust”. “Sina nüüd küll otsustaja pole” nähvab Laura vihaselt vastu. Kaabuga mees asetab selle sõneluse peale viski klaasi käest ja lausub jällegi rahulikul toonil: “Härrased ja daamid, käitume nüüd tsiviliseeritult ja lahendame asja rahulikul moel nagu inimestele on kombeks.” Robot, kes tunneb ennast kõrvale heidetuna oma masinliku loomuse pärast, põriseb selle peale. Kaabuga mees räägib edasi: “Las filx ise otsutab”. Viljar on oma sigari kustutanud ning vastab: “Ma tegin seda juba. Otseloomulikult, peale seda kõike ma valin ….”

Sylver - The Smile Has Left Your Eyes

29. juuli 2007

Kõlaritest kostub

Muusika – see on ühe loo teema, millest ma olen tahtnud juba terve igaviku kirjutada. Kuid, nagu näha pole see siiani mitte kui kuidagi õnnestunud. Minu laiskus või inspiratsiooni puudus. Türi, seda teab… Sellegi poolest ma suutsin ennast piisavalt kokku võtta, teha mõned liigutused hiirega ja alates tänasest on all paremal servas näha mu last.fm’I viimati mängitud lood. Voilaa!

G-Spot - N-R-G

28. juuli 2007

pwn or be pwned

“HEAD SHOT” ning kullipilkse Tameralne peast ilma jäänud laip vajus maha. Murdosake sekundist hiljem tabas sama saatus ka Aryssi ning filxi skoor paranes märgatavalt tänu sellele Double Killile. Snaiper käes, ei olnud filxil aega passida, tuli kiirelt edasi liikuda, et mitte loovutada oma elu ning suurendada mõne vastasest boti frage. Pealegi, kõik, kes vähegi FPSi pelanud olid, teadsid, et pidev liikumine hoiab sind võimalikult kaua elus. Ja elus püsimise eesmärk oli vastaste manale teele saatmine. Karm aga õiglane, pwn or be pwned.
Joostes mõõda kaldteed allapoole, sattus filx järgmisesse kontakti. Veri kees täie pasaga. Ta reageeris shok rifle tulele ning vahetas operatiivselt oma snaipri flack cannoni vastu ning lennutas kilde pritsiva palli Logue poole, mille peale viimase health vähenes märgatavalt. Logue käitus targalt ja taganes kastide vahele elupakikeste järele. Filx, nähes oma võimalust tõttas talle järgi, samal ajal loopides edasi flacki palle. Logue oli juba jõudnud oma elud uuesti täis saada ning vastas raevukalt lähenevale vastasele. Õnnestunud shok combo rebis filxi tuhandeks tükiks. “Deem” karjatas, kibeda kaotusemaitse saanud filx ning asus uuesti respawnima.

27. juuli 2007

Tühjad akud


Ja siit tuleb kõvasti memuaare seiklustest eikellegimaal. Hui tuleb, neid on üsnagi palju, et siia neid tähthaaval kirja panna. Pealegi puudub mul tahtmine seda hetkel teha. Ehk, mõni teinekord.
Aga muidu, alustades käesolevast nädalast siis nii palju, et see algas esmaspäevaga. Oujee, nii see tõepoolest juhtus. Ja nüüd on käes pühapäeva õhtu. Nende kahe maagilise päeva vahele mahub nii mõndagi, millest toon välja ainult olulisema: käisin Võrus Puugi lõpetamisel, reedel korra tööl, kus sain tänukirja tubliduse eest ja lõpuks siis nädalavahetusel Pärnus võidupüha tähistamas. Üldiselt kogu see nädal on kiire, huvitav ja lõbus olnud. Nagu ka viimased nädalad/kuud.
Hetkel sõidan täie pasaga kodu poole ja kohvipaks näitab, et see on parajalt aega rööviv tegevus, mis tuleb veeta muusika ja muu meelelahutuse seltsis seniks kuni seda lõbu jätkub. Lugu on nüüd selline, et kõik mu elektirt tarbivad aparaadid, kaks mobiiltelefoni, mp3 mängija oma varuakuga ja rüperaal, on neis pesitsevatest toiteallikatest kogu vähegi võimaliku energia ära imenud ning tõrguvad funktsioneerimast. Väga inetu neist. Viimasel, sellest reeturite nimekirjast natuke veel jaksu on ja ma saan rahulikult oma juttu siia kirja panna ning hiljem ehk mõnda filmi vaadata.
Nädala parima tsitaadi õnnelikuks omanikuks saab promillide mõju all tegutsenud mehehakatis Pärnust, Port Artur 2 juurest, kes ütles ühele temast mõõdunud tibile „Tussu, kas te annaksite oma numbri”.

Family Guy 5x01 – Stewie Loves Lois

26. juuli 2007

Võitle, kuni enam ei suuda (osa IV)

Komistades ning selle tagajärjest tulenev kukkumine võib valus olla. Isegi väga valus. Maapinnal, valudes lamades võib see hetk tunduda, et enam ei suuda. Mitte kui kuidagi. Ei taha püsti tõusta ega edasi kõndida. Valu su jalas on nii suur ja mõte siruli olemisest tundub sama ahvatlev, kui kausis olevad kompvekid lapsele.
Sarnase efekti tekitab reaalses elus täielik läbipõlemine. Tundub just kui, et siin ilmas pole enam mõtet. Võib-olla ongi parem, kui sinu õudusunenägu lõppeks koos su eluga. Kuid see on vale, ükskõik kui halvasti läheb või elamisel pole üldse enam eesmärki. Sest, tea, et kui kõik on juba totaalselt lõhki ega midagi parandada ei anna siis võta uus võimalus. Täiesti uus elu. Unusta see vana. Nii ongi parem – alustada uuesti. Vähemalt Viljar mõtles nii, kui tal üldse ei jopanud ja kõik veeres metsiku kiirusega allamäge. All, orus olles see veeremine lõppes ning silmade avanedes nägin ta uut tippu mille poole pürgida.
“Kogu läbielatu juures oli vist kõige parem see, et eluisu oli suurem kui kunagi varem. Ma võisin riskida teades, mida tähendab kaotuse tunne. Ja see oli ainult hea, hirmutunne ja tabud ei mõjutanud enam mind ega mu otsuseid. Mul oli ükskõik, sest oli kaks lahendust kas eesmärgile jõudmine või läbikukkumine. Viimasega ma olin täiesti sinasõber, seega kõik oli ok.”
“Mõned nädalad hiljem, kusagil jaanuari lõpus, veebruari alguses hakkasid asjad tasapisi lahenema. Ma säilitasin oma vana töökoha veel pooleks aastaks, mis andis mulle piisavalt aega asjade ümberorganiseerimiseks. Ka elukoha problem lahenes mu jaoks sujuvalt – sain päris enda korteri, kus ma pesitsen praeguseni. Hoolimatta positiivsetest asjadest pesitsesid minus ikka veel negatiivsed emotsioonid. Elu nendega polnud kerge. Pahade tunnete peletamiseks ja mõtete suunamiseks oli vaja mu elule uut eesmärki. Eesmärki, mille nimel tasuks natukenegi pingutada. Ühel lumisel veebruari reedel, luurasin ringi ja avastasin, et võiks autokooli minna. Idee sellest oli mu peas keerelnud ammu.”
Peale esimest teooria tundi teadis Viljar, et autokooli projektist kujuneb välja üks pikk ja kurnav positsiooni sõda, kuid see polnud oluline.
“Toomas juhtus just sel ajal minu juures olema ja ma ütlesingi talle seda. Mõeldes sellele nüüd, tundub kõik pidavat paika. Lube mul veel ei ole. Nende saamisel on olnud erinevad takistused mängus, alates sellest, et sõidutundide järjekorrad on pikad ja esimese pool aasta jooksul tuli mul viibida päris palju komandeerigus. See viimane aitas mu võlamuredele lahenduse leida ning isegi autokooli eest maksta.”
Kärestikud Viljari elujões muutusid vaikselt tasaseks ja rahulikuks jõesängiks. Asjad sujusid planeeritult, kuid ometigi pea aastast Harjumaal elamist varitses tema peas üksainus mõte. Kuude mõõdudes ilmus see mõte aina vähem. Aga igakordsel uksele koputamisel olid omad tagajärjed.

The Streets - It's Too Late (High Contrast)

Surm on mu kingitus (osa III)

Eelnevalt…
Esmaspäeval, 27 novembril kirjutab Viljar alla üürilepingu lõpetamisel seoses venna korraldatud veeuputusest tekkinud ja kuu aega kestnud jamadega. Samal õhtul, enne seda kohtub ta Madli ja Kaisaga, viimase palvel. Kaks päeva hiljem kui Viljar oma elamisega kolib töö juurde tuleb päeval kõne vanaisalt, kes teatab, et emapoolne vanaema on surnud.


Viis nädalat hiljem…
On esmaspäeva varahommik, 1 jaanuar 2007. Filx ärkab ja lülitab telefoni sisse ning läheb kohvi tegema. Köögis on isa kes, küsib, et millal poeg tagasi tuleb. Viljari standartne vastus on “ei tea” ja ta arvab, et mitte nii pea. Pärast põgusat vestlust liigub ta tuppa tagasi ja avastab, et öösel on Kaisa sõnumi saatnud, kus ta küsib kas Viljar ei oleks nõus nendega välja minema.
“Ma vastasin, sms’iga loomulikult, et kes need nemad on. Tüüpiline mina. Igatahes, olukord viimaste nädalatega polnud paremaks läinud. Pigem halvemaks. Enne jõule lugesin ühte blogi ja pettusin täielikult, see hetk oli mul täiesti ükskõik oma elust. Kuid peale jõule suutsin ennast natuke kokku võtta ja hakata uuesti nägema mingisugustki mõtet. Töö juures juba plaanisin kuidas oma raskest seisust välja tulla. Selleks tuli leida elukoht, maksta võlad ja töökoht ära vahetada. Mati käis hullult peale. Eks temast oli arusaada ju, üksinda on raske. Ma tean seda.”
Järgnevateks nädalateks jäi Viljar peaaegu, et kodutuks. Tema õnneks, lubas ta kolleeg oma korteris elada. Töökohavahetust Viljar ei teinudki, kuna ta ei tahtnud. Lisaks tulid mängu uued sündmused.
“Kolmapäeval, 3 jaanuaril, täpselt 5 nädalat pärast vanaema surma helises mu telefon ja nägin seal vanaisa numbrit. Pärast esmaspäeva õhtust kõnet mõtlesin, et EI. Aga see oli tõsi, mõttel, mu peas oli tõepoolest õigus. Neetud, aga õigus. Vastuvõtmise hetkel olin oma kabinetis, kus peale minu olid veel kaks töökaaslast. Kuuldes vanaisa käest, et mu ema suri täna hommikul, tormasin välja suitsetama. Vat sel hetkel lakkas mu mõte jooksmast, emotsioonid lihtsalt kadusid varjudena pimedusse. Kõigest hoolimata tuli ennast kokku võtta, ennast umber reorganiseerida ja Pärnusse sõita. Nüüd meenutades tundub see kõik uskumatuna, nagu seda kõike poleks minuga juhtnud vaid hoopiski kusagil filmis. Olles nende sündmuste keerises, soovisn ma, et palju kergem oleks olnud mul piinelda nagu Jeesus Kristus, kolm päeva risti lõõduna. Emotsionaalne koorem oli nii suur ja sügavikus, kus ma olin ei paistnud sellele lõppu tulevat mitte kuidagi. Sama nädala reede õhtul, kui ma Pärnumaal kodus olin, oleks peaaegu mu väikevend ära lämbunud. Vahetult pärast seda põrnitsesin ma tagatoas toolil ja mu peas valitses täielik tühjus. Toomas küsis kas ma olen masendunud…”

Bear McCreary - Roslin And Adama

...järgneb

Populaarsed