Viljar oli lõbusas tujus, ta väljus just Statoilist ja kõndis Kristiine Kaubanduskeskuse poole ning bensiinijaama suunduvate sõidukite kolonn tuudutas üksteise võidu. Ju see pakkusgi talle palju nalja, kuna ta lihtsalt ei mõistnud, millest tuleneb autojuhtide närvilisus ja selle väljend, - roolil oleva signaal nupu pressimisest tekkiv hääl.
See omakorda meenutas talle ühte sõidutundi autokooli alguspäevilt, mil tema kogemuste pagas oli väike ning ükskord suri auto ristmikul välja. Enne kui õppur kentsakale olukorrale reageerida suutis, oli taga oleva autojuhi närvid üles õelnud ning hakanud signaali andma, mõeldes, et eesolev sõiduk niimoodi kiiremini liikuma saab. filx, nii kutsusid Viljarit ta head sõbrad, mõlgutas mõtteid, et äkki annaks viisakusest signaali vastu. Ta laitis selle idee kohe, maha kuna kõrval istuv õpetaja oleks kurjaks saanud.
Tänane sõidutund, mis seisis juba võiduka autokooli lõpu pool ning juhilubade juures, sujus üsnagi hästi, mis sest, et hommik algas üsnagi keeruliselt. Samas Viljar oli varemaltki juba selliste situatsioonidega kokkupuutunud ja üritas säilitada kaine mõistuse. Nimelt kümme minutit enne rongile minekut avastas ta sularaha puuduse oma taskutes ja kiire kalkulatsioon näitas, et sulli ei ole võimalik enne rongile minekut hankida. Seetõttu otsustas ta bussipeatuses ära käia ja uurida bussiaegu. See retk vilja ei kandnud kuna puudus ülevaatlik informatsioon ühistrasnpordi liikumisest. Õnneks oli seal ligidal pood, kus ta hankis pangaautomaadist natuke raha bussisõidu jaoks. Raha välja võttes märkas noormees, et üks tema kolleeg tuli autoga poodi. See tekitas omasoodu küsimuse, et äkki ta läheb linna ja nii saaks Viljargi ilma paanikata õigeks ajaks autokooli.
Kõik ei läinud nii nagu mõtetes ning ta pidi õnnetuna koju vantsima, närides tee peal pistaatsi pähleid. Need olid maitsvad. Kodus olles vaatas filx Harjumaa liinide kodulehelt bussiaegu ja leidis, et järgmine sõiduk väljub 20 minuti pärast. „Milline vedamine”: mõtles Viljar ja pakkis oma asjad kokku ning asus teele.
See omakorda meenutas talle ühte sõidutundi autokooli alguspäevilt, mil tema kogemuste pagas oli väike ning ükskord suri auto ristmikul välja. Enne kui õppur kentsakale olukorrale reageerida suutis, oli taga oleva autojuhi närvid üles õelnud ning hakanud signaali andma, mõeldes, et eesolev sõiduk niimoodi kiiremini liikuma saab. filx, nii kutsusid Viljarit ta head sõbrad, mõlgutas mõtteid, et äkki annaks viisakusest signaali vastu. Ta laitis selle idee kohe, maha kuna kõrval istuv õpetaja oleks kurjaks saanud.
Tänane sõidutund, mis seisis juba võiduka autokooli lõpu pool ning juhilubade juures, sujus üsnagi hästi, mis sest, et hommik algas üsnagi keeruliselt. Samas Viljar oli varemaltki juba selliste situatsioonidega kokkupuutunud ja üritas säilitada kaine mõistuse. Nimelt kümme minutit enne rongile minekut avastas ta sularaha puuduse oma taskutes ja kiire kalkulatsioon näitas, et sulli ei ole võimalik enne rongile minekut hankida. Seetõttu otsustas ta bussipeatuses ära käia ja uurida bussiaegu. See retk vilja ei kandnud kuna puudus ülevaatlik informatsioon ühistrasnpordi liikumisest. Õnneks oli seal ligidal pood, kus ta hankis pangaautomaadist natuke raha bussisõidu jaoks. Raha välja võttes märkas noormees, et üks tema kolleeg tuli autoga poodi. See tekitas omasoodu küsimuse, et äkki ta läheb linna ja nii saaks Viljargi ilma paanikata õigeks ajaks autokooli.
Kõik ei läinud nii nagu mõtetes ning ta pidi õnnetuna koju vantsima, närides tee peal pistaatsi pähleid. Need olid maitsvad. Kodus olles vaatas filx Harjumaa liinide kodulehelt bussiaegu ja leidis, et järgmine sõiduk väljub 20 minuti pärast. „Milline vedamine”: mõtles Viljar ja pakkis oma asjad kokku ning asus teele.
Groove Agents - The Day that I Die