Umbes aastake tagasi, kui Viljar oli põhimõtteliselt terve sooja, kohati isegi kuuma suve, puhkuse alla kenasti investeerinud ning oma tööle asumise aega järjest edasi lükanud saabus kätte sügis. Sügis, mis tähendas enamike inimeste jaoks puhkeaja lõppu ja järjekordset koolitee või raske töö perioodi algust. Nii ka Viljar jaoks. Ametikoht kuhu ta asus oli tema jaoks niivõrd uus - tähendab otseselt varem ta polnud selle eriala peal töödanud, kuigi paberite järgi oli just see tema elukutse.
Esimesed nädalad, mis mõõdusid mängleva kergusega tekitasid noormehel peas mõtte, et päris hea valik. Kõik tundus eriti lihtne, kuna ta oli asjaga sina peal. Ja eriti äge oli see, et lisaks töö tegemisele endale ümbritses teda meeldiv kollektiiv, kellega sai meeldivalt puhkehetkedel aega veedetud ja hommikukohvi kõrval päeva alustatud. Ta nautis lausa neid tööpäeva hommikuid, kus sai puhkeruumis, tass kuuma joogiga käes teistega juttu vestelda. Üheks põhjuseks miks seda teha ja mis päeva veel ilusamaks tegi oli tema blondide juuste, rõõmsa naeratuse ning ilusate silmadega töökaaslane Monika. Viljarile meenus, et ta oli seda säravat neidu juba varemalt kohanud ühel ühisel õppusel. Juba siis jäi temake talle oma võluva näo ja olekuga silma. Sel ajal ei uskunud Viljar, et ta ültse kunagi veel näeb seda armsat heledate juustega kaunitari, kuigi ta salamisi soovis temaga suhteid alustada. Nüüd kus aeg oli vaikselt edasi veerenud olid nende teed uuesti kohtunud ja Viljaril oli selle üle ainult hea meel...
...kuid hiljem kui üks aasta sai läbi ja järgmine algas leidis Viljar end ühtäkki nagu taevast. See millest ta oli juba pikka aega unistanud hakkas reaalsuseks saama - tema suhted Monikaga arenesid vaikselt. Koos sai lõbusalt veedetud uus aasta ning nende kohtumised järjest tihenesid. Ühele reedesel päeval kutsus Monika Viljari enda juurde ning pakkus välja filmiõhtu idee. Mõte tundus super, kuna ta ei pidanud ootama tervet nädalavahetust, et saaks näha oma silmarõõmu. Niisiis koos mindi mõned korrused ülesse, Monika naabri juurde ja toodi üks hea ports filme vaatamiseks. Terve öö teleka ees oli suurepäraste kinoteostega sisustatud. Tegelikult filmid polnudki nii olulised, peamine oli see, et seal diivanil sai Viljar oma käed vaikselt ümber Monika panna ja tunda seda soojust mis õhkus sellest armsast naisolevusest. Tunne mis Viljarilt valdas oli enneolematu - nii hea ja mõnus. Poleks paremat osanudki tahta. Hommiku saabudes hakkasid noored vaikselt diivanil unne suiguma, mille peale tegei Monika minna voodisse. Loomulikult oli Viljar nõus kuna väsimus tundus eriti suur ja mõte tundidest mille sai Monika kaisus magada oli eriti hea...
