30. detsember 2019

Aasta kokkuvõtte

WAT?!?
Nagu ikka nende maa-tegi-tiiru-ümber-päikese tähistamisega on, käib igalpool ilge trall. Vanaga hüvasti jättes teevad kõik igasugu kokkuvõtteid kuidas see aastakene läks. TV kanalid oma saatete kohta (muide päris hea kui sa ei viitsi kõik asju vaadata - saad 1 tunniga selgeks mis sousti siis pildikast see aasta näitas); Sendiajaveebarid loevad oma ühisrahstuse tibusid kokku; Spotify (ei kasuta aga miski hetk terve sotsmeedia oli täis) kuulatud lugude kohta; Youporntube enim vaadatud videode kohta; Ja siis tuleb uus lubaduste aasta kus kõik suure hurraaga lubavad midagi... Que. Üleüldse on vähesed märganud, et terve dekaad saab selleks korraks läbi...
Aga tegelikul ma miskit suuremat aasta kokkuvõttet välja võluma ei hakka. Kirjeldan põgusalt, et selle loo pealkiri vastaks natukengi selle millele vastab ja ei mängi kohalikke tehnika uudiste saitide kombel clickbait mängu. Kuna ma see aasta taas alustasin blogimise siis kokkuvõtte ilusti posittustes olemas mis tegelikult toimus. #äraolelasik ja loe. Enda jaoks ma arvan, et töökoha vahetus ja uudiste/meedia tarbmise maha jätmine (jah ma pole postimeest/delfit/naistekat avanud mai kuust saati and feels good) oli mu jaoks ühed olulisemad teiste seas...

Mõnes mõttes on mul hea meel, et blogimisega sai kunagi alsutatud. Ja Madlikesele isegi mainisin, et vahet pole mis perioodi läbi elad - kirjuta ikka, hiljem on hea lugeda. Ja nüüd kui ma võtan lahti aasta 2009 enda lood ja vaatan ajas tagasi - huvitav oli.

Greenjade - Habits (Stay High) (Unplugged Acoustic Chillout Lounge Mix)

6. detsember 2019

K-Arvutisalong enam ei müügi arvuti komponente

Avastasin eelmine laupäev, et mu kodusel "serveril" on toiteplokk saba andnud, lõpetanud lepingu, läinud parematel jahimaadele. Ja mis sa sellises olukorras ikka teed - jätad kasti nurka tolmnema? Mmm nonono. Toa puhastamise ja tolmu kogumisega tegeles see must kast seal nagunii. Loomulikult tuleb pangakontol numbrit vähendada enne kodulaenu ja liisingu makseid ning uus hankida. Kolasin mõned päevad hinnavaatluses ja leidsin, et Arvutitargast peaks nagu sobiva isendi kätte saama.

Mõeldud tehtud. Lendasin eile laivi ja uurisn, et kas neil toiteplokki on. Väga kallist ka ei taha kuna tegemist ikkagi suht nurgas seisva hobi projektiga. Tuli välja, et kui ogaraks ennast ei maksa siis kohapealt kohe saada ei ole vaid pigem tuleks veebist tellida. Ostmisega oli jube kiire nagu ikka (spoiler alert: praegu mul pole veel uut toitekat 😁) jalutasin edasi endisesse K-Arvutisalongi, moodsa nimega Klcik'i. Ma ei viitsinud riiulite vahel toiteplokkidega peitust mängida ja põrutasin padavai müüja juurde. Küsisin kas teil toiteplokke on.... Müüja tegi asjaliku näo ja nagu hakkas otsima. Vahepeal muu seas küsis kolleegi käest, et kas ikka on. Viimane vaatas mu otsa ja täpsustas: läpakale? Eeei, tavalisel laua arvutile... Me neid ei müü... Ja mul jäi suu ammuli nagu muugiva lehmal.... whaaaaat.

Vaatasin siis poes terava pilguga korraks ringi ja mis ma märkasin - päris arvuitjuppe nad enam ei müügi. Ainult mingid gadgetif :O Nagu päriselt. Vanasti kui tahtsid ise arvutijuppidest omale uue raali kokku panna siis läksid Kartulisalongi ja ostsid need jupid.

Et mitte vinguda siis ma saan täiesti aru millest see lüke. Lauaarvutid ja veel vähem ise ehitamine pole tänapäeval moes ja seega arvatavasti kahjumlik nendega poe pinda raista. Loomulikult tuleb müüa seda midag kliendid tahavad - lõhnasid (nagu photopoint teeb 🤷).

Ahjaa. Milleks mulle siis see server? Võiks ju kuskil cloudi pinda rentida ja asi vants. Osaliselt ma olen siin varasemalt ka maininud - õppida ja olla kursis praeguse tehnoloogiaga. Teiseks on see mul selline hea platvorm oma asjade arendamiseks. Ja sellega seoses tekkis mul teisipäeval uus idee millest ma kunagi räägin lähemalt...

Cheerios 🍩

Avicii - Peace Of Mind (feat. Vargas & Lagola)

22. november 2019

Tubli...proovi uuesti...pane kinni

Ühel ilusal sügis õhtul tatsab Lily trepist alla ja korrutab "proovi uuesti, proovi uuesti". Meh? Nagu ikka, lapsed, kui nad on midagi uut selgeks õppinud siis nad kipuvad seda juba palju järgi tegema/korrutama. Lily oli endale proovi uuesti külge haakinud Leo tähekast. Lisaks proovi uuestile on muudki väljendid meie igapäeva ellu imbunud nagu "tubli", "vaata suurelt" ja "pane kinni".

Eelmine laupäev sain suurepärase üllatuses osaliseks. Nimelt Lilyl õnnesuts kogemata põrandale ümber ajada hommikusöögi krõbuskite pakk. Mis tavaliselt selliste sündmuste puhul juhtub? Põnn paneb rahulikult ignore ja jätkab oma tegemistega. Mu hämminguks Lily hoopiski hakkas koristama ja kui enamik tehtud oli, ütles ta endale tubli nagu Leo tähekas.

Hilisemad päevad ma olen ka märganud kuidas ta oma mänguasju kokku korjab (laps tööjõud, eh?). Mõnikord küll aga siukse väikese nõksuga - huvi tuleb koristamise järgi pärast voodisse minekut. Pisike kavalus venitada magama jäämisega....

Enivei. Pikk maa on käidud, et sinnani jõuda. Selles suhtes laste "kasvatamine" või ehk õpetamine pole lihtne. Peab olema järjepidev ja iga kord kordama seda oskust/teadmist mida tahad lasta omandada. Oma mängu asjade kokku panemisega olen üritanud iga õhtu järge pidada. Pole lihtne, nagu ma alguses mainisin siis enamikel juhtudel ignooritakse nagu muud maailma enda ümber pole.

Üheks võtmeks mida ma olen kasutanud on abistamine. Mõtle, sinu kui täiskasvanu jaoks võib tunduda see pisike hunnik lego klotse seal põrandal väike kogus ja nende karpi panek minuti töö. Laps näeb maailma teisiti. Ta on väiksem ja juba sellepärast psüholoogiliselt on igasuguste asjade effekt palju suurem. Ka põrandal olevate mänguasjade hunnik on nende jaoks himaalaja. Mina üritan alati oma lapsepõlve meenutada kus, midagi oli. Mis kuidagi tundus. Hea on mõelda näiteks sellele, et kooli 2 kilomeetrit ja lapsena tundus see nii pikk maa. Nüüd kui ma näiteks jooksmas käin siis 10 km on suht norm. See on 5 korda rohkem. Laias laastus võiks õelda, et laps näeb ja kogem elu 5 korda võimsamalt kui täiskasvanud.

Imagine Dragons - Demons




6. november 2019

Loeme sendid ja krüptomündid üle ehk finantsvabadussõdalase kuu kokkuvõtte.

Kuu algus on tore aeg sest just sai ju kuu lõpp läbi ja igasugu sahmimine käib. Kupjad kannavad heldekäeliselt palkasid üle, sendibloggerid loevad tibusid ja teevad kokkuvõtteid, päris orjad tasuvad kodulaene ja liisinguid. Oh seda elu! Et postil sisu oleks, pean ka omalt poolt tordi lahti lõikama. Nimelt, novembris sain ma kätte täpselt 416.9.-  eurot... esimese palgana.... aastal 2006. Ehk siis 6523.- krooni. Praegu ma saan sama summa 3-5 korda väiksema vaevaga kätte. Vat kus lops.

Kuigi kunagi ma mõtlesin, et kas liituda sendiblogeritte maffiaga siis hetkel ma arvan, et mitte. Võib-olla aeg ajalt lahmin siia oma eksperimenti millega septembris alustasin. Teaduslikud katsetused ehk eksperiment on lihtne või keeruline - kuidas kellegi jaoks, vaadta milline investeering millist passiivset raha koju suudab tilkutada ja milline mitte. 

Teema lahtiseletamiseks siis ma olen võtnud investeerimist enamiku elust sellises stiilis, et midagi peab kõrvale panema mustadeks päevadeks. Nagu see 10% sisse tulekutest kõrvale, soki sisse ja padja alla. Kusjuures jah, ma isegi panen mini koguse eurosid päris rahas kodus hoiupõrsasse ;) Aga seda rohkem juhtudeks kui miskil x põhjusel on sulaga vaja sehkendada. Kiisal tuleb ette olukordi kui pangakaardiga maksta ei saa ja lähim automaat 10km kaugusel 💁

Anywhore. Ma olen siin juba korra rääkinud ka oma "passiivsest" investeerimisest erinevatel aegadel, kogumishoius, fondid jne. Ja kogu see aeg on jah tehtud mõttega, et midagi oleks kõrval ja inflatsiooni päkapikk nahka ei paneks. Paar kuud tagasi ma otsustasin hakata tegelema aktiivse investeerimisega ehk seisev raha genereeriks uut seisvat raha ja see omakorda veel uuemat raha.

Praeguses eksperimendis võtsin ette kolm erinevat investeerimisi viisi mis on nn harju keskmisele mehele kättesaadavad, lihtsalt õpitavad ja kastutatavad. Kõikidesse kolme viskan võrdselt iga kuu renesansi ajastu silla pildiga kupüüri ja vaatan mida elu toob. Trrrummmpipõrin... kuldses kolmikus resideeruvad aktsiad, ühisrahastus ja krüptoraha (räme naer taga reast, i know). Hetkel on seis siis järgmine:


Järeldused võite igaüks (tasuta) ise teha. Nüüd järgmisena peaks vist kohustuslikus korras mulli ajama, et raha tuli sisse erinevatest sisenditest nii ja naa palju ning palju ma investeerisin. Nägin ühes blogis, et investeeringute lahtrisse oli kenasti kirjutatud koolitus ja raamatu soetamine. Oh well, kuu eesmärk sai vist peremehel täidetud tänu sellele. Kulude kõrval oli ka ilus "suur" investeeringute number. Sellise approachiga ma saan julgelt lauale visata väite kus mu igakuine sissetulek läheb 100% investeeringuteks. Et nagu defineeriks investeerimise ära. Palka tulu näol ma ei saaks ju kui tööl ei käiks. Viimane eeldab energia kulutamist mis tuleb toidu näol - tellimus Wolti äppis on investeering. Kuidagi on vaja Kalamajja saada: porgandi kuu pilet - investeering. Palja tilliga ka vist kontorisse ei kipu (kui just pornhubi heaks ei tööta 🤔): armani teksad - investeering.

Ehk mulle tundub kuidas päris mitmed sendibloggerid tegelevad enesepettusega...

Josienne Clarke - If I Didn't Mind

1. november 2019

Remondime külmarit

Oih, terve kuu on kohe täis saamas nagu templi elevant ja mitte ühtegi uut posti 🙈 Ma ei saa kurta ega valetada stiilis jube kiire oli, hästi palju teha jne Sellepärast postitusi vahepeal ilmunud ei olegi. See oleks puhas enese pettus. Sest. Nagu teate, asi on ikka endas ja tahtmises...

Nüüd kiirelt teemasse põrutades (reede õhtu ikkagi ju, vaja kluppi minekuks sättida ja punamüstike hinge alla lasta kuna väljas kallis juua jne...) siis eelmise aasta jõulude paiku otsustas höbehall abiline köögis puhata ja mitte täita oma funktsiooni. Funktsiooni milleks on õllede toidu jahedas ja külmas hoidmine. Noormaalne inimene vist lükkaks vana aparaadi aknast välja naabritele kaela ja kihutaks euronicsisse uut hankima. Kuna ma olen oma olemuselt laiskloom siis ma ei viitsinud kumbagi teha. Olen laisk mis siis edasi sai? Kui, nats, matemaatikat teete siis detsember vs november ja tulemuseks saame külmik jäi sinna samasse tiksuma kus ta enne oli. 

Sellise jutu peale on kindlasti palju mõtteainet - wtf, et nii kaua pidurdasid. Kus toitu hoiustasid? Kas nagu Paldiskis köögi akna vahel kus kajakas käis vorsti rottimas? Well, eem ei. Tegelikult on mul teine (vat kus boss) külmkapp ka majas olemas - seega all good.

Tegelikult, engineer nagu ma olen siis tekkis kange huvi ise külemtus masin uuesti käima ajada. Sellega seoses meenub mulle kuidas vanasti, siis kui laps olin, olid veel isegi mingi aeg nõuka aegsed kapid kasutusel. Ja mulle meenub kuidas tuli kuhugi töökotta vedada ja seal kisuti juppideks ja üleüldse tehti ilgelt remonti. Tänapäeval õnneks on kõik asjad digitalsed ja dr Google ravib kõik haigused koos HIViga seega võib vabalt ise käed külge panna ning vaadata mis saab. Jah, tavaliselt lähed ikka päris arsti juurde kuna see Google tõde kirjutab isegi pisikese pinnu peale näpus selle surmatõveks.

Egas midagi keerulist polnud. Google lahti ja uurima. Päris ruttu sattusin vene foorumisse kus kirjeldati sama probleemi. Translate nupp võlus teksti brexiti keelde ja voilaa. Loen siis mina, et kutsus samamoodi tehniku koju ja kes olevat tahtnud priske summa. Vea põhjus oli katkine emaplaat (see asi siin pildil). Siit koorub ka välja miks remont nii kaua seisis. Külmik ise on suht vana 10+ aastat ja seda konkreetset emaplaati polnud saada. Parimal juhul kuskil Putini maa keldri poest kuhu ma ilmselgelt ei satu.

Õnneks see esmasp googeldades leidsin, et üks kodumaine varuosade müüa e-24.ee on võtnud mu emaplaadi endale lattu ja otsutanud seda maarjamaal müüa. Esitasin tellimuse, pakk tuli paari päeva pärast kohale. Koju jõudes võtsin miski aeg asja ette: keera katte maha, eemalda vana emaplaat, paigalda uus, kate peale, profit! Kokku läks 5 minutit. No vot!

Tänusõnad e-24.ee eestvedajatele. Cheers, et sellise asjaga tegelte! Tänapäeva tarbimis ühsikond oleks eeldanud uue aparaadi soetamist aga tänu teile sain vana väiksemate kulude ja üleliigse ostmise higita korda. Ja pealegi kliima generatsioon on ka gramm õnnelikum taaaskasutuse eest :)

Mathieu Koss - Best Is Yet To Come (feat. Joan Alasta)

2. oktoober 2019

R.I.P. Ingress 30.09.2019

Esmaspäeval 30 september 2019 oli ajalooline päev millega Niantic Inc lõpetas ühe ajastu (vähemalt minu elus). Nad otustasid Ingressi (originaali) sulgeda. Jah, sa saad Prime'iga ringi joosta aga see on midagi muud kui algupärane Ingress. Ning vaadates milliseid uusi "fiiture" nia kollid pushivad siis jah meh.

Ma mäletan eredalt kui pea 7 aastat tagasi (umbes samal ajal) hakkasid levima uudised kuidas Google on väljastamas mängu mis põhineb reaalsele maailma. Loomulikult ma suutsin kohe ennast kuidagi esimeste beeta testijate sekka vingerdada ja seda kusjuures ilma pildi konkurssita mida Niantic korraldas.

Kuskil 2012 detsembri alguses postatus mu postkasti kiri: "tule ingressi mängima". Tol ajal oli mu android nutiseadmeks Samsungi tahvel. Nõnda siis läksin maailma avastama. Alguses oli eriti erutav kuna muidu linna peale ekslema ei sattunud (va iga nädalavahetused öised seiklused bermuuda kolmnurgas) aga nüüd lausa oli eraldi mott kolistada vanalinna erinevates urgastes portaale taga ajada.

For the record, "päris mänigmise" ma lõpetasin juba 2013 aasta alguses. või noh see ei olnud enam primaarne eesmärk. Eesmärgiks sai community. Kõrvalt sai jah leveleid toksitud aga primaarne oli ikkagi oma enlightened gängiga asju teha - nt oppe.

Need 7 aastat olid omamoodi huvitavad ja ägedad mu elus. Ma ütleks, et tasuta mäng mis kujunes väga kulukaks on üks parimaid hobisid olnud. Kõvasti unetuid öid, 2 kilomeetrise mäe otsas käimine, palju välismaalasest sõpru keda ühendas Ingress.

P.S. Ma ei hakka heietama, et miks mitte nii nagu vanasti või miks ma ei mängi. Ma saan õelda, et i will be sticking around for the team. Ja osades asjades jääb mu kuri käsi alles (see lause on sinistele).

26. september 2019

Aga kas see on mõtekas

7 aastat. Vau. Äge.

Alustus - see on midagi muud kui seitse aastat mõttetust. Oli vaja lihtsalt ära mainida ja kuidagi peab ju pilli käima ajama. Eniveis (mingi veeeegan veis we?), ma olen paaril õhtul mõelnud. Eriti pingsalt veel eile peale seda kui ma tsuhh-tsuhh rongis läppari lahti lõin ja, nats, koodisin. Et nagu whats the point või kui mõtekas on kodus mingeid asju teha - ehitada, täiustada.

Nagu te teate või ei tea kah siis maja omanikuks olemine = endless nipet-näpet nokitsemine, tegemine, ehitamine, parandamine, viimistlemine, uuendamine... Nii on ka mul. Õhtuti peale tööd ma ikka lähen (praegusel) ajal välja ja teen seal miskit. Viimane asi mis sai improvitud oli taga aias ja katuse all valgusinstalatsiooni paigaldus (:D ya know what i mean).  Ja nüüd on uus asi käsil. Ma ei teagi kuidas seda nimetada - katusealuse aiaäärne kõnniplats? Eh? Sisuliselt siis tänavakivi paigaldus.

Väljas oli juba hämaraks aga õnneks pakkus viimase projekti edukas lõpetamine mulle valgust. Tegin ma seal vaikselt ette valmistusi. Tassisin käruga beebikruusa. Vahepeal veipisin ja mõtlesin Oh, nüüd kui uus JS framework käpas on, on hea arendada ja asi juba edeneb. Mida ma siin väljas teen. Nagunii keerlevad ju vahepeal maja maha müümise mõtted. Et miks rabada. Ok, üks point on kaubandusliku välimuse nunnumeetri tõstmine. But still?

Õnneks mõte arenes edasi (nagu ikka). Isegi kui teatud asjad mõtekad ei ole ning otseselt mingit nähtavat ja limpsitavat kasu ei too siis ma teen neid ikka? Aga kas see on mõtekas. Jah on. Sama asjaga järjepidev tegelemine parsib mõistust. Vaheldust on vaja ja tootaalset vahedust. Arvutis klaveri kulutamine java scripti genereermiseks vs tänavakivi paigaldus on täiesti eri tõugu loomad. Lisaks kui sa oled kontorirott nagu ma (ruik ruik) siis igasugu füüsiline liigutamine ja asjade lahendamine tuleb ainult kasuks nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Aga miks siis ma erinevate asjadega tegelen? Nagu ma mainisin hoida mõistus värskena. Üks hea näide kuidas ma viimati kasti kinni mõtlema jäin on graafiku koostamine. So, ma suure geniaalsusega teegin endale ja paarilise graafiku kus üks ei peaks olema viis päeva järjest rakkes. Üks on kolm ja teine kaks ja vastupidi. Done! Wait. Ma jäin ühe töönädala raamidesse kinni. Jah sel konkreetsel nädalal ei ole kumbki 5 päeva järjest aga see kes sai nädala teise otsa pidi ju järgmine nädal saama nädala esimese otsa jaaaa ikkagi viis päeva järjest....

The Attic Sleepers - Airport (MH Remix)

17. september 2019

1 sendiga plussis

Oh seda rõõmu ja kilkamist kui hommikul kolin oma 2 factor auth koodi sisestanud ja Mintose uksed avanud. Mu investeeritud 50 euro oli kasvanud nagu seen pärast vihma. Konto saldol säras kelmikalt vastu 50,01. yay, 1 sent kasumit. Sees tekkis sama soe tunne nagu eile õhtul kamina ees tiksudes ning ma mõtelsin, et oii see hämar salaraha teenimise skeem paistab isegi töötavat.

Mõelge. 2 nädalat, igal hommikul sama rutiini sooritanud ja Mintoses käinud hulkumas. Närinud suurest ahastusest küüsi, et kus on mu kuldmunakesed. Aga nüüd see juhtus! Ma olen rikas. Murica is great again. Võite koju ära minna.

Rääkides seekord siis jällegi rikkaks saamisest (pähh paha ideoloogia) ehk ee investeerimisest siis lõpuks võtsin ennast käsile ja otsustasin ühisrahastuse süütuse endalt ära võtta 😋 Kui nüüd südant puistada siis on mul ühisrahastuse konto olnud juba aastast 2007. Tol ajal oli vist omaraha nimeline portaal. No vot. Võttis cocksteist aastat aega enne kui päriselt midagi ära tegin. Vot kus lops. Mitte, et ma poleks varem investeerimisega tegelnud - lihtsalt ma ei tea kuidas ma ühisrahastus rongile niiiiiii hilja peale läksin. Pilet oli ju ammu olemas....

Ma olen varasemalt investeerinud. Esimene vist oli ka kuskil 12 aastat tagasi ja siis oli selleks kogumis hoius. Tol ajal (nagu praegu on ühisrahastused) oli see tava maaka jaoks kõige lihtsam ja käega katsutav viis kuidas sendid mulda lükata ja vaadata kuidas raha mäed kasvavad. Kui mõni loeb, et mida v***u ma jahun siis tol ajal oli kogumishoiuse intress tublilt üle 5% (praegu 0.1%?). Kogumishoiuse suur pluss oli see, et piirangud sisulislet puudusid - võisid 1 krooni kaupa investeerida. Raha sai "tasuta" kolme panga päevaga kätte. Ja kõige tipuks tootis ka isegi midagi.

Siis vahepeal ma olen investeerinud erinevatesse fondidesse. Mingi aeg lõpetasin kuna elu tahtis oma ja ei tundunud see business niiiii tootlik olevat kui unistasin. Ja siis ma olen ka krüptosse raha panustanud (rotimürk kuubis omnonom) ja honestly kogu oma investeeringutest on see kõige tootvam olnud.

Miks sa seda sendiinvestori mulli siin nüüd puhun. Võiks ju asjalik olla ja midagi kasulikku teha ning päris mullitajast Lilyle mulle puhuda.... 🤔 Well. Umbes aasta tagasi tulin ühele ideele kus ma tahtsin tõestada 3 erineva investeerimisega, et iga mees võib ja saab investeerida ning milline neist kolmest kõige kasumlikum on. Ja hetkel - jeesh, tundub, et see projekt võib isegi stardipaugu saada. will see...

P.S. Kes mintosega liituda tahab siis refferal siin: http://www.mintos.com/en/l/ref/LO4I05

LVNDSCAPE - Down Under

11. september 2019

When i am stuck...

Lõhnab reposti järgi, eh? Ma ei hakkagi sõrgu vastu ajama. See blogi interneti mõistes juba päris rauk ja seega pole miskit imestada kui mõte millest varem olen avalikult paugutanud ilmub teise nurga tagant uuesti. Oh well. Kordamine on tarkuse ema jne...

Nüüd kui gif (vähemalt 10x) korda vaadatud siis asume teemat lahkama. Pealkiri võib isegi tiba eksitav olla. Seda selles mõttes, et nüüd ma olen oma eluga ummmikus ja oibljaa. Not today my mate. Pigem tahaks rääkida eeuuumööööäää... arengust/õppimisest/edasijõudmisest.

Okei, leidsin nüüd uue huvitava asja. Või miski motiveerib mind midagi uut ettevõtma - kas enda uudishimu või simply paratamatus kuna istud pile of 💩 otsas. Jah mõlemat juhtub ja pidevalt. Näed/kuuled mõnda uut huvitavat asja ja kohe tekib imu teemase sulanduda nagu kuum nuga margariini. Või siis see neetud hiina tehnoloogia suri jälle ära ja vaja tööle saada ehk miski vajab kuskil remonti. Ja mõnikord need asjad ei peagi olema seotud õppimisega. Mõnikord on vajadus/tunne, et elu vajab uut kurssi.

Nõda siis ma passin pea hajali otsas ja õlgu kehtitades - meh? What's next. Me teame, et selle esimese sammu tegemine on aaalaaati kõige keerulisem osa. Õnneks mul sellega suurt probleemi pole. Kui ette ei võta siis järelikult pole minu jaoks. Ja kui on huvi - pärsi huvi siis ma teen selle tibsukese ära. Edasi läheb huvitavaks. Tõesti, what next. Need on need kohad kus mu seis on täpselt 0 aga see mind ei morjenda. Tuleb lihtsalt oma motivatsiooni mootor tulevikku kerida ja mõelda, et miski hetk ma saavutan oma eesmärgi. Ja siis ma ennast pushingi selle teadmisesga. One day.... one day!

Aga mis siis teha kui seis on null? Võttes ühe kõige viimase mõtte/projekti alateema siis tagataustaks õeldes tekkis mul aasta tagasi teha projekt mis saab siis kui investeerin võrdse summa kolme erinevasse prospekti (wtf? i dunno, watevva) ja võrdleme kuidas elu kulgeb. Ja nüüd olengi hetkel Mintos nimelise ühisrahastus platvormiga deitimas. Kontot luues ma läksin tühja pagasiga (mitte raha mõttes - see sai sinna sisse sulisatud) ja nüüd iga hommik näpin ja uurin elu. Saab ise valida kuhu investeerid, saab portfelli kaudu, saab auto investiga.... Wat to do... Ega muud ei olegi hoia ennast kogu aeg teemas sees ja näpi nuppe ¯\_(ツ)_/¯

Teine näide oleks miskit sellist, et aia tööriist katki. Oh well. Nii kahetaktiline mootor, karburaator ja asjad. Küte läheb siit. Õhku saab siit. Oo see on küünal. Lihtsalt võtad käsile ja "jõuga" või noh nokitsedes närid end teemast läbi. Lõpuks kui korda sai on hea tõdeda, et polnudki nii raske ju.

Jaaa kolm on kohtu seadus. See mitte õppimise asi vaid elukursi muutused. Right now, ma ei oska erilist ja konkreetset näidet teha aga saan õelda jällegi algus on tundmatu ja ehk isegi hirmutav aga sii ma utsitan ennast ja miski hetk hakkab asi ise liikuma....

Lucas & Steve x Pep & Rash - Feel Alive

5. september 2019

Töökoha vahetusest kui "kõik on hästi"

Üks kaks, üks kaks... pekki läheb vähemaks. Mine metsa, vale algus sellele laulukesele. Aga kui tegelt tahta siis see on väga hästi tänase päevaga seotud. Nimelt, lõunalt tulles jalutasid kaks pätakat mõõda ja siis üks neist laulis "eile oli keka tund. Üks kaks, üks kaks... pekki läheb vähemaks". Ja tööga on see nii palju seotud, et ma ju tulin lõunalt tagasi tööpostile. winks-winks 😉

See mõte on mul mitu nädalt peas keerlenud nagu balleriin teatris. Tööd ma vahetama hetkel ei plaani hakata vaid pigem lobiseks internetti miks ma seda kevadel tegin. Loo soojenduseks, vähemalt enda vaatevinklist, miks üldse tööd vahetatakse on suurem palgahimu, vanas kohas liiga kaua oldud (3 aastat :D), vanas kohas on toimunud muutused ja keskkond on läinud pingeliseks ja veel ehk lihtsalt eriala vahetus.

Kui mina eelmise aasta detsembri jõulude aeg oma kandidatuuri sisse andsin ei olnud mul ühtegi motti miks peaks üldse tööd vahetama. Brausisin ma pühade õhtul tseevee online ja nägin ühte (no kuule, terve posu ikka ju) kuulutust ja mõtlesin yolo - kandideerin. Ja oh seda uue aasta üllatust kui 3 jaanuaril nägin kutset intervjuule. Ka siis oli mu pea suht lahtine ehk yolo, katsume ja vaatame mis saab. Ja pealegi Viljar tuleb aeg-ajalt kandideerimise trenni teha, et sa rooste ei läheks.

Sel hetkel, eelmises kohas, nimetame firmaks "Small" olin ma peaaegu aasta töödanud. Ühtegi muret ega poltergeiste vaevamas polnud. Kontor oli pisike ja suht IT chill-out stiilis (mõned asjad olid veidrad aga ok). Töö vaheldusrikas ja põnev. Koleegid lahedad ja nendega sai palju nalja vistatud. Ühtegi musta rebast polnud kellega kana kitkuda. Olin ühe aastaga omandanud rohkem teadmisi kui varasema viie aasta peale kokku ja seda tänu Smallis töötamisele. Äramineku hetkeks oli ootamas palgakasv. Ehk ideaalne, saate aru ideaalne. Idüll. Mida elult veel tahta. Aga....

Nagu ma üle eelmises lõigus kirjutasin siis cv saatmise hetkel oli mul yolo startuppi kandideerimisega. Asjad hakkasid oma elu elama esimese intervjuuga. See oli super. Ütleme parimaid kogu mu elu jooksul. Ei olnud CIA stiilis üle kuulamist "misssa viie aasta pärast teed" - "ah minge p***i (poodi)". Ja jutu lõpuks tuli välja, et üks vana tuttav oli kes intervjueeris. Ära minnes ta ütles, et ma olen nagu jõulukingitus neile. Wow. Yolo hakkas vaikselt kustuma ja peas tekkisid mõtted: kui äkki lähekski?. Lisaks intervjuule pidin tegema proovi töö. Ja tõtt õelda see oli esimene "esse" stiilis proovi töö kus ma isegi pingutasin, nats. Smalli proovi töö oli muidgi ägedama aga see ei mahuks võrdlusesse.

Mõõdus nädalake-paar ja asi oli klaar :D Ehk tuli eitava tooniga vastus. Kuna mul oli yolomeeter veel poole peale siis nutma ei tihkunud ja jätkasin oma igapäevast elu. Minu heaks üllatuseks saadeti kuu aja pärast uuesti kiri ja küsiti kas oled veel huvitatud - YASSS! Läksin järgmisele intervjuule ja nägin järgmist eksi (kolleegi, mitte naist!). Siis oli selge. Thats it. Palga läbirääkimiste ajal ütlesin, et mul sada ja seened. Andke nii palju kui praegu saan ja oleme omadega mäel nagu mustlane mäel. See palga suhtumine oli natuke ajendatud ühest nende töötaja blogist mida ma järgin. Ta kirjutas seal, et miks läks väiksema palga peale kui võimalused mida elu pakub. Kõik märgid viitasid mu õigele tee valikule. Viimane intervjuu oli firma (hellitavalt) bossiga. CTO või VTO või kuidas iganes tänapäeval neid nimetataks. Väike hirm oli nahavahel aga äge oli. Ma olin oma otsuse teinud. Vahetan töökohta!

Nüüd pea pool aastat mõõdas ja ma olen igapäev tõdenud, et see oli üks neetult hea otsus. Why so? Ma olen mõelnud ja osaliselt läheb see mu elad-oma-elu töö juures teooriaga kokku. Isegi kui sul on praeguses kohas kõik väga viis ja motivaatoried on täpselt null ametikoha vahetuseks siis ära mata pead maha. Asi on väärtuses. Väärtuses mida sina saad pakkuda oma tööandajale ja mida sina saad vastu. Ma ei laida maha, et Smallis need asja paigas polnud. Vastupidi, kõik oli ju tipp-topp. Aga nagu näete saab alati ka enamat. Ma tunnen, et pakun hetkel oma idufirmale rohkem kui aasta tagasi Smallis ja elan palju ägedamat elu (jällegi, Smaliis oli hea). Ning ma usun, et sellest vahetusest võitsid kõik kolm. Mina, idufirma ja Small. Ma tean, et mu ametikoht kaotati seal ära (oh iroonia) aga äkki oligi see neile vajalik...

Igatahes neile kes läbi ei lugenud ja kommenteerimise eesmärgil lõppu kerisid. Isegi kui sa oled preagusega rahul siis alati annab saavutada midagi enamat.

Cheerios!

Lucas Estrada & LuckyLuke - Sunny Days (It's You) [feat. Nezen]

27. august 2019

Mängime legodega (töö juures)

Ah, et see meedium siin on hakanud Kgeeniuse kombel treima clickbait pealkirju mille taga paistab vastu tühi õhk ja faktide väänamine jutu ilusamaks muutmise nimel. Oeh noes. Nii madalale ikka ma ei laskuks. Enne läheb see ajaveeb siin kinni nagu viis kopikat kui hakkan lihaveiste kombel väetist tootma....

Aga waddap then? Esmaspäeval kogunes punt meid kokku ja mängis ka päriselt legodega. Täpsemalt panime tuletõrje autosid kokku. Seda juttu saab ainult kaheti lugeda. Kas vanakooli vabriku proua stiilis, et no mis lollus see veel on. Töö juures mängitakse nagu lasteaias. Või siis pikka hipsteri habet sügades ja ingelinvestori silmade läbi - jeesh, selline see startup elu ongi. Chill ja grill ning innovatsiooni loomine käib. Mõlemad versioonid on õiged.

Tegelikult osalesin üle pika-pika (pikema kui vastaliug) aja ühel asjalikul koolitusel - LEAN. Üldiselt kui ma läbi mis häda sellistele koolitustele satun siis jahub keegi kuskil tahvli ees magedat teooriat. Soola unustan ka igakord maha ja seega tulebki tarka nägu teha ja samal ajal tinderis vasakule ja paremale viibata. Seekord jah, teooriat oli ka ja oli isegi huvitav. Missest, et ma varasemalt sellest juba näpu otsaga teadsin. Kogu trall läks põnevaks peale viimast veipi pausi kui toodi välja legod ja me pidime auto tehast mängima. Kes on LEAN lähenemise ja Toyota edulooga kursis see juba aimab.

Legodega mängimise eesmärk oli praktiliselt läbi elada kuidas teha LEANi. Või olla LEAN like suhtumisega. Meid pandi nelja gruppi kes olid siis erinevate auto komponentide vabrikud. Lisaks oli kogu tootmis protsessi vahel ja lõpus kvaliteedi insenerid. Ja tehaste vahel liikus ühe inimese näol virtuaalne veok. Anti ülesanne ette, et klient tahab x aja jooksul nii palju masinaid. Lets'go. Niisiis mängimsime tehaseid ja auto toomist firmat. Esimese korraga tulemus oli masendav - 2 kordne miinus. Jälgides LEAN printsiipe pidime oma tootmis ahelast "prügi" välja viskama. Ehk tegime mõistuse tormi ja viisime paar tootmis üksust kokku, muutsime tootmise ahelat ja uuele ringile. Aaand you are failed. Jälle läks rappa, kuigi tulemus oli parem kui esimene kord. Uus brainstormig, tootmis ahela improvimine ja järgmine katse. Õnnestus. Saime 30% kasumit.

LEAN ise on huvitav lähenemine mida ma alateadlikult olen osaliselt paraktiseerinud terve elu - prügi tuleb eemaldada. Aga selline kiire ja praktiline läbi mängimine auto tehas näitel oli super! Miski tunnikene läks aga see juba andis nii hea suraka miks teema oluline on ja kuidas see mõjutab. Ma pakun, et kui puhas teooria oleks olnud siis oleks nagu ikka - oii kui põnev aga ok võtan ainult teadmiseks.

Kui koolitusest oled huvitatud siis Jari Kukko on da man.

Sal De Sol - Another Change (Extended Mix)

13. august 2019

Miks ma õpin

Vihmaste olude sunnil võtsin eile ennast lõpuks käsile ja alustasin poole aasta taguse mõtte ellu viimisega. Ma ei hakka wanderdama, et oh issanda jummala püss kus see aeg lendab. Sest kuhu ta ikka lendab. Pigem oli asi vanas heas "alustamises" kinni. See on alati nii. Kõige keerulisme on teha see esimene samm. Tundub jube keeruline aga tegelikult on lihtne...
Kindlasti uudishimulikumad põngerjad soovivad teada kuidas ma ägedat ma siis tegin. Nooo, pikalt mitte peatudes tegin tutvust moodsama aja veebi arendusega ehk alustasin React'i õppimist. Jeesh, i know mingi müstiline asi, aga pole hullu. Tegelikult ma tahtsin rääkida miks ma "kogu" aeg õpin.
Et miks ma siis õpin või kuidas mingi veebitehnoloogia üldse mu erialaga seotud on. On ja ei ole. Õppimise kohta ka midagi sellist kui oma erialast rääkida. Siis see on õnneks/kahjuks paratamatus. Infotruve on oma olemuselt selline, et kogu aeg peab prillidega tuupurit mängima... ee õppima ja olema kursis viimaste krattide ning nõksudega. Ja peaelegi tehnoloogia on juba kord selline, et uued paremad(?) asjad lendavad selga ja nõnda sa siis pead seda tralli aksepteerima.

Aga ma ei õpi sellepärast, et oleks soe töökoht kuskil kontoris. Pigem vist õppimise ideoloogia on viinud mind sellise erialani. Hing ihkab kogu aeg midagi uut ja põnevat. Uus ja põnev tuleb õppides, avastades, katsetades. Loomulikult võiks ju midagi muud selle asemel teha. Näiteks papasid-mamasid silm punnis peas TV3 vahtida ja pihku itsida (for reals, kas keegi päriselt ka vaatab). Või muid ausamaid ja ägedamaid sarju vaadata. Või arvuti mänge mängida. Meelelahutus rohkem kui rubla eest. Tunnistan ausalt, et viimase aastakümmnega 😀 on mu sarjade ja mängude oote list veninud pikemaks kui lõdva püksikummiga tüdruku (poisi poisi) püksikumm.

Ärge nüüd viimasest lõigust ennatlikke järeldusi tehke stiilis "omg, elu nohik". Enda jaoks ma tegeln mõislikuks koguses enesearendusega. Pigem järgmine klass omaette oleks käia sajandeid ülikoolis ja saada 10 baka kraadi.

Kas keerata see jutt nüüd motivatsiooni kõneks? Dunno. Jah ma võin siis mingit häma ajada mis isegi võib mõistlik tunduda. Aga ma ei sunni kedagi millekski. Ma saan ainult õelda, et (uute asjade) õppimine on sama lõbus kui järgmine netflixi originaal sisu. Ma saan ka õelda, et õppimine värskendab su mõistust ja (teeb nooremaks? 😀) hoiab su vaimse osa vormis. So, kui te olite seal kus ma pool aastat siis tehke julgelt see samm ja alustage. Ma ikka aeg-ajalt kui näen, et midagi käima ei saa siis lihtsalt hüppan kinni silmi sisse ning lasen asjadel areneda. Kui te isegi ei ole seal vaid vaatate, et WTF milleks õppida. Siis give it a try. See ei pea IT olema, võite kasvõi ikebanasit vorpida. Iga õpitud uus asi teeb sind paremks.

Chop, chop 👏õppima!


IzzaMuzzic - Adventure (Original Mix)

2. august 2019

Puhkamine = põgenemine?

Kuna mul on just algamas "puhkus" siis puistaks oma südamekest mida mina kogu sellest business'ist arvan. Ma olen varasemalt siin samas blogis ka nämmutanud puhkuse teemat. Ma ei hakka linki välja otsima kuna ei taha eelneva ideoloogia sisu tuua tänasesse.

Läheme puhkusele. Mida see tegelikult endast ette kujutab? Et miks sa lähed puhkusele, miks sul on vaja puhkust? Vastus oleks, et tahad puhata kuna oled väsinud. Või mis? Minu jaoks tekib siin terve ports müsteeriumit, et millest sa nüüd kulla kontori hiireke väsinud oled? Vastad tööst. Oh well. See osa ongi minu jaoks täielik müstika. Kui miski asi sulle väsimust, tüdimust tekitab siis miks sa seda üldse teed? Ma saan aru. Tööl tuleb käia, et saaks kodus leiva ja klubis joogi lauale. Aga...

Mõtle nüüd. Tööl veedad sa reeglina 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas. See on ju paras ports aega elust mida sa elad. Aeg oli miski 2009/2010 vahetus kui vahetsin esimest korda tööandjat ja ma ütlesin miks ma seda teen. Tsitaati peast, sõna sõnalt ei oska välja võluda aga mõte on sama millega seda lõiku alustasin: ma ei taha veeta osa oma ajast tehes midagi mida ma ei naudi. Mu hing ihkab elamisväärset elu. Ma ei ole oma ideoloogiat muutnud. Töö on elu osa ja see peab olema meeldiv elu osa. Hetkel saan tõdeda, et see 110% nii ongi.

Nüüd teemaga edasi minnes. Töö on minu jaoks üks osa jõe voolust. Täpselt samaväärselt nagu magamine, söömine, lastega olemine, hobidega tegelemine. See vulin mida ma naudin ja mis on osake minu elust. See on see mis teeb minust minu. Need on lained milles ma triivin. Ja sellepärast ma ei usu puhkusesse kui sellisesse. Puhkust ei ole olemas ega seda pole vaja. Vastasel juhul on midagi valesti kui sul on vaja puhkust. Puhkus kõlab minu jaoks kui põgenemine probleemide ja reaalsuse eest. Mina naudin oma tööd ega ei näe, et selle eest peaks kuhugi Kanaaridele põgenema. 

Puhkus on midagi sellist kus sa pead oma igapäeva voolust välja rebima. Sorry, mu aju ei ole selleks engineeritud. Igasugune fluktuatsioon kahjustab mu olemist. Ja üleüldse miks sa peaksid põgenema Türki puhkusele asja eest mida armastad. Käid oma naisest / mehest / lastest ka puhkamas?  Ma armastan sind aga mitte järgmised kolm nädalat. Does'nt make any sense to me.

Ja miks ma lähen "puhkusele" 😁 Peamiselt blameiks seadust. Miski ports päevi korraga välja võtta on pärisorjale kohustuslik. See on üks põhjustest. Seda kõrvale jättes siis jah järgmised x arv päevi ei käi ma ma kontoris plätusid kulutamas vaid veedan päevase aja kuskil mujal. Aaaaaga see ei tähenda, et ma ennast täielikult välja lülitan.  Kolleegidele seletasin ka, et olen saadaval ja võimeline diskuteerima work related värki. 99.9% nüüd loevad, et oh mis loll ja jobu. Ei oska puhata. Sorry, oskan küll ja arvatavasti enda jaoks paremini kui sa. Nagu ma ennist mainisin, et igasugune välja lülitamine armastatud asjast lõhub mu olemust. Loomulikult ma ei kavatse päevad läbi läppariga kuskil Egpituse rannas riot saatel tööd teha. Ma lihtsalt võtan pöördeid vähemaks. Ja nii lihtne see ongi.

Seega kui midagi/kedagi armastad sa ei lahku ja võta "puhkust". Ma jään alles ja olen alati olemas. Võimalik, et mitte nii nagu miskil x perioodil aga i will always be there.

Lisaks lõppu, kui eelnev jutt ei müü siis mul pohlad ja nendest saab teadagi mida - moosi. Puhkusele minekul nagu kõigil muul: magic has its own price. Hind on lihtne - tekitab pikas perspektiivis teadlikult endale mentaalset traumat. Noh 3 nädalat läbi ja tagasi tööle? Kena stress ju. Hakka ennast kurssi viima erinevate asjadega. Astu tagasi paati ja mine uuesti vooluga kaasa. Keeruline, eks? Ja siin on teine asi mida ma teen kui "puhkusele" lähen. Ma ei alusta puhkuse järgset perioodi täis pika töö nädalaga. Vaid neljapäaev ja reedega. See kindlustab mulle, et kui ma olen isegi voolust väljas olnud saan sinna sujuvalt tagasi.

Solar Fields - Feelings

31. juuli 2019

Comms history of filx II

Kas sa mäletad oma esimest telefoni? Kas sellele oli välja ulatuv antenn, kahe värviline ekraan ja äkki ka klapp? Kui jah, siis võid rahulikult tänase loo üle lasta ja natuke diivanil lõsutades järele mõelda, et kõik jäävad vanaks 🎼 Loomulikult ma ei keela sul hoopiski heldimusega tõdeda milline oli elu back then. Back then, when? Noo võtame aasta 2000 +/- mõned aastad.

Viimases eelmises (kui see oleks olnud viimane siis kuidas saab eksisteerida post mida hetkel loed?) rääkisin sellest kuidas esimene digitaalne kommunkatsioon sai tehtud arvuteid kasutades. E-maili ja jututbade teel. Täna potsatame järgmisse ajastusse kus mobiiltelefonid muutusid hmmm tasukukohasemaks. Vähemalt mulle. Mõnele varem, mõnele hiljem. Sain oma ajusagratest nii palju välja pigistatud, et esimesed telefonid mida kasutasin olid Ericcson brandi omad. Jah, siuke firma. Eks tol ajal oli Eestis kas Nokia või Ericcson. Miskid Alcatel'id ja muud loomad hulkusid ka ringi aga popid olid Nokia ja Ericcsoni kõne aparaadid.

Nagu noorukitele ikka omane pidi telefon taskus olema. Pohh, et sellega instas pilte ei saanud saata või angry birdsi toksida. Rääkimata youtubest. Oli selline äge antenniga aparaat. Sai helistada ja SMS saata. Kahjuks käis uhkete asjadega kaasas ka oma lõiv. Funktsioonid mille jaoks telefon mõeldud oli, olid lihtsalt kallid. Miski hetk ma mäletan, et kui vend sai esimese telefoni siis pidi Radijolinias pm 3 tilka verd andma ja seda ka ema käpajälgedega. Teine variant oli olla rebel ja veel kallim kõnekaart võtta. Vana hea simpel. Ja ühe minuti helistamise hind oli 8 krooni (kui suurusjärku võrrelda tahad siis rouglhy võrduks see täna 8 euroga). Lahe ju.

Et olid uhked telefonid taskus (võõl) ja helistada ei saanduki. Tekib küsimus kuidas siis kommunikeeriti. Lihtne. Leiutati kiirelt välja rotikad ehk vastamata kõned. Kui endal krediiti oli täpselt nii palju jägi, et saaks kõne alustada siis hellasid mõnele kellel teadsid olevat raha kaardi peal. Ja ruttu kohe pärast esimest kutsungit tuli kõne lõpetada sest kõne alustamises eest kooriti ka veel oma osa! Türi-lille-laat ma ütleks. Või vana veis nagu tolla ajal. Rahaboss helistas tagasi ja millest räägiti? Welll, eeeh. Olgem ausad "sama tarka" juttu nagu sa just praegu facebooki messengeris teed.

Õnneks aastatega asi paranes. Just, telefonid arenesid ja sai isegi juba ussi mängu mängida. Said sõpradega kokku ja kõik tagusid telefoni klahve ega teinudki enam lollusi. See oli suht esimene märk, et elu on muutunud. Mina ja mu sõprade vahel on tehnika. Ma ei kurda. Pigem on huvitav. Kui paar suve varem sai külapeal hulkumas käidud ilma telefonita siis nüüdseks oli elu igapäeva osa. 
Kõned ja SMSid muutisd ka odavamks. Tele2 ehk QSM buss viib iga teisipäev sind levialasse oli hinnaralli eestvedaja.

Siis me siis elasimegi. Kui miskit vaja oli, rääkida, kokku saada vms. Helistasime. Ei mäletagi kuidas vanasti sai koidula pargis kokku saamine kokku lepitud. Telefoni ju polnud 🤔

Sisukord:

  1. Igavesti online
  2. Communication history of filx, part 1
  3. Comms history of filx II
Gil Scott-Heron - i'll Take Care Of U

29. juuli 2019

Last time for weeks HiLows / PPP

See suvi on ikka jube nõme, ainult 19 kraadi. Omg, there is a fraking heatwave. Oh millal vihma sadama hakkaks. Seakari, jälle sajab ja ei saa randa minna. Ja ülelüldse jube kiire on kogu aeg. Ei jõua seda elu kuidagi ära elatud. Andke päevi rohkem tunde juurde, et jõuaks omadega mäele saada - literally everyone. Oookei, võimalik, et keegi siin lapikul maal ei unda nii palju ja on natuke aega ka mõnusat ilma nautimas. Aga ülejäänutele siin nädalakene+ kokkuvõttes:
  • Korrastasin "kommunaal elu" ehk üritasin vahetada elektri paketi odavama pakkuja vastu aga jäin ikkagi EE külge. Võta näpust, et seal ka. Vahetasin ka igapäeva panga operatsioonid LHV vastu kuna SEB polnud literally huvitatud mu kulul kasumi teenimisest. 
  • Käisin pulmas (ja olin fotograaf). Kui loodate pilti häha mu jäsemest kuhu on sõrmus ilmunud siis pettumus teile. Mul näpud liiga paksud või lihtsalt ei leidnud kodus värvilist traati millest sõrmus teha.
  • Tegin neljarattalisele öövarjule suvise suur puhastuses. Täis ring ikkagi, vaha peale ja värgid. Veljed läigvad paremini kui pässa rixi tuunitud bemm. Ja jah, ma olen mõnigased ööd maganud autos. Väga mugav btw. Tagumised istmed alla ja ongi olemas romantiline 5 tärni armupesa eee voodi.
  • Sõin täna lõunaks miski 420 grammi ceasari salatit. Teate küll see moodne kontori inimeste toit. Fit ja puha. Honestly polnud isu millegi muu järele. Ja näed anonüümne komenteerija - detailid olemas.
Et miks ma rage quitin (jälle?!?). Tegelikult ei lõpeta blogimist. Pigem kui ma esimeste postitega arvasin, et nädala kokkuvõtte on lahe formaat kus saab mitu kärbest maha lõõdud ühe hoobiga (julm, ma tean. kaevake ruttu kuhugi see mõrvar). Esialgne unistus ei ole reaalsus. Jah, ma saan oma nädala sündmused ühe postiga kiirelt kokkuvõtta ja done. Aga mu arust mõjutab see kvaliteeti ja toodab ainult kvantiteeti. Mis mis :D :D :D kvaliteedist me siin räägime te mõtlete. Nojah, miksit elutarkust ega tsakrate avanemist ma ei paku. Pigem enda jaoks kvaliteeti. Tahaks ikkagi kirjutada siis kui mõte on ja on emotsionaalne side. Olla asjaga hinge juures ning mitte pooleldi imeda teksti välja. Mulle meeldib kirjutada. Mulle meeldib kirjutada siis kui tunnen, et on see õige hetk. Sunnitud reaalsus nagu nädal per postitus pole see õige. Loob liba konteksti ja ei täida minu soovi. Soovi kirjutada eredamatetest hetkedest. 

Avicii - Wake Me Up

25. juuli 2019

Hakkame koguma (raha)

Lugesid õigesti, õieti, õigsesti. Räägime täna natukene kogumisest. Et suunamuidjad ka aru saaksid siis räägime täpsemalt raha mitte südamekeste kogumisest instast (jah sellest võin ka kunagi muliseda). Põhiline motiiv selle kirjatüki sünnitamiseks on tuvide motiveeriv kõne internetis. Ja eks endalegi tuleb vahest kasuks kui neid teemasid üle korrata nagu kordamise ema...

Kui blogis nautke labidaga ringi kaevata. Või eksavaaatoriga - kes millega. Siis ma varemalt olen finantsbloggerit juba mõned korrad mänginud. Näiteks: Nipid minu taskust rikkaks saamise teel ja Miski pole võimatu. Kui sa jõudsid eelnevad ajaloolised postiused läbi lugeda ja oled ikka veel vaimustuses siis, lets roll. Lükkame seekordse palli veerema. Ajame atra. Laseme hobused lahti. 

Tuvide motivatsiooni plära oli iseenesest väga viis aga ma lisan omalt poolt sinna juurde kuidas siis päriselt pihta alata. Ma nüüd natuke teen ettekujutust ja panen ennast hmmmmz keskmise maarjamaalase rolli. Ma ei hakka nüüd täielist numbrilist joru ajama - mata keda see ikka huvitab? Räägime lihtsalt sellest, et oled täiesti tavaline pärisori, käid tööl, saad oma keskmist palka, maksad saksa kupjale lõivu (pangale laenu, või üürileandjale üüri). Sul on uusim iföön koos 1000 kõne ja sms paketiga. Sa käid vahest väljas ja selveris. Mõikad, tavaline inimene oma sissetulekuga ja kuludega. Kõrvale midagi ei ole pannud (va kruvisid soome ehitusbossi tagant).

Kuidas siis üldse alustada? Aktsiad, ühisrahastus, intressid, tagavara papp, higivabaraha, lambo jne. Jah ma saan aru, et jala finants maailma astumine on alguses hirmutav. Aga pole hullu one small step for... Kõige esimese asjana millest ma tahaks rääkida ja mis on sisuliselt vundament - harjumus. Just see on nüüd see esimene samm oma ägeda elu poole. Põhimõtteliselt pead sa ennast harjutama kogumisega. Hiljem kui juba miski rulli on kontol vedelemas võib juba edasi vaadata. Aga tähtis on alsutada ja harjumus sisse endale taguda. Kui ise ei saa hakkama siis ma võin paari maksahaagiga abiks olla 😁 Nali.

Jah, me kulutame iga kuu raske higi ja vaevaga teenitud kupüüri hunniku ära. Aga lähme muudame seda nautke, eks? Nüüd edaspidi (alustame vaikselt) paneme nt kasvõi 10 eurot oma sissetulekust kõrvale. Võid rohkem või isegi vähem panna. Alguses it really doesn't matter. Tähtis on ikkagi sellele salaraha rongile saada. Kui oled rongil siis on juba kõik hästi. Kahjuks mul ajamasinat pole aga vaata poole aasta pärast nüüd seda pangakontot või sokkisäärt padja all kuhu sa iga kuu kümpsi viskasid nagu proff pallur. Näe lambist on 60 eurot järsku "vaba raha". Mõtle kui vahva. Emotsionaalselt sul on tekkinud ekstra raha. Siit me saame välja lugeda, et kogumine paistabki ennast ära tasuvat. Suurenda summasid ja carry on.Vb ühel hetkel kirjutan kuidas see seisev raha ennast paljundama panna (kindlasati mitte koopia masninaga, ya know).

Nii, lugesid kümme korda läbi ja ei saa aru kus see "üleliigne" raha nüüd üleöö peaks tekkima kui kuu lõpus suudame üksteise võidu panga arve nulli või isegi miinusesse ajada. No esimene variant on see, et kohe sulli sülle kukumisel teed selle liigutse (algul silmi kinni pigistades) ära ja asi klaar. Ülejäänd raha on nüüd sul elamiseks. Osta kasvõi viis big maci.

Ikkagi, mõtleb miinum palga teenija. Üür nii palju, kommunaalid nii palju, järekas nii palju. Pool kuud saan vist isegi inimese kombel süüa ka aga no ausalt härra finantssuunmudija kus #traaugust ma selle raha võtan. Chill! Vaata ja korrasta oma elu. Selle kümmneka võid kokku kraapida ahenete teenuse pakkujate arvelt. Vaheta mobla paketti, vaheta elektri paketti. Need ei võta kaua. Mõned kõned kenade teenindus tädidega rääkimist ja järgmine kuu maksad vähem. Sealt see raha tulebki. 

Ja eks neid eluhäkke on veel. Nt kui võtad uut kindlustust tee natuke tööd ja saa odav pakkumine. Iizi pole igakord parim missest, et nad otsivad sulle parima. Teinekord saab näiteks otse nende veebis uue lepingu sõlmimine 10% odavamlt. Minu viimased, sellenädalased häkid olidki el paketi vahetus (kuna kuskil kaevandus foorumis lugesin, et saab ka odavamalt) ja pangakaardi vahetus. Panin oma SEB kaardi kinni mis võttis iga kuu 1 euro. Mõtle, selle asemel saaksid korra kvartalis Hesburgerit närida. Sama pull on ka pankadega. Oled swedis ja taod iga makse pealt 40? senti. Liiguta raha pärast tulekut nt LHV ja maksa tasuta.

Outroks neile kellel sääraseid probleeme ei ole, saavad rohkem palka kui teenindaja statis, või juba tegelevad aktiivselt kogumisega, et nahh mis ma sentide kogumisest kirjutan? Honestly, see number ei olegi oluline. Pigem on see harjumus ja maagiline valem nagu kuskilt tuleb alsutada...

Cheerios,
🍩

Robin Schulz - OK (feat. James Blunt)

23. juuli 2019

Mina, lapsevanem

Esmaspäeva hommikul lõin luugid eriti varakult lahti või olgem ausad. See oli sunnitud tegevus ja kättemaks äratuskella poolt kuna tavaline taks on miskist ajas circa 1h varem äratama panna. Ja siis rahulikult mõiret edasi lükata ja nautida hetke - oh saan veel magada. Playing tough games, eh? Tean, peaks äratuse reealsusele vastavaks panema....

Seal ma siis olin - silmad lahti. Laes polnud ei ämblikke ega lambaid mida lugeda ning järsku kuskilt nurga tagant kargas idee pähe ja ma hakkasin juurdlema. Mu mõtted viisid mind endaga kaasa kuidas ma Lily't kasvatan. Eks ole. Me kõik teeme seda vahetevahel. Võrdleme ennast oma lähi tuttavatega, vb vahest uurime kuidas nemad teevad. Sest koorem  rõõm on ühine. Vähemalt mul on nii juhthunud, et parimatel sõpradel ja sõbrannadel umbes sama vanused lapsed. Tore ju.

Esmaspäeva hommikul kogu selle kasvatamise teema juures tegelesin sisuliselt filosoofiaga. Seetõttu ei hakka ma tegema postitust stiilis "TOP 5 nõuannet algajale isale" või üle üldse ütlema kuidas sina, jah sina seal tesipool ekraani peaksid enda järelkasvuga tegelema. Ma tean, et osad tähelepanumoorad peavad lausa elukutselist blogi selle eesmärgiga. Ma ütlen ausalt minu jaoks pole seda õiget tõde mida kuulutada. Üleüldse see ei oleksgi võimalik (ehk tuleb allpool välja miks).  See siis siin on minu vaade kuidas ma näen ühte noort tirtsu kasvamas. Samas ma ei salga, et üht-teist saab ka oma sõpradelt üle võetud - loodetavasti parimaid pratikaid ikkagi.

Natuke background lugu kah kuna eelmist episoodi kuidas herr filx ja lapsed koos eksisteerivad pole olnud. So. Kui nüüd ausalt süda puhtaks rääkida nagu prillikivi siis mul tegelikult miskit frameworki, master plani ega muud kava pole kuidas ma kasvatama peaks. Pigem on selline üldine (budistlik) mõte, et tee seda teistele mida tahad, et teised sulle teevad. Ja lisaks on veel miskid vigurid kuidas fake news ehk libajonniga tegelda ja eeskuju koos teatud hmm kauplemisega "tööde" tegemiseks. Sina, soovõimisiganesvolinik ja aktivist hoia oma obeseid. Ei mul pole laps orje. Pigem töö all mõtlen lihtsaid asju nagu oma mängu asjade kokku korjamine või siis mõnda lahedamat tegevust nagu taimede kastmine aiamaal. Mmmkei.

Esialgse jutu juurde tulles. Seal ma siis olin, oma unest ilma ja wonderdasin  kuidas ma ning minu otsused (olgu need teadlikud, või mitte arvestades lapsi) mõjutavad tegelikult kasvamist. Esimese asjana kargas pähe üks tuttav kes alles hiljuti ehitas maja. Ühekorruselise nimelt. Mul seevastu on kahe korruseline. Targemad lugejad (ee lapsevanemad?) juba ehk tabasid ära - kaks korrust võrdub ju 3 aastasele see neetult ohtlik trepp. Ühekordne maja oleks ikkagi parem ju. No vot. Kus on see filosofiline tõde milline on parem. Jah ohtuse ja enda mugavuse (fakjuu, laiskus ikka) on ju ühekordne maja parem kuna siis ilmselgelt pole ohtu trepist alla kukkuda ega pidevat vaeva selle üle, et peaks jälgima. Aga mõtle nüüd mida selline pisike detail su elamises tähendab lapsele kellele on võimalus kasvada koos trepiga või mitte. Esimene ilmselgelt saab paremad ronimise ja üldised lihase motooriga oskused. Kas sa loobuksid sellest?

Pika posti peale tuli väike lõik. Aga vahel nii see ongi. On vaja eelnevat suuremat sissejuhatust, et jõuda jutu juurmõtteni. Ma ei sunni mõtlema aga mõtle ikka nüüd. Selle ühe näite peale. Neid detaile on meie elus miljoneid mis mõjutavad just seda väikest kasvavat põnni. Ja tihti peale ei pane sa tähele milline faktor su last tegelikult kasvatab...

P.S. Ja juba puhtalt see üks näide miks ma ei hakka kunagi kedagi õpetama ega soovitama kuidas last kasvatada kuna me lapsed kasvavad liiga erinevates keskkondades. Ja juba puhtalt sellepärast, et ühte last kasvatab üks isiksus (mina) teist teine (sina). Küll saame aga koos üldisemaid ideid toetada nagu see "tee seda teistele...".

Päikeserabandust soovides,
😁

Kygo & Rita Ora - Carry On (from the Original Motion Picture "POKÉMON Detective Pikachu")

18. juuli 2019

Until day we die ehk time for weeks HiLows / PPP

Paistab, et eelmises kokkuvõttes tehtud ähvardus hakkab teoks saama ja postitused hakkvad hoopiski esmaspäeva asemel kuuepäeval ilmuma. Vot kus lops 😙 Proovime siis päästa mis päästa annab. Ajaaparatuur näitab päevaks neljapäeva ja lihtsa matemaatika abil saame teada, et kaks päeva on aega maailma päästa.

Osaliselt te juba teate mida ma mõõdunud nädal tegin. Ise asi on küsimus "what is a matr... mõõdnud nädal". Teeme nii, et antud teose ilmumiset kuni eelmise teoseni jäänud aegruum. Upsi-daisy, see on rohkem ju kui nädal 😃 Aga jah, nägin instas "lahedat" (loe äärmiselt vastutustundetut) reklaami ja avaldasin sellest loo siin. Keri nats, allapoole ja siis sa leiad selle (või otsi menüüst). Pole küll insta pilt mida kiirelt üles skrollida aga aga samas pole teada ka, et lugemine kedagi tapnud oleks...

Ma mingi hetk mõtlesin, et kirjutan ühe ilusa muinasloo ka oma tööst (lõpuks) kuid see jäi pealkirja kujul drafti rippuma. Rääkida oleks. Ja isegi palju. Lühidalt: lahe on! Aga mmkei. Räägime ühest mmm sündmusest miks lahe on. Tegemist on siis idufirmaga või startuppiga (kellele ema, kelllele tütar nagu vanasõna ütleb) ja siin on väga kirju seltskond koos. Ütleks enda sugused aga ma ei taha teisi solvata 🙈 Eniveis (jah sina kes saa kohe macdonaldsi burgeri vahele lähed) rääkisin eile Taivoga. Tal oli lihtne mure aga teema seal taga oli suurem ja ausalt õeldes huvitavam. Mõnikord saad läbi pisikeste ajasde suuri teada. Detaile ma lahti seletama ei hakka aga need x minutit jutu ajamist olid väga positiivsed ja oma peas sai jälle tõdeda kui lahe töökoht nüüd on.

Kuna halvad uudised tuleb nagu alati viimaseks jätta siis.... no mis halvad. Halvad olid mulle, eestlasele kohaselt ülejäänud kõigile teistele head "kuna kellegil läheb sitemini kui mul". Eelmine kolmapäev tundsin jalalabas valu ja ööga paistetas jäse paksemaks kui õrnema sugupoole eostatud kõht. Läksin järgmine õhta EMOsse (mitte kommi karpi viima nagu te arvate) ja parkisin auto kõige kaugemasse parklasse sest pohh ju - käia nagunii ei kannatanud 🤷‍♀️ Veidike ootamist ja sain teada, et luupõletik. Mmkei. Aga see paranes siusliselt esmaspäevaks ära nii, et kõik on okebrülla.

Outro: Sattusin ka korra Madliga vestlema ja ta küsis, et mis veel põnevat peale blogis kirjutatud. Vastain, et polegi. Ja kui aus olla siis olen tõesti siin oma elu suuremad ja põnevamad sündmused viimasel ajal ära kajastanud. Hea küll, päris detailitesse pole veel laskunud stiilis mitu ampsu kulus õhtul pasta sisse kühveldamiseks või mitme tunni pärast ma selle tagasi loodusesse lasin. Kui huvi on selliste asjad vastu siis anna märku kommentaariumis (mida sa nagunii ei kasuta).

Põhjatähte ja tsau!

WATEVA - Until We Die (feat. Next To Neon)

P.S Kui sa kukepoksi kagelane peaksid seda lugu siin lugema siis mine mängi vahelduseks vene ruletti, päriselt. Nii maal tehakse.

16. juuli 2019

Selline ongi maaelu (insta influencerite teadmatus päris elust)

Lugu kuidas maaelu ministeerium näeb maa elu läbi oma roosade prillide on üpriski keeruline kirjutada. Või alustada. Loomulikult tahaks rämeda sõimuga selle laulu sisse juhatada aga milleks. Püüame siis vaadata alljärgnevat läbi ministeeriumi ametnike pilge ja inimese kes (pooleldi) elab maal - minu.

Eks me kõik oleme harjunud oma Astangu uusarenduses elama. Igaäevaselt betooni dzunglis liiklema, supermarketist toitu hankimas, Apollo kinos meel lahutamas. Ja sinna vahele mahub ka kvaliteet aeg nutitelefoniga. Elu on ju lill. Siis kuskil eksisteerib meil selline müstiline ministeerium kes ühel ilusal päeval otustab kampaaniat teha maa elu tutvutstamiseks. Väga viis, muide. Ega see päris maaelu ju lasna kanalis Rav4ga sõites silme ette ei tule. Ja siis käib kõmakas. Kampaaniat teeb see sammune "linnainimene" kes maaelust teab täpselt nii palju kui kinos popkorni nahistamise kõrvale Tõde ja Õigust sai vaadatud.

Jah, instagramm on tore ja see õige platvorm kui tahad oma sõnumiga (vähemalt tänapäeval) massidesse jõuda. Hakka seal influenceriks ja küll inimesed jälgivad. Aga kogu selle sotsmeediaga on see probleem, et ühiskonda on viimased 10+ aastat treenitud "like" nuruma läbi interneeduses. Vahet pole, suva pilt üles ja ruttu refreshima. Iga uus südameke su postil vähendab seda ohjeldamatut piina mis tekib kui tähelepanu ei saa.

Nüüd me jõuamegi otsapidi kus kokku saavad tehnloogia, sõltuvus tähelepanu järgi ja teadmatus. Teeme ühe ägeda lühi klipi sellest kuidas ma oma kuke viskan suvalisse karja võitlema. Ja mul on koheselt WTF moment käes. Oot, kas päriselt ka peab maal oma koduloomi kasutama peremehe insta sõltuvuse rahuludseks oma vahel kaklema panema. Kas tõesti ongi maaelu selline äge vana Roomalik meelelahutus. Loomad gladiaatoritena üks teisega võitlema ja olemas oleva tehnika abil saadame video massidesse.

Ma olen üle poole oma elust maal elanud ja eriti väiksena kui vanaemal oli karjas igasugu loomi ei suuda ma kuidagi meenutada, et mulle oleks kuidagi omandatud teadmist panna loomad omavahel kaklema. Kui moodsal ajal on maaelu instagrammi rahulduse saavutamine läbi loomade vägivalla siis mina ei taha olla sellisest maaelust.

Kui me räägime konkreetest juhtumist kus kuked poksivad. Jah see on normaalne. Oota, loe edasi enne kui oma järeldused teed. See on normaalne siis kui loomad teevad seda oma naturaalses keskkonnas. Normaalne ei ole see, et väntsutan süüdimatult looma kaasas ja viskan suvalisse karja meelt lahutama. Kuna hei, peremehel ju päevane tähelepanu vajadus like'dega kätte saada.

Pole ju raske enne maaelu reklaamimist google abil selgeks teha mõningased põhitõed kuidas päriselt maal elu käib. Või veel parem, mine külla oma esivanematele ja uuri neilt mida päriselt maa elu tähendab. Kindlasti mitte vägivaldset meelelahutust internetis.

Robin Schulz - Sun Goes Down

10. juuli 2019

Can i haz moar security ehk time for weeks HiLows / PPP

Ma usun, et viimase paari päeva jooksul on rohkem segadust olnud kui de Helme Familia suudab kuskil Toompeal tunni ajaga korraldada. Paljude lugejate jaoks keerleb peas põletav küsimus: miks ei ilmunud esmaspäeval uut 107lugu nagu viis kopikat lauale.

Minul paanikahoogusid pole. Sest mul pohlad ja nendest saab moosi. Ma nagunii loen seda kunagi tulevikus ja it doesnt matter kas oli esmaspäev või kuuepäev 😝

So, waddup? Mdea. Vaatame mida rüperaali klaviatuurilt välja imeda annab. Just, sülerist, mitte pastakast. Kuna pastakat mul pole. Vähemalt hetkel käes küll mitte 💁 Nädal ise algas nii võrd kui võrd põnevalt. Esmasp õhtu töölt koju lippates läksin nagu ikka porgandi pealt maha ja über turvalisse (maybe rantpost kunagi tulemas) Elroni ratta parklasse oma keha pikendust võtma. Enne mind oli jõundud sinna nii 50-60 vanuses tädike kes otsis oma savisaare ühiskaarti. Ma olin kiirem ja tegin ukse lahti. Jaaaa siis oli 2 minuti small talk kus sain rohkem teada kui vaja :D Kõigepealt proua kurtis, et üks igavene pikk ratas ees. Mis oli mu oma ofc - vabandasin. Siis ta hakkas seletama sellest milline küna ta praegune ratas on ja pojale tellis alibabast ratta. Põnev, eksole. Noo...t. Natuke ikka on. Nagu ikka setereotüüpselt arvad, et sellise vanuse ja soo ja muude tegurite järgi kuulata Alibabas shoppamist on veits over kill. Aga pole.

Nagu eelmine nädal istume ka see nädal nüüd ringi ja räägime pildist mis postitusega kaasas on. Kui t eei näe siis pange oma nahh adblock'id kinni. Googlel niigi vähe raha. Olen ka korra siin juba maininud, et võiks erialast blogi kirjutada. Samas siin ma väga ei taha oma tööst rääkida ja seda vist ajaloolistel põhjustel. Siiski viimastel aegadel järjest enam kerkib esile teatud "geniaalsust" mille üle tahaks rohkem räntida kui suviseid soojakraade meil siin maarjamaal. Kohati tekib küll WTF tunne 😕 Okei, räägime siis natuke. Aga positiivselt ;) Pildil näete meeme vihjetega lukuastamaks oma arvuti kui te eemal olete. Miski hetk hakkasin neid oma ägedas idu töökohas jagama. Tulemus on palju-palju positiivsem kui klassikaline saadan "tulge kooki sööma" e-kirja kogu asutusele. Infoturbe teadlikuse tõstmise mõte on ju inimesi natukenegi harida. Ja klassikaline lähenemine kui turvet ei tee oled jamas well - ei toimi. Go figure out miks. Meemide jagamine tekitab sooja ja positiivse tunde aga samas annab parja annuse piinlikust ja nende kahe võlurohu abil jääb pähe. Lahtine arvuti päh-pähh, aia-aia!
Kas te ka päriselt peate oma arvuti klaviatuuri - no ma soovitaks aga samas kui #%$&<! video konverentsi pakkuja Zoom ütleb, et kasutajate järgi luuramine läbi nende tarkvara on fake news siis nomaeitea. Elu muutus lihtsamaks sest enam polegi vaja enam pahavara era elu jagamiseks. Piisab ka täiesti legit kraamist. #tra

Last but least. Pm, ma terve nädal olen seedinud ja mõelnud, et but why. Oo gods of heaven, mida ma teile teinud olen, et eelmisele kokkuvõttele pandi boring linnuke. Läbisin kõik 5 või ma ei tea mitu emotsiooni ettappi tänapäeval on. Mõtlesin, et sõidan kohe selle posti alguses julmalt kõigile pasunasse. Ka neile kes süüdi pole. Nii profülaktika mõttes. Aga oh well. Lõpuks jõudsin järeldusele. Ma saan aru, et moodsal ajal aju kastuamine on nii overrated. But still, väike vihje poiss: kui suures internetis igava on siis pane see kinni ja mine tidnerisse pilte lappama. See see on ju see õige. See põnev asi siin ilmas. Just kidding my kiddos. Tubli, et üldse viitsite neid vajutada. Need ongi teile, kes ei julge või leivad, et kommenteerimine on liiast arvamuse avaldamiseks ;)

Wilkinson - Too Close (feat. Detour City)

3. juuli 2019

Communication history of filx, part 1

Nostalgia-retro-mahe-öko aeg! Või kuidas iganes te nimetate peapidi minevikus elamist. Ma ei lähe massiga kaasa ja ei väisa retro vms festivale. Veel vähem hakkan nostalgitsema ja Üllar Jörbergi kuulama. Pigem on huvi võrrelda kuidas kommunikatsioon minul on arenenud. Proloogis (link on all kui peaksite lugemisega sinna kunagi jõudma) jutustasin päris kirjadest (jah omniva veel tegeleb peale hiina kräpi kojutoomisega ka kirjaveoga). Täna. Astuks nüüd teema juurde - elektroonilised abimehed suhtluses.

Ega siin erilist pulli polegi. Alguses arvasin, et pean kohe pisar silmis rääkima oma esimesest mobiil! telefonist. Aga ei. Vot kus lops. Natuke ajusobarates sügamist ja tuli meelde, et esimesed elektroonilised sõnad sai raali abil saadetud. Aasta oli siis miski 1999 😂 (jah, lugesid ka kolmandat korda õiet - eelmine sajand). Ma olin koolijüts ja orjasin põhikoolis. Miski hetk tekkis meile läbi tiigrihüppe arvuti klass. Ofc, hakati arvuti tunde andma ja ofc lubati vahetundides ja peale kooli arvutiklassis elu raista (sittagi pole muutunud, mina siis arvuits sina praegu iphones). Ainuke klausel mis oli väga püha - arvutiklassis lubati ainult sokkides olla.

Kuidagi sai tehtud oma esimene e-maili aadress. Btw see on mul siiamaani kasutuses ;) Oh see oli ikka eriti uhke tunne. Oma e-maili aadress. Esimese kirja saatsin tädile kuna ma teadsin, et tal oli e-maili aadress ja ta kasutas oma töös arvutit. Addressi omamine oli selline kungilik tunne, umbes sama mis tänapäeval Ferraarit omada on. Sul on ja teistel pole. Tehniliselt polnud sellest suuresti tolku kuna polnud lihtsalt rakendust - kellele kirjutada. Nii see eluke veeres. Oli võimalus e-maili kasutada aga ei kasutanud.

Miski hetk kui oli kuulatud dial-up muusika ja internetti mindud. Oo, no no no. Jah, interneti minek oli püha protseduur nagu pühapäeviti kirikus käimine. Tuli modem käima ajada, oodata peod higised ja siis voilaa. Aeglasem kui tigu ühendus oli loodud. Siis tuligi next step - reaalaja kommunikatsioon. Selle nimi on IRC ehk maakeeli jututoad. Idee oli lihtne, umbes nagu tänapäeval grupi chatid aga selle erinevusega, et oma tuttavate asemel oli kari täiesti vööraid inimesi. Oli damn kui põnev, võis omale random nime valida ja keegi ei teadnud, et sina oled sina. Võisid vabalt ükskõik millest rääkida, kuna keegi ei teanud, et sina oled sina. 

Miski hetk tekkis kuskil väga popp koht nagu armastuse saal (ma olen kindel, et see eksisteerib praegugi). Seal sai uuts slängi õpitud nagu afk, irl... Seal sai virtuaalselt tüdrukutele (jumal tegelt teab kellele aga pohlad) keelt kõrva ajada. Viimati külastasin pärast pikka pausi armastusesaali aastal 2011 aga seda siis juba kooli uurimis töö raames.

Jutukas olemine oli eriline kuna sa said nii palju olla kui lubati arvuti klassis ja sellega elektrooniline kommunkatsioon piirdus. Kohe kui klassist välja astusid oli elu nagu enne arvuteid. Kui tahtsid sõbraga hulkuma minna ja lollusi teha või niisama mula ajada läksid nagu uppunud kass ta kodu ukse taha kraapima. Ja aeg-ajalt võisid saada vastuse, et "mongol ei saa praegu välja tulla kuna õpib" või "mongol pole kodus". Ei olnud, nii et võtad chati appi lahti ja pasundad: "noh v*****a, kus tõllerdada" Vaid tõllerdasid ise käed taskus ja pea norus koju.

Sisukord:

  1. Igavesti online
  2. Communication history of filx, part 1
  3. Comms history of filx II

Manic Street Preachers - If You Tolerate This Your Children Will Be Next

Populaarsed