Homsest hakkan elama

Peale kooli ma lähen ülikooli ja valin endale eriala mis tulevikus kindulstab mulle hea töökoha. Oma elukutse valin kindlasti tippjuhi või mõne muu ägeda ameti koos suurepärase palgaga. Pärast seda ma otsin endale naise ja loon pere. Ja siis on mul kõk tehtud ning saan lõpuks hakata õnneliku elu nautima. Kas pole tuttav?

Nii, mu noored lugejad! Kogu selle lüüriliselt ilusa jutu juures on üks suur haigutav auk. Mida trühvleid ma siis nii kaua teen? Lihtsad kalkulatsioonid näitavad, et nii kaua kuni ma pole oma eesmärgile jõudnud siis ma lihtsalt ei ela. Ühel ilusal päeval elama hakkamise suhtumine on kõige suurem farss üldse su elus üldse. Elada tuleb kohe ja praegu, mitte oodata ühiskonnast peale surutud arusaama täitumist kus elu võrdub ideaalse kodu mängimisega. Ma ei laida pere mõtet maha, pigem see on õige. Vale on suhtumine, et enne seda mul elu pole. On mu sõbrake! Mul puudub oma pere ja praegust suhet vaadates on ka see tulevikus lihtsalt võimatuna näiv missioon. Selle asemel, et põdeda millal ma endale normaalse inimese elu saan vaatan ma optimislikult olevikku ja näen seal ainult postiivseid asju - mul on suurepärane töö, ma käin koolis, mul on ägedad hobid, mul on maailma parimad sõbrad/sõbrannad....Need on asjad millest ma rõõmu tunnen, need on asjad mis teevad mu elust elu.

Teisalt, võib sissejuhatuses toodud eesmärkide saavutamisel leida negatiivseid külgi. Ma sain õpitud, mul on töö ja pere ning mis edasi? Ma elan lõpuks või? Kui kõik tehtud saab kaob osake sinust. Sul kaovad eesmärgid mille poole püüelda. Ilma eesmärkideta elu pole elu, kuna lihtsalt elamisest on vähe.

Ma peletasin endas suhtumise kus happy life after tuleb peale teate pulga üle andmist. Ela kohe ja praegu!

Final Fantasy - I Close My Eyes (Trance Mix)

Eelarvestamas

Eelmine nädal jõudis mu mitu kuud küpsenud idee eelarvestada oma elu teostuseni ning pliiatsi abiga paberile. See on asi mille ma olin ammu katki jätnud kuna siplesin rahas nagu padakonn mudas. See oli asi mida ma oleks pidanud tegelikult ammu tegema, kuna kurvasilmne fakt räägib kenasti enda eest: viimased kümme võijumalteab mitu kuud ma olen elanud üle oma võimete. Ma olin sellest ammu teadlik aga no sir, pole vaja midagi teha. Kunagi suvel piilusin oma konto väljavõtet ning sealsed numbrid küündisid kuue kohaliste kanti.

Igatahes, kriis pole (ikka veel!) minuni jõudnud ja seda raha natukest mul veel jagub jalaga segada. Aga et olla ratsionaalne ning tarbida lõppude lõpuks mõistlikult, nagu vanadel headel aegadel, otsustasin oma kulud (lõpuks!) viia väiksemaks kui tulud. Auto asemel nüüd kasutan enamikel juhtudel punktist A punkti B liikumiseks oma pisikesi jalakesi ning üliõpilaspiletiga ühissõidukeid. Kaheksa kordne hinna vahe tööl käimise juures räägib siin enda eest.

Selle loo moraal oleks siis... et kuluta mõistlikuse piirides? või ära priiska? Minu jaoks mitte. Raha, nagu ta on olnud ning ka tulevikus on mu jaoks kõigest numbrid pangakontol. Ma ei jää midagi taga ulguma või küüniliselt kahetsema. Mu pole selleks aega ;) Pealegi, raha tuleb jälle ja läheb jälle :)

Bob Dylan - Man In the Long Black Coat

107lugu episood # 92 "Liftis" SC 1

Tegelased: Viljar, Lauri, Evelin

On täiesti tavaline päikest täis reede. Viljar astub roheliste seinte ning osaliselt peeglitega kaetud lifti, teda ees ootamas, kirevad juhtmed näppude vahel, Lauri. Koos sõidavad nad ülemisele korrusele kuni tõstuk peatub neljandal. Sisse astub Evelin.

Lauri: "Pole ammu näinud"

Evelin (pead noogutades): "Tõepoolest"

Viljar vaatab Evelini poole ja mõtleb, et tõesti. Lauri märkab samal ajal Evelini käes sigareti pakki.

Lauri (küsivalt): "Suitsetama, jah"

Evelin: "Jah"

Lauri: "Suitsetades tulevad sul kollased lapsed"

Evelin naerab sellepeale.

Viljar: "iuuuuu"

David Nevue - Be Thou My Vision

Üks maas

Sarviline elukas vajus hingetuna maha. Tema ebamaisest kehast olid eemaldunud verest nõretavad jäsemed mis mõned hetked tagasi veel innukalt sõdisid. Kuid seekord tarbetult. Viljar istus hingeldades kivile tõmmates samal ajal suure tõmbega kopsud täis. Laura sättis ennast mugavalt ta kõrvale ning ütles: "Asi kulimineerub selleks korraks, kuid tulevikus, nagu ka minevikus, ettehoiatamata ajavad nad oma rauad kuumaks ja kõik algab uuesti." Viljar põrnitsedes salakavalalt maad sõnas: "Ma tean...."

Basic Element - Heaven Can't Wait

Pilt minevikust

Mulle meenub üks vestlus igakord nüüd kui mul oma auto ja ma Pärnusse sõidan. Kunagi ammu, ühel soojal suvel sai Tanelil Pärnu koolis käimise ajad läbi ning koitis tema lõpupeo päev. Mina kui hea kammraad olin sellele pidulikule peole loomulikult kutsutud. Tegu sooja teisipäevase päevaga ja et õigeks ajaks kohale jõuda tulin ma kiiru ja häälega Tallinast praktikalt. Kõik läks hästi ja ma sain üsna ruttu peale. Teel suvepealinna tuli juhiga vestluseks Budismi teema ning roolis taga istuja rääkis selle usundi võludest ning mismoodi tema seda oma maailmas näeb. Ta ei rääkinud nagu üks padu usklik, veel vähem nirvaanast ning Budismiga seotud sügavustest vaid pigem teekonnast.... Pubekas nagu ma olin mõtlesin: "yeah, somekind a wackjack beliver und stuff", kuigi ma mõistsin väga hästi millest ta rääkis. Millest mis polnud seotud usundi kummardamisega...

Üleeelmise aasta lõpus vestlesin Tiiuga Budismi teemadel kuna mind see huvitas ja tema ilmselgelt targem ning sellega kokkupuutunud. Ning ta ütles, et oma olemuselt olen ma Budist, mis sest, et ma ennast absoluutselt mitte usklikus pean. Tal oli õigus, mu käitumine peegeldas mustreid mis viitasid hingede rändamise usule...

Mõõdunud aasta suvel kui mu õnnelik elu julmalt veristati ning ma ekslesin sihituna, lootes leida vastuseid oma kukkumisele tutvusin selle teemaga uuesti. Tuli välja, et elu mida ma olin enne crashi elanud vastas täpselt raamatus kirjutatule...

Thomas Wanker - Elope (I apologize for the all Googelers for miss leading towards search of this beautiful song. If you ever find it, let me know.)

Vahetada plokkflööt

Kui kellelgi on huvi plokkflöödi vastu ning tahab kinkida mulle vastu midagi muud siis jätke siia kommentaar või e-postige mulle aadressil: viljarb at gmail.com

Eile ja täna

Naljakas, kuidas võib aastaga terve elukorraldus muutuda. Täpselt aasta tagasi ma olin oma eluga igatpidi mäel - mul oli uus töökoht juba mõned kuud olnud, juhiload olid tulemas ja mis kõige tähtsam olin tutvunud oma elu armastusega. Keerates kaksteist kuud (spell it in english :D) tagasi veetsin  puhkust õnnelikult....

Ja nüüd? Nüüd ma olen jällegi töökohta vahetanud, siis veel elukohta vahetanud. Ja autokool on vahetunud ülikooli vastu. Ma polegi endamisi väga arutuanud kuidas see kõik nii ja normaalsete inimeste mõistes, kähku sai juhtuda. Well, ma võin egoist või klapid peas ringi käia aga eluteede muutuse põhjuseks kujunes mõõdunud aasta mai kui keegi emmepoeg leidis, et ta ei saa suures maailmas üksi hakkama.... ning seetõttu leidsid mu ilusad unistused lõpu. Südames lootsin, et päike tuleb välja nagu ilusatel päevadel aga seda ei juhtunud ning ridirada pidi hakkasid tollest põhjusest asjad vaikselt muutuma. Lugu ise on draama-laama-ding-dong millest vanadusepõlves lastelastele rääkides vahetavad nad oma nimed ning katkestavad sugulusidemed minuga. Aaa, fak it. Ma lippan nüüd ujula poole aurusauna võlusid nautima ning peale seda.... ;) Mul on ju puhkus! Ja eesmärgid ootavad! Keepin touch.

Vennaskond - Eleegia