Communication history of filx, part 1

Nostalgia-retro-mahe-öko aeg! Või kuidas iganes te nimetate peapidi minevikus elamist. Ma ei lähe massiga kaasa ja ei väisa retro vms festivale. Veel vähem hakkan nostalgitsema ja Üllar Jörbergi kuulama. Pigem on huvi võrrelda kuidas kommunikatsioon minul on arenenud. Proloogis (link on all kui peaksite lugemisega sinna kunagi jõudma) jutustasin päris kirjadest (jah omniva veel tegeleb peale hiina kräpi kojutoomisega ka kirjaveoga). Täna. Astuks nüüd teema juurde - elektroonilised abimehed suhtluses.

Ega siin erilist pulli polegi. Alguses arvasin, et pean kohe pisar silmis rääkima oma esimesest mobiil! telefonist. Aga ei. Vot kus lops. Natuke ajusobarates sügamist ja tuli meelde, et esimesed elektroonilised sõnad sai raali abil saadetud. Aasta oli siis miski 1999 😂 (jah, lugesid ka kolmandat korda õiet - eelmine sajand). Ma olin koolijüts ja orjasin põhikoolis. Miski hetk tekkis meile läbi tiigrihüppe arvuti klass. Ofc, hakati arvuti tunde andma ja ofc lubati vahetundides ja peale kooli arvutiklassis elu raista (sittagi pole muutunud, mina siis arvuits sina praegu iphones). Ainuke klausel mis oli väga püha - arvutiklassis lubati ainult sokkides olla.

Kuidagi sai tehtud oma esimene e-maili aadress. Btw see on mul siiamaani kasutuses ;) Oh see oli ikka eriti uhke tunne. Oma e-maili aadress. Esimese kirja saatsin tädile kuna ma teadsin, et tal oli e-maili aadress ja ta kasutas oma töös arvutit. Addressi omamine oli selline kungilik tunne, umbes sama mis tänapäeval Ferraarit omada on. Sul on ja teistel pole. Tehniliselt polnud sellest suuresti tolku kuna polnud lihtsalt rakendust - kellele kirjutada. Nii see eluke veeres. Oli võimalus e-maili kasutada aga ei kasutanud.

Miski hetk kui oli kuulatud dial-up muusika ja internetti mindud. Oo, no no no. Jah, interneti minek oli püha protseduur nagu pühapäeviti kirikus käimine. Tuli modem käima ajada, oodata peod higised ja siis voilaa. Aeglasem kui tigu ühendus oli loodud. Siis tuligi next step - reaalaja kommunikatsioon. Selle nimi on IRC ehk maakeeli jututoad. Idee oli lihtne, umbes nagu tänapäeval grupi chatid aga selle erinevusega, et oma tuttavate asemel oli kari täiesti vööraid inimesi. Oli damn kui põnev, võis omale random nime valida ja keegi ei teadnud, et sina oled sina. Võisid vabalt ükskõik millest rääkida, kuna keegi ei teanud, et sina oled sina. 

Miski hetk tekkis kuskil väga popp koht nagu armastuse saal (ma olen kindel, et see eksisteerib praegugi). Seal sai uuts slängi õpitud nagu afk, irl... Seal sai virtuaalselt tüdrukutele (jumal tegelt teab kellele aga pohlad) keelt kõrva ajada. Viimati külastasin pärast pikka pausi armastusesaali aastal 2011 aga seda siis juba kooli uurimis töö raames.

Jutukas olemine oli eriline kuna sa said nii palju olla kui lubati arvuti klassis ja sellega elektrooniline kommunkatsioon piirdus. Kohe kui klassist välja astusid oli elu nagu enne arvuteid. Kui tahtsid sõbraga hulkuma minna ja lollusi teha või niisama mula ajada läksid nagu uppunud kass ta kodu ukse taha kraapima. Ja aeg-ajalt võisid saada vastuse, et "mongol ei saa praegu välja tulla kuna õpib" või "mongol pole kodus". Ei olnud, nii et võtad chati appi lahti ja pasundad: "noh v*****a, kus tõllerdada" Vaid tõllerdasid ise käed taskus ja pea norus koju.

Sisukord:

1. Igavesti online
2. Communication history of filx, part 1
3. Comms history of filx II

Manic Street Preachers - If You Tolerate This Your Children Will Be Next

Kuidas mind orkki tõmmati ehk time for weeks HiLows / PPP

Pluti-pluti pudrunäod 😀 On aeg jälle nädalake kokku lappida ning uurida mida põnevat toimus imedemaal. Milliseid intriige sai peakülas punutud. Millega sai hakkama Luz Maria. Nii palju rääkida. Ilma keerutamata ja õigele Eestlasele kohaselt ühmates siis: "Kuidas läks", "Normaalselt". Thats it! Tsau, pakaa. Oodake järgmist postitust 💁

Oeh. Õues vist hetkel väga rannailm pole. Kui siis ainult lohesurfiks või milleksgi muuks popiks asjaks. Kuna ma mõlemaga ei tegele olen sunnitud aitama kaasa eesmärgile internti maht täis© Ja siin ma siis olen. Jälle trükkimas. Tore ju!?!

Alustame müstilisest pildist vasakul. Paljud kindlasti imestavad wazzup with that. On see lugemis soovitus või mis. Kui on siis kamoon - me ei loe ju siinset blogigi korralikult läbi. Pähh, raamatud. Pähh, analoog. Honestly see ei ole lugemis soovitus (hetkel). Põhjus lihtne ma ise alustasin just antud teose läbi töötamist. Või tegelt, pohh. Võite ka ilma minu heaks kiiduta seda kapsaks lappama hakata. Ma pole Queen of England or something. Raamatu ise võtsin suht random pickiga meie startup'i riiulist, et oleks lõuna sõõgi aeg midagi kõrvale lugeda. Jah, kui väljas lõunal ei käi siis ma üritan õgimise kõrvale midagi silmadega ka tarbida. Vanasti lugesin Postimeest ja Äripäeva aga õnneks meile enam neid kollasied lehti ei käi ja saab midagi asjalikku lugeda. Kuidas raamat ise on - maybe some day will talk about it.

Järgmine lõik tuleb üllatus vähemalt ühele inimesele. Jeezh, pealkiri viitab su tekitatud seigale aga ma räägin hoopiski millestki muust. Nii ajage kõrvad ja silmad suureks... Hakkasime meie Lilyga eile poodi minema ja siis mulle tuli meelde kuidas ta telki (kodutu, eh?) magama tulles keerutas pisikeses topsikus 20 sendist münti, ise täiesti õnnelik seal juures. Nagu rebane kes oli just kanalast saagiga tagasi jõudnud. Eks see raha oli omisatud illegaalsel teel (jeesh sest sa pead seaduse järgi selle viima politseisse, et õige omanik saaks selle calimida) - kuskilt aiamaalt leitud. Ja siis ma mõtlesin, et külapoes on kohe uste juures laste magnetid - masinad kuhu viskad mündi sisse ja saad vastu palli mingi vidinaga. Näiteks slaimi. Kuna mul oli meeles, et üks nendest aparaatidest tahtis vähemalt 50 sendis münti siis vahetasin Lily 20 sendise salaja 50 vastu. (No on pätt niimoodi huiab teiste rahaga 😡). Siis Lily saaks ise aparaati panna ja midagi osta. Oh well. Urgas mida nimetakse kaubandus kohaks oli vahepeal takse tõstnud ja nüüd minimaalne summa on 1 eur. Tänks meits. Lilyle seletasin ilusti, et kogume ja tuleme järgmine kord. Ta noogutas ja sellega see seik lõppes.

Last but least. Võttis kaks kuud aega millal riisimaalt jõudisd kohale 10 kümmme (don't even ask) trimmeri kütuse pumpa. Mõtlesin, et prooviks veel viimast korda aparaati käima saada. Mitmeid kordi huainud without no luck. Juba oli mõte, et läheb maha kandmisele. Aga mis välja tuli. 1)kütuse pump oli katki ja seega sisuliselt jõudis liiga vähe kütust mootorisse. Ja kui mootor täiesti kuiv on siis ei lähegi käima. Seal on veel lisaks trikk see, et valad otse tiba kütsi avasse. It worked.

P.S. Mulle hetkel tundub, et see iganädalane oigamine eee kokkuvõtte tegemine tundub siuke peenelt hea formaat. Ei pea iga päev pikka muinaslugu kirjutama ja samas saab mitu tipp sündmust ühe hoobi kirja. Vaatab kuidas tulevikus läheb....

Sultan + Shepard Feat. Nadia Ali & IRO - Almost Home

Igavesti online

Seoses viimase postiga kus ma kurtsin ebaõiglase elu üle ja ei saanud n****k (nutikat) näppida kuna SIM kaart ei töödanud ja see põhjustas minu interwebsist välja lõikamise.  Läksin ma siis lõuna paiku esindusse uut SIMi poissi hankima ja teel olles pidin päris omi mõtteid mõlgutama (jah, see juthub kui pole internetti - pead aju tööle panema <😠). Äkki kargas pähe lugu sellest Miks ma online läksin. Kuna trammisõit kalamajast Virusse kestab terve igaviku sain oma tegude üle järele mõelda. Peamine küsimus tekkis, et vanasti ei olnud ju kiirsõnumivahetust kogu aeg käepärast....

Nüüd mul tekkis huvi valmis vorpida communication history of filx. Kuna ajad on muutnud ja selle asemel, et kooli aruvti klassis MSNi logida ning kiirvestelda teeme seda 24/7 (noh peaaegu, magame ka vist vahel). Minu jaoks on see huvitav ja tahaks vaadata korra pilgu tagasi kuidas me varem elasime võrreldes praegusega. Ilmgselgelt on suur muutus see kui sul on võimalus iga kell võtta lemmar sõnumivahetus äpp lahti ja mõni kassi gif saata... ee asjalikku juttu rääkida. Seega ma olen nüüd igavesti online (vähemalt mõneks ajaks, ei tea mis tehnoloogia toob).

Enne kui suure hurraaga pihta hakkame lepime kokku raamid. Mida me defineerime kommunikatsiooni all. Raudselt läksite ruttu wikipeediat läbi klõpsama ja tahate kõvasti tsiteerida: "Kommun..." sshhh 🤫 Kuna tegemist on ikkagi filxi kommunikatsiooni ajalooga siis piirdume siinsete lepetega. Well, right then. Okay... Räägime suures osas elektroonilisetst kommunikatsiooni vahnedidest ja meetoditest.

Ohh pole saanudki alusada aga juba valed lendavad :D Kuigi ma mõtlesin, esilagu peileritest, mobladest ja arvutitest rääkida siis ma ei tee seda. Dunno, nostalgia mõttes. Vaja ajurakkusid pingutada väga kaugete mälestuste jaoks. Esimene nn tehnoloogia mida ma kommunikatsioooniks kasutasin oli tavaline kiri. Kui sa ei tea siis eesti keel emaeee.... googelda mida tähendab paberi lauale asetamine, pastakaga sinna sõnade voolimine kirjaks. Siis murda see paber pooleks, pista ümbrikusse. Toimetada kiri kuidagi postkontorisse. Ootad paar päeva-nädalat ja saad samasugusel meediumil vastuse. Jah, ma tegin seda. Mälu järgi olin ehk eelkooli ealine või käisin esimeses klassis. Hetkel suutsin oma aju soppidest välja kaevata selle kuidas ma kuskilt leidsin endale välismaa kirja sõbrad ja kirjutasin neile. Damn fun oli. Ootad pikkisilmi seda kirja ja kui kätte oled saanud siis loed mitu korda ja säilitad oma kõige tähtsama vara juures.

Viimati ma saatsin paberil kirja aasta 2009 mai kuus ja Rakvere põhjakeskuses (vaata mida nüüd aju mäletab :O). Kiri ise oli kinda zest - armastuskiri. Ülelüldse oli hea meenutada lapsepõlve. Ma häguselt nagu mäletasin, et vist olin lapsena kirjasõber but but.. Natuke ragistamist ja siis hakkasid mälestused jooksma. Millised on teie emotsionid ja mälestused? Kasutage allolevat kommentaariumi selleks. (oh wait, te ei tee seda. Panen nkn homme kinni kuna siis kulub paar bitti vähem andmetöötlust, seega vähem elektrit ja päästame maailma).

Ma mõtelsin pikalt (jah dem brains are working without smartphone also) ja esimene asi mis selgeks sai, et sellest tuleb väääääga pikk lugu. Ja nagu te teate, siis mitte kellegile tänapäeval ei lähe peale pikkad lood. 160 märki säuts ja thats it. Prolly, selle posti lasite ka diagonaalis ruttu üle, et kuskil oma ajusopis linnuke kirja panna ✔️ filxi blogi tänaseks loetud. So tänane jutt tigu postist ja kirjasõbraks olemist oli proloog kommunikatsiooni loole.

Sisukord:

1. Igavesti online
2. Communication history of filx, part 1
3. Comms history of filx II

LU2VYK - Empty House (feat. Jex)

Nädala kokkuvõte ehk time for weeks HiLows / PPP

Aeg nädala kokkuvõteks  😀 Kuna jäätmekäitlus koos taaskasutusega on popp ja hipipärane siis viskan copy-pastaga siia tsitaati mida alles hiljuti kasutasin:

Hmm. Nothing is burning, nothing is shining. < it doesnt mean that life stopped, cant see anything mention worthy today 🤔

Nii selle postiga on lood jonksus, võib viisakalt "Publish" nuppu pressida ja õue päikest võtma minna.

But, but... Klaviatuur ka juba nii hinnas, et seda kulutada ei või? Oh, well. Eip, mu pisikesed piilupardid. Ma niisama vigurdan siin. Tuleb asju vabamalt võtta eriti kui:

• rasked jaanid on seljataga (üle lõkke hüppamine päädis sinna sisse hüppamisega)
• kümme kilo sashlikut on selja sees (või noh maos ja see seedib veel terve järgmise dekaadi)
• päevad lähevad jälle lühemaks (wtf? kes 24 tunnist osa julges ära näpata)
• rammstein tuleb Tallinnasse (honestly, ei tea miks see siin listis on)

Nagu ühele õigele sendiblogijale (loe finantsvabadusblogijale) omane pidasin "läbirääkimisi" Telia ja Elisaga, et paremat arvet saada. TL;DR Telia moosis iga nurga alt, et jääksin aga ainuke argument oli (peenikese häälega) "meil on parem klienditeenindus". Novot siis. Hülgasin oma 15 aastase suhte Teliaga ja läksin Elisa rüppe. Funny thing on see kuidas nad lubasid mulle SIM kaardi postiga saata. Viimast pole kohal ja öösel läks Telia kinni. Nõnda ma siis vantsin rongi pealt töö poole ja kohustusliku nutisõltasena mõtlen, et "tseksiks mis telos põnevat on". Oh well, see mõte kadus kiiresti kuna meenus fakt asjaolust nagu INTERNETI puudumine. Huvitaval kombel ma suust vahtu välja ajama ei hakanud ega surnud pole ka.

Maal juhtus huvitav seik. Mäletate kui ma rantisin kuidas Lily rattaga sõitma õpetamine tahab veidike järjepanu ja kannatuslikkust. Ooo üllatust. Maal kus puudub ohutu (ei hakka maanteele ronima, mmmkaey) kõvakattega pinnas ja rattasõitu tuleb teha mügarlikul murul õppis Lily ise sõitma ¯\_(ツ)_/¯ Nagu välk taevast oli ta saanud aru väntamise konseptisoonist ja enam ei pidanuki keerutama mantrat "nüüd see jalg". Muru peal väntamine on raske - seega peab esialagu natuke hooga kaasa aitama.

Ja lõpetuseks. Kõik himurad mitte Plant Based toidu armastajad kindlasti tahavad teada mis sai sashliku saagast. Kas tuleb uusi episoode? Dunno. Võimalik. Hetkel ma oskan nii palju rääkida, et ise tehtud ja mitu päeva laagerdunud lihh maitses kordades paremini kui poe eri. Aga feilis idee teha burgereid :( Üldse on mul grillimisega lõputu võitlus, et gurmaanidele meeldivat toodangut sealt kuumadelt sütelt kätte saada....

Avicii - Bad Reputation (feat. Joe Janiak)

Sashliku salaretsept

Kuna herr Linnupoeg ja herr Tali sisuliselt üksteise võidu huiavad ja varjavad oma nippe kuidas sashlikut teha siis pean ma improviseerima. Nagu ikka. Nad võivad ka helveste generatsioonist olla ning pole neil õrna aimuga kuidas sashlikut teha. Dunno. 🤷 Teema sisse juhatus algab järmisest lõigust:

hommiku paraadile, siis coopi sita saslõki ja marinaadi liha järgi koos resti orikaga, siis grill tulele ja ülejäänu õdagu üritad ketsupiga kuivand lihhi pehmendada

Vähemalt nii jutustas Jänes ükspäev chatis. Osaliselt kirjeldab milles probleem on.  Poe sahlik on 💩 Ülejäänd jutt on ka paljude kaasmaalaste jaoks puhas tõsi nagu prillikivi. Minu suurem mure on tegelikult, et iga kord kui poest ostad kas "valmis valmis" Rak.... või lahtisest letist sahslikut siis sisuliselt maitse elamus on olematu. Esimese variandi puhul on lood siin riigis natuke paremad. Pigem on see lahtise liha letti maitsetu bisness. Marinaad näeb hea välja jah. Nii, hea et rebiks kohe sealt samast 10 eurose ufo, kallaks poe teises ostast saadud põrgupõhja sõe sinna ja pidu alaku.

So, see on siis minu viha lihakõne. Kopp on ees sellest #näeb-hea-ja-pealmine-kiht-vist-isegi-maitseb-aga-sisu-on-kakapuu. Nüüd algab mäss. Lähen täna tõrvikuga ja hanguga poodi ning võtan toorest liha. Sinna juurde valin ise murinad millest sashliku kokku keevitan. Fakjuu valmis sashlik.

P.S. Kui arvate, et see post oli "sisutäide" 2 positutst nädalas plaanis siis paraku kurvastan - ei.

P.S.S Kui tahate hakata jahuma midagi, et OMG liha ja soovitate plant based toitu siis sõidke rongiga Türile (ma sõidan hetkel liha järgi mmkei).

Avicii — Friend of Mine (feat. Vargas & Lagola)

Igapäeva seosed HBO seriaali Chernobyl peamõttega

Vaatasin just hiljuti läbi viimase aja ühe popima sarja Chernobyl, mis on HBO poolt toodetud. Jeesh, hype is real. Mul pole plaanis hakata seriaali ennast aruvstama vaid oskan nii palju õelda, et need 5+ tundi on väärt su elust kõnealuse teose vaatamiseks. Või kui vaadata interneedusest leitud meemi siis sari on nii hea, et paljud tahavad järgmist hooeaega. WTF!

Aaaga.... Kui seriaalist ei räägi millest siis. Kandvast mõttest (vähemalt minu jaoks) mida seal presenteeriti. Jah, eks igal asjal on oma agenda ja tagamõte. Ka sellel seriaalil. Neid vast oligi isegi mitu. Minu jaoks olulisem mis silma jäi oli - "The Cost of Lies". Härra (või on hetkel proua, doesnt matter) IT minister maakeeli oleks siis "Valede hind". Lause ise on natuke hmm, mitte petlik vaid vähe kirjeldav.

Mulle tundus, et kogu jooksev idee "The Cost of Lies" oli näidata kommunismi kui masinavärki ennast mis hävitab elusid. Kuidas võtta. Meil on ideoloogia kommunism ja suur osa süüst miks see püsti seisab on see, et see on valedele üles ehitatud. Ja kahjuks. Valed väga kaugele ei vii (nii räägib ka mu vanaisa). Seriaali vaadates saame tõdeda, et see nii paraku on. Kaboom ja tuumakatastroof.

Kas kommunismis oli miskit mäda või oli elu lii nii lilleline - seda ma ei tea. Ma tean seda, et kommunism kui selline põhjustas eee väga pahasid asju (Tsernobõl, küüditamine, II MS...). Kui nüüd natuke tagasi seriaali juurde põõrduda siis Tsernobõl ja valede hind. Well, vaadates seriaali hakkasin kohe leidma sarnasusi. Meil on miskine ideoloogia ja selle elus hoidmiseks tehakse heatahtlikkuse standardile (mis see standard on?  explain that...) mitte vastavaid asju.

Kui me nüüd natuke ringi vaatamine siis sama mustrit leiab iga päev ja kõikjalt. Ette ruttates ma ei kiida kommunisimi ega õigusta teise stiilis aga nemad tegid ka. Vaid ma enda seisukohast tahaks välja tuua, et selliseid asju tehakse pidevalt. Küsimus, milliseid? Ma pakuks lihtsat vastust: ideoloogia toetamiseks tehtud moraalselt valed otsused. Ideloogia võivad olla ka tavalised firmad, mitte ainult poliitika või usk. Skeem on suht sama: on x grupp inimesi kes tahavad "hüvesid ja head elu". Loome siis ajastule vastava plaani: usk, poliitika, firma... Siis kaasame sekundaarse kihi kellele anname "hüvesid aga vähem hüvesid" toetuse eest. Ja see on see peamine - edasi viiv grupp. Ja kolmandaks on need kes ratastele alla jäävad - st keda reaalselt antud lähenemine ei huvita, kes saavad aru kui vale see on ja need kes piisavalt tähele ei pannud.

Tuumakatstroofist jõudsime kuhu... Sisuliselt selliseid ideoloogia jaoks tehtud küsitavaid otsuseid võib iga päev näha. Nii suuremal kujul, kui ka väiksemal. Näiteks ka oma eelnevatel töökohdadel on mul tekkinud küsimus, et kui miski uue skeemiga lagedale tulla, et firma kasumlikkust suurendada ja klientidelt vähema eest rohkem raha küsida (Tele2 oma viimae paketi uuendusega on hea näide sellest :D).

Mulle lihtsalt tundub see "valede hind" on paratamatus niikaua kuni "moraalse" eluajendiga inimeste arv jääb alla kasumiahnusele. Ahjaa, mis see moraalne on? Sellest saaks pikalt heietada aga täna siis vana hea budismi tõde "tee teistele seda mida sa tahad, et sulle tehakse ja vastupidi".

Universal Heads - Humans

Lily ja kaherattalised

Meil idufirmas on paar Stigo elektrilist rollerit mida võib kasutada linna vahel vuristamiseks. Enamasti saab neid mitte näha ja kasutada keskpäevasel ajal kui vahvad kolleegid lõunal käivad. Mina seevastu otsustasin üks õhtu proovida sellega koju minna ja siis seal demoda ägedat vidinat (äkki õnnestub püha nõukogu nõusse saada selle soetamiseks 😁).

Spoiler alert... Stigo hind on liiga krõbe mu jaoks kui vaadata konteksti kui palju see otstarvet leiaks. See veel ei tähenda, et aparaat halb oleks. Vastupidi - teatud kontekstis ideaalne abimees. Kuna Stigo sisuturunduse eest veel mulle salaraha rullitanud pole siis ma pikemalt ei peatu toote kui sellise kiitmise juures. Või kuidas ma seda katsetasin ning kuidas sellega igapäevaselt ringi liigelda oleks. Ühesõnaga - mõnus (kui pappi hakkab pritsima kasvab sellest ühest sõnast isegi lugu ;)

Kodus lasin ka lastel proovida. Kes sõitis ise, kes süles. Ja ennäe imet. Kõige suurem fänn oli Lily. Tema oli see pisike kes istus mu süles ja koos sõitsime. Miski hetk panin ta käe gaasi pedaalile (well noh, tehniliselt on see keeratav lüliti mis suurendab elektri läbilaset mootrisse - wtf 🤯) ja õpetasin, et nüüd keera. Kusjuures ei läinudki palju aega kui tal asi oli käpas ja sai aru mida see tähendab. Käepidet keerates ratas liigub :) Kui hoog liiga "suureks" läks ültesin, et Lily "lase lahti" ja tegi seda.

Hämmastaval kombel sujus sõit ee sujuvalt. Polnud kordagi momenti mis oleks segadust tekitanud. Kui ratas hakkas seisma jääma ütlesin, et keeraks ja kui vaja hoogu maha saada ütlesin, et laseks lahti. Kõik toimis nagu sveitsi kellavärk (jah sina helbke seal: käekellad olid ka kunagi analoogid). 

Loomulikult kasutasin sujuvalt juhust elutarkuste omandamiseks. Nimelt igakord kui mõni tee ots hakkas liginema ütlesin, et hoo maha võtaks ja vaataks kas auto tuleb. Ta vastab rõõmsalt mulle sellepeale: "Ei tule". ja me sõidame edasi.

Elektrimootri peenestamine (on see üldse võimalik :D) ja ringi paarutamine oli Lily jaoks nii äge kogemus. Nimelt ma pidin vahepeal aias ka natuke toimetama - külvatud muru kastma. Lily'le ütlesin, et oota natuke ratas pab laadima. Tema käis kohe pidevalt seal ratta juures uurimas kas juba on laetud ja saab uuele ringile minna või mitte....

Kuna see positus läheb kirjutamise hetkel schedul'isse ootama siis ma saan veel ringi mõelda. Ma ei ole kindel kas peaks nüüd ka eraldi postituse tegema päris rattast mis sai mõned päevad tagasi soetatud.

Teeme siis hetkel lühidalt. Lily pole varem rattaga sõitnud, ei püsitkaga ega muu variandiga. Seega tuleb talle nüüd selgeks õpetada maagiline asi nagu pedaalimine. Ja god damn (heas mõttes ikka mmkei) tuleb järjepidev ja kannatlik olla. Nii nüüd lükka see jalg alla. Nii nüüd lükka teine jalg alla - repeat same two sentences x ammount of times - Lily, lily (endal pea lõhkemas - aaargh) lükka nüüd jalg alla... Tead mis teeme puhkuse.

Jah, kohati tekib momente kus kannatlikusse piire kombatakse ja tahaks nahhui saata see ja kus teine. Aga neil hetkedel sa saad aru, et sa teed ju maailma parimat asja - aitad ühel kasvaval ilma kodanikul uusi oskusi selgeks saada ;)

Axwell /\ Ingrosso - Dawn