Selline päev siis mul

Tulin siis täna suure huraaga Malta aastavahetuste pidusdustelt tagasi ja oih imet. Mida rohkem Tallinna poole seda lumisem, mkay. Tegelt see polegi teab mis üllatus, aga teed, autoteed olid lumised. Rahvusvahelise Tallin-Pärnu kiirtee kannatas veel külg ees ära rallida aga in Paldiski - ainuke mida siin raskel MaSu ajal leida võib on lumi. Sahkasid kes rõõmsalt seda lund teeäärtesse tõukaks mitte. Sellepeale käisin külmiku kallal, võtsin sealt ühe sahtli ja läksin omale maja ette parkimis kohta rajama.

Mattafix - Big City Life

Jõulud 'nd stuff

Alustame sellest, et ma pole juba vähemalt kolm sajandit klassikalise jõule näinud. Teate küll - selliseid kus on kuusk, pere, suur sõõmalaud ja telekas mehhiko seepitega. Viimane sellist laadi jõuluaeg oli vist 2006 aasta detsembris kus ma vedasin ennast koju ja püüdsin pühade tunnet tekitada. Järgnevad aastad on olnud omaette teema. Üks aasta olin kaugel eemal, üks aasta olin üksinda oma kodus ja nüüd see aasta veetsin lõbusalt ja vahvalt Toomase ja Tiiu perekonnaga. Sain isegi jõuluvana rollis olla :P Lahe!
 

My gods, mu kirjaoskus on viimase kuu jooksul lihtsalt kuhugi ära kadunud. Ma ei handle enam välja millal ja kuhu peaks minema nõrk või tugev täht, sõnades läheb tähtede järjekord sassi ja mõnikord kaovad nad üldse.Mul on siuke tunne, et oleks nagu sünnipärane düsgraaf millesse ma ei saa mitte kui midagi parata. Isegi teksti mitmekordne ülevaatamine ei anna positiivset tulemust. Ma leian mingis ulatuses üles puuduvad või sassi tähed kui mõne sõna puhul jään lihtsalt suu ammuli vaatama.... kuidas see sõna nüüd kirjutati :S

Featherman - Imagine Friends

am i missing something?

Kui mulle teatakse, et äkki... Siis mul lihtsalt jookseb kett hammasratastelt maha. Eriti siis kui ma heas usus pingutan ning planeerin midagi parema tuleviku nimel. Mu jaoks eksisteerib Go or No Go. Mitte vahepealne ussi keerutamine ümber jalutus kepi. "Äkki" tähendab minu jaoks, et ma pole kindel, et Dream on boy.

am i missing something?

Hive - Ultrasonic Sound

Elu ilma autota

Vähe sellest, et maarjamaa liikluskultuur lihtsalt sakib olen ma nüüd mõnda aega ilma oma hobuvankrita. Ometi ma käisin reedel õlivahetuses ja laupäeval uusi kumme oma kallikesele panemas ja plaanis oli veel kõrvalistuja poolse akna tihend ära fixida. Oleks vist pidanud ikka rohkem oma esimese armastuse heaks pingutama. Well, eile õhtul öösel sünnipäevalt ära minnes sai peale pisikest seiklust selgeks, et radikas ajab läbi ja wagen kipub üle kuumenema. Seekordne autosõit erines sellega, et pidevalt tuli jahutuspeatusi teha, 100 m sõitu ja paus... jaaai! Pärnu mnt viaduktil sai ka kruiisitud, ehk mootor välja ja inertsi abil edasi. Selle kentsaka loo teeb positiivseks asjaolu, et järgmine nädal saab jala tööle minna :)

Tänud Rolandile kes ennastsalgavalt mind aitas ja öösel koju viis. Teistkordsed tänud talle veelgi lahingteenete eest mida ta täna osutas.

Snow Patrol - Chasing Cars

olematu liikluskultuur Eestis

Hoiatus: alljärgnev lugu sisaldab ohtralt roppusi ega pole mõeldud nõrganärvilistele.

Üldiselt ma vaatan Eesti auklikel teedel toimuvat neutraalse pilguga aga tänane juhtum tõmbas isegi minul kopsu üle maksa. Nii kui õues hakkab vähegi talveilma lubama, sajab mõni helbeke ning maanteed muutuvad tiba märjemaks kaob teatud kontigendil koos suvega sõiduoskused kus see ja teine. Sõidetakse kummalistel põhjustel rõõmsalt alla piirangute ja takistatakse tahtlikult üldist liiklusvoolu. Ma saan aru, et autokoolist on mõnel mehel juba kümneid aastaid mõõdas ja roolikeeramisoskused lähevad rooste aga türa. Täna mingi jörr otsustas ka ammuseid aegu meelde tuletada tehes Paldiski-Keila maanteel kõva 70 km/h õppesõitu. Noh sul on seal taga ülimalt hea tiksuda, eriti kui mingit paska lendab esiklaasi, mille tõttu nähtavus muutub nulliks. Siis ma ootasingi vaikselt kohta kus rahulikult mõõdasõidetud ja inimlikus tempos edasi minna. Peale Kloogaranna raudtee ülesõitu tundus sobiv moment olema. Panin parema suunatule sisse, läksin vastassuuna võõndise ning alustasin oma manöövriga. Värdjas oma pisikeses Wolksvagenis vaatas, et oi bemmu mees ja kanadast tahab minust mõõda minna. Ma usun, et vend tundis ennast kohe tuppes istuva munnina ning mõtles, et nii ei lähe ja hakkas ka kiirendama. Kuna ees oli kurv ja kiirused olid alles 50 km/h juures mõtlesin, et äkki nüüd lõpetatakse õppesõit mu ees ja liigeldakse normaalselt. Aga ei, nii kui ma tema taha uuesti reastusin kargas pedele pähe, et MaSu aeg on ja kütet ikka ei tohiks nii raisata. Õppesõit jätkus.
Mõne aja pärast leidsin hea sirge kus uuele katsele minna. Tegin sama mis ennem, vaatasin, et tee puhas, suuna tuli sisse ja minek. Oh seda üllatust. Volkari punnis istuv munn leidis gaasipedaali üles ja tõstis oma kiiruse 120 km/h'ni. No johhhaaidiii!!!! See ajab lausa tigedaks, kui ees plokidakse ja mõõda ka minna ei lasta. Selliste värdjate pärast juhtuvadki liiklusõnnetused ja sellistele seanikkujate pärast tuleks katusele kuulpilduja mountida, et vajadusel natuke õpetust anda. Sirge sai otsa ja ma olin sunnitud tagasi tema taha minema. Pärdik võttis hoo jälle maha. Mul oli juba kont kõva ning halb olla. See türaimeja arvas, et on mulle nüüd õppetunni andnud ja ma enam ei proovi. Valesti arvas. Ma läksin kolmandale katsele ja sõitsin mõõda ära lõpuks. Oleks võinud otse vitupea ette minna piduri plokki lasta ning nussida tal ajusid kättemaksuks, kuna mul väärikus ja kultuuritunne on veel säilinud siis liiklesin rahulikult edasi.

Ma lihtsalt ei saa aru kust putsiaugust sellised värdjad load saavad? Või miks nad hoorapurikad talve saabudes enam normaalselt sõita ei taha? Türamaeivõi.

Fatboy Slim - Right Here, Right Now

Üliõnnelik

Vaikselt hakkad unustama oma igapäeva muresid ja üha enam tundma rõõmu tegevusest mis parasjagu käsil on. Salapärasel kombel jalutavad negatiivsed mõtted selleks korraks oma rada, andes teed rõõmsatele mõtetele. Ega sul ei tule kordagi pähe miks ühed lähevad ning teised tulevad. Tegelikult sa ei mõtlegi sellele, kuna see pole oluline. Ainus mis peas keerleb on kerge õnnelikus. Õnnelikkus tegevuse üle.

Aja edasi kerides see õnnetunne üha enam suureneb. Täpselt nagu numbrid kellal mis näitavad linnulennul veedetud aega. Lõpuks muundub kõik muu siin maailmas halliks ning kaotab oma väärtuse. Kui kord tundus sulle koorene iirisejäätis oma ahvatlevas pakendis suurepärase mõttena vaigistamaks maitsemeeli mis ahnelt janunesid kogeda seda erutavalt magusat ning suus sulavat maitset oma keelel. Siis sel hetkel vajus idee külmutatud piimatootest musta auku nagu tal poleks enam üldse tähtsust. Peast kaob info olemusest.- kes sa oled, kus sa oled või miks sa oled. Kuna sa upud sellesse hetke.

Õnn mida sa koged viib su keha kõrgemasse harmooniasse ning igasugune pinge rakkudes haihtub nagu hommikune udu päikesekiirtes. Tundub justkui su ajud hakkaks voolama ning sa ei suuda enam sellele valitsevale üliõnnetundele enam vastu panna. Sellel hetkel puudub inimlik kirjeldus...

Kajiura Yuki - The World

Teadmata kadunud

Tühjus. Valge tühjus. Viljar istus rahulikult jalad ristatud, käed põlvedel, rätsepa asendis. Tema silmad olid suletud ning hingamine sujuv ning rahulik. Ta tõmbas endasse ümbritsevat õhku sujuvalt nagu liigub vaikne tuuleiil mõõda kõrbe, raputades õrnalt tema teele ettejäävaid taimi. Õhu väljudes oma kopsutest tundis Viljar igakord kergendust oma kehas, just kui oleks ta raske koorma seljast visanud.

Lõdvestulunt istuv noormees avas aeglaselt oma silmad, märgates enda ümber ainult valget. Nii üleval, kui all. Parema ja vasakul. Ükskõik kuhu ta oma silmi ei pööranud kõpitses talle vastu valge. Värv, mis tundus nii puhas ja värskendav kui üleüldse midagi sai olla. Ruum, kus Viljar istus puudus geomeetril-ine mõõde. Sellel polnud näha lõppu ega algust. Ta tundis ennast rahulolevalt, kuna ta tundis oma lihastes mõnusat lõdvestust, tema aju oli just kui puhkuse režiimis, kus rakukesed ei püüdnud ühtegi uut mõtet genereerida ega neile vastuseid leida. See oli täiuslik harmoonia.

Ühel hetkel, teamata ajal ilmus tema juurde heledate lühikeste juustega nägus neiu, keda ta oli oma lühikese elu jooksul juba kohanud. Silmitsedes sujuvalt tema ilmunud naise juukseid, laupa, silmi ning suud, märkas mees, kuidas temakese niisked huuled avanesid: „Viljar, kas sa tead kus sa oled?“ See keda just kõnetatud oldi tõusis püsti, hingas rahulikult ja ütles: „Ma ei tea. Võimalik, et tean aga ma ei mõista. Ma tunnen ennast kui kadunud hing otsimas oma igavese naudingu aset.“ „Tsss“ vastas Laura „Ma saan sinust aru ning ma olengi selleks siin, et näidata sulle seda mis on õige“

järgneb...

Sugar Ray - Spinning Away