Surm on mu kingitus (osa III)

Eelnevalt…

Esmaspäeval, 27 novembril kirjutab Viljar alla üürilepingu lõpetamisel seoses venna korraldatud veeuputusest tekkinud ja kuu aega kestnud jamadega. Samal õhtul, enne seda kohtub ta Madli ja Kaisaga, viimase palvel. Kaks päeva hiljem kui Viljar oma elamisega kolib töö juurde tuleb päeval kõne vanaisalt, kes teatab, et emapoolne vanaema on surnud.

Viis nädalat hiljem…

On esmaspäeva varahommik, 1 jaanuar 2007. Filx ärkab ja lülitab telefoni sisse ning läheb kohvi tegema. Köögis on isa kes, küsib, et millal poeg tagasi tuleb. Viljari standartne vastus on “ei tea” ja ta arvab, et mitte nii pea. Pärast põgusat vestlust liigub ta tuppa tagasi ja avastab, et öösel on Kaisa sõnumi saatnud, kus ta küsib kas Viljar ei oleks nõus nendega välja minema.

“Ma vastasin, sms’iga loomulikult, et kes need nemad on. Tüüpiline mina. Igatahes, olukord viimaste nädalatega polnud paremaks läinud. Pigem halvemaks. Enne jõule lugesin ühte blogi ja pettusin täielikult, see hetk oli mul täiesti ükskõik oma elust. Kuid peale jõule suutsin ennast natuke kokku võtta ja hakata uuesti nägema mingisugustki mõtet. Töö juures juba plaanisin kuidas oma raskest seisust välja tulla. Selleks tuli leida elukoht, maksta võlad ja töökoht ära vahetada. Mati käis hullult peale. Eks temast oli arusaada ju, üksinda on raske. Ma tean seda.”

Järgnevateks nädalateks jäi Viljar peaaegu, et kodutuks. Tema õnneks, lubas ta kolleeg oma korteris elada. Töökohavahetust Viljar ei teinudki, kuna ta ei tahtnud. Lisaks tulid mängu uued sündmused.

“Kolmapäeval, 3 jaanuaril, täpselt 5 nädalat pärast vanaema surma helises mu telefon ja nägin seal vanaisa numbrit. Pärast esmaspäeva õhtust kõnet mõtlesin, et EI. Aga see oli tõsi, mõttel, mu peas oli tõepoolest õigus. Neetud, aga õigus. Vastuvõtmise hetkel olin oma kabinetis, kus peale minu olid veel kaks töökaaslast. Kuuldes vanaisa käest, et mu ema suri täna hommikul, tormasin välja suitsetama. Vat sel hetkel lakkas mu mõte jooksmast, emotsioonid lihtsalt kadusid varjudena pimedusse. Kõigest hoolimata tuli ennast kokku võtta, ennast umber reorganiseerida ja Pärnusse sõita. Nüüd meenutades tundub see kõik uskumatuna, nagu seda kõike poleks minuga juhtnud vaid hoopiski kusagil filmis. Olles nende sündmuste keerises, soovisn ma, et palju kergem oleks olnud mul piinelda nagu Jeesus Kristus, kolm päeva risti lõõduna. Emotsionaalne koorem oli nii suur ja sügavikus, kus ma olin ei paistnud sellele lõppu tulevat mitte kuidagi. Sama nädala reede õhtul, kui ma Pärnumaal kodus olin, oleks peaaegu mu väikevend ära lämbunud. Vahetult pärast seda põrnitsesin ma tagatoas toolil ja mu peas valitses täielik tühjus. Toomas küsis kas ma olen masendunud…”

Bear McCreary - Roslin And Adama

...järgneb

Elamine siin maailmas on kõige raskem (osa II)

Viljar istus kirjutuslaua taga ja põrnitses 21 tollist LCD ekraani. Samal ajal kostus kõlaritest “Where Have All the Flowers Gone” ning käed klaveril, Viljar mõtles, et nüüd on parim aeg lasta oma kirjutamisoskusel ennast näidata ja postitada uus jutt veebipäevikusse. Viimane lugu pidi ometigi ju järje saama.

“Sügistuulte tulekuga võis märgata, et suvi hakkab selleks aastaks vaikselt otsa saama, nii oli ka mu eesmärkidega. Mõõdunud kuud Tallinnas oli kahtlemata huvitavad, nii eraelu kui ka töö poolest. Töö siinjuures tekitas omamoodi emotsioone. Algul kui ma pealinna elama asusin mõtlesin, et praegune töö imeb tegelikult ja ma leian uue ja parema. Tegelikult veeres asi teist teed pidi ning tööotsingute turul mul õnne polnudki. Võib-olla natuke ehk isegi oli, kuid kuude pikkune oma erialale ameti otsimine ning ühelt töövestluselt teisele ronimine väsitas.”

Keti Viljari ratastel pani roostetama seegi, et tuli teha proovi töid, millega ta tegelikult sai nibin-nabin hakkama.

“Peale sõjaväge, või pigem isegi selle jooksul kadus vaikselt minust see Itimees. Ja nii iga päevaga. Algul ma üritasin läppariga seda viga parandada ja leida uuesti see, miks ma üldse arvutite taga nii palju aega veetsin. Kuid see ei õnnestunud. Jah, ma kirjutasin veel ühe artikli ja üritasin tõlkida, tõlkimine seejuures kukkus paremini välja. Kuid minus varitses huvipuudus. Ma püüdsin meenutada seda tunnet, kui ma millegi digitaalsega jälle hakkama sain. Need emotsioonid olid head, alates eesmärgi nimel pingutamisest ja sellele jõudmisest.”

Ega töö mille juurde Viljar jäi ei olnud kerge, palju uut oli ja tuli pidevalt juurde. Ka keskonnaga harjumine võttis aega.

“Oma meeskonnas ma olin päris mitu kuud üksinda ja uued ülesanded ei tundunud esmapilgul kerged. Lisaks andis omamoodi põntsu palganumber. Eks me kõik ole ju raha pärast väljas. Varemalt olin minagi seda, kuid nüüd ma saan aru, et praegune summa rahuldab mu vajaduse kenasti ära. Seetõttu jätkasin ma oma tööotsinguid ja olin valmis isegi oma töökohast loobuma. Viimane töövestlus oli mu detsembris. Peale seda kadus mul täielikult huvi uue ameti vastu. Lõppude-lõpuks ma jõudsin selgusele, et töö mida ma teen on maailma parim. Vähemalt minu jaoks.”

Oktoobri lõpus, vahetult enne filxi sünnipäeva võttis ta elu uue pöörde: avanesid võimalused oma elukoha saamiseks ning ta tutvus siinpool linnuteed maailma ilusama tüdruku, Kaisaga.

“Seda viimast ma arvan senini, kahtlemata on ta ... ütleme nii, et lihtsalt ilus, ehk oma välimusepoolest ideaal. Iseloomustada on teda raske, nagu ka kõiki teisi. Mulje temast on hea: tragi tüdruk, kes vist on ehk natuke uje. See viimane mõjutas mindki Madli, Kaidi ja Kaisa seltskonnas käituma viisaka ja viksi poisina. Aga tulles tagasi elukoha juurde, siis sel ajal oli mul võimalus saada ametikorter Paldiskisse, millest ma loobusin kalli üürikorteri kasuks Tallinnas. Ma arvasin, et noore inimesena on mul parem elada Eesti suurimas linnas kui mõnes pommiaugus. See võis viga olla, kuid ise ma seda ei tunnista. Vahemärkusena tooksin sellegi välja, et umbes sel ajal pidasin ma ka oma blogi, mille ma küll detsembris sulgesin.”

Ega ilma asjata ei räägita, et pea ees vette hüppamine pole just kõige kasulikum tegevus. Nii läks ka Viljaril.

“Heh, pead ma ära ei lõõnud. Füüsiliselt küll mitte. Kuid saatus vedas mind alt ja novembri lõpus jäin oma Tallinna korterist ilma venna korraldatud veeuputuse tõttu ilma. Mu silme ees virvendas kaotuse kibe maitse. Kõige halva nimel see oli alles pika ja käänulise raja algus. Lisaks elukoha kaotusele sattusin, minu jaoks suurtesse, võlgadesse, nii üle kümne kilo ja seda kõike oma kodu eest. Kuna üürikas oli meil vennaga kahe peale siis pidime koos asjale lahenduse leidma. Tuli välja nagu alati, ma pidin sellest mudasest olukorrast ise välja roomama ning närv püsti katkestasin ma oma suhted vennaga. Mitte, et ma teda süüdistaks, kuigi elupinna kaotus kesklinna kandis oli tema tehtud. Ma pigem olin vihane sellepeale, et ta ei teinud mitte kui midagi.”

Lisaks oma eraeluliste ja töö juures ootavatele probleemidele jõudis Viljarini kaks päeva pärast elukoha kaotust midagi traagilist – emapoolne vanaema suri.

Kingston Trio - Where all the Flowers Gone?

...järgneb

Lugu senini (osa I)

Umbes-täpselt aastake tagasi pakkis Viljar oma pillid Pärnumaal kotti ja asus elama Tallinnasse, maarjamaa pealinna. Linna, mis perifeeriast tulnule tundus lausa uskumatu unenäona. Majad ulatusid siin taevani ja igal tänava nurgal võis näha ringi sagimist, nagu neil kõigil inimestel oleks midagi tähtsat käsil. Temale see enam nii palju muljet ei avaldanud, kuna ta olin varemaltki Tallinnas lühikeste aegade kaupa viibinud seoses parktika ja tööga.

Esimeste kuude jooksul kasutas Viljar iga reede võimalust ja reisis nädalavahetuseks oma kodulinna Pärnusse, kuna suvepealinn tõmbas teda tagasi oma sõprade ja perekonna juurde. Neil enamikel kordadel kui ta Pärnusse või sealt tagasi Tallinnasse sõitis pidi ta kasutama põidlaküüdi abi. Talle oli ajateenistusest meelde jäänud, et antud viis oli lihtne ja odav viis sihtpunkti jõudmiseks. Nõnda tuligi filx ühel pühapäevasel õhtul tagasi Tallinnasse, ainult seekord tal ei vedanud üldse ja pidi tee ääres passima mitu tundi, kuni lõpuks üks sõbralik bussijuht võttis tema ning hiljem teisigi hääletajaid peale.

Tallinnasse jõudes võttis Viljar oma vanema vennaga, kelle juures ta elas, ühendust ning viimane käis välja idee veeta õhtu väljas jalgpalli vaadates. Idee tundus hea ja saigi täide viidud. Nad olid ju varemaltki käinud kusagil pubis jalgpalli MMi vaatamas. Kuid sellel õhtul liikudes vanalinna poole nägi äsja Tallinnasse kolinud noormees midagi väga kaunist ja enneolematut. Vähemalt Viljar sel hetkel ei mäletanud, et varasemas elus seda juhtnud oleks. Seda imetledes ta ei mõelnudki üldse sellele, et kunagi tulevikus võib sellest ta elu juhtmõte võrsuda. Ega sel hetkel ei olnudki aega mõelda sellele, kohatu oli silmapaistev kuid mõõdunud päev oma seikluste poolest palju meeldejäävam.

See pühapäeva õhtu mõõduski Viljari koos venna, Kaidi, Kaisa ja Madliga Nimeta pubis, ajaloolist jalgapalli finaali vaadates. Antud seltskonnas oli tuttavaks näoks blond tütarlaps Madli, kes oli talle silma paistnud oma särava ilu ja alati naeratava näoga. Õdede Kaidi ja Kaisaga, kes nägid äravahetamiseni sarnased välja, said Viljari sõpradeks mõned kuud hiljem.

Green Day - Wake Me Up When September Ends

…järgneb

Pidutsemas, vägevalt

Et Eestlane saaks oma rahvuse kommete kohaselt vägevalt pidutseda, tuli kõigil leida see vaba hetk oma kibekiirest elust ja vantsida neljapäevasele joomafestivalile – Õllesummerile. Ja tõepoolest, sinna tuli minna jala, sest metafoori “Juua või juhtida” sai ainult üheselt mõista. Otseloomulikult juua ning seda tuli teha väärikalt.

“See on ju kultuuriüritus, ega keegi ennast seal purju jooma hakka”, räägib Viljar telefonikõnest Markoga. Kuid kohapeal selgus, et sealne olukord on risti-vastupidine. Enamik külastajatest oli esinduslikult juua täis, mis oli ka täiesti arusaadav. No mida sa ikka seal igaval üritusel peale hakkad, kui ainult tarbid õllejumala püha vett ja vahid mõnda kohalikku bändi kusagil telgis.

Erinevalt teistest festivalidest jäi õllesummer oma meelelahutusliku poolega ilusti alla. Jah, pakuti küll benij hüppamise ja katapult-toolil mõnulemise võimalust. Aga hind oli see, mis pani nii mõnegi mehepoja mõtlema. Enne aktratsioonile minekut oleks pidanud õllega rahaväärtust kõvasti langetama. Huvilised sai ka mootoratta simulaatoris istuda või siis lasketiirus vaprale märklauale kumbesse tulistada. Lisaks esinesid mõnes suuremas telgis muusikud oma hämmastava loominguga.

Pasunamehe kõrts, kus Viljargi lõbusalt oma sõpradega aega veetis pakkus peale elava muusika ka erinevaid võistlusi: kaardimängud, viinakabe ja suuskamine. “Seisme seal päris suure pundiga rivis ja lugesime 7ni. Iga 7 pääses mängu. Kui õhtujuht mu juurde jõudis, küsisin viisakalt, et ma tahaks seitmes olla. Otseloomulikult see ei õnnestunud. Proovisime nii üht kui teistpidi lugeda” meenutab ta eileõhtust sportmängu algust.

Kabeme mängimisel näitas klassi pikajuukseline noormees, kes küll kaotas, kuid jõi ära 14 pitsi viina ning pärast seda liikus rahulolevalt edasi. Mängu pealtnäinud Viljar teab rääkida: “Tüüp oli täielik owner ja loomulikult elasin ma talle kaasa. Pärast mängu premeeris ta mind pasunamehe pitsiga.”

Õhtu jätkudes pääses ka Viljar lõpuks mängima suusatamist:. “No kuna viinakabes mul ei lastud võitu koju tuua, pidin siis suuskama. Huvitav oli. Suusal oli kuus täidetud pitsi. Kel joppas, sellel oli pitsi vägijooki valatud. Kõigil ei läinud nii hästi ja nad said vist midagi muud” Suusamäng tõi talle kõigest “Cooleri” tatoveeringu.

Pimeduses, peale loterii võitu tuli Tarmol (toim. nimi muudetud) hea idee lasta t-särgi poes midagi oma uuele särgile kirjutada. Ka filx oli selle ideega päri, kuna ta oligi juba päeval plaaninud endale uue kehavarju hankida. “Mu särgile tuli kiri “Porn is cheeper than dating”. Ja tõepoolest a täht on seal kusagil puudu” räägib ta oma uhiuuest sinisest riideesemest.

Viljar ise peab Õllesummerit täiesti korda läinud ürituseks, mis sest, et algus ei olnud kuigi paljutõotav: “Ühtegi lollust ma seal ei teinud ja nüüd on tagant järgi hea meenutada. Kuigi jah pean netima seda, et enne suurt summerdamist tekkisid korraks teised mõtted. Päeval helistas Kaisa ja arvas, et me võiks Madlit uude töökohta vaatama minna.”

Kaalukausil Õllesummeri kasuks langetas otsuse juba varemalt sõpradega kokkulepitud plaanid minna lauluväljakule pidutsema. 

Battlestar Galactica (2003) 3x09 - Unfinished Business

7 fakti 107 loo kohta

Vaikselt kuid järjekindlalt liigub blogosfääri ahelpostitus mõõda valguskaablit ühest veebipäevikust järgmisesse luues nii sidemeid blogijate suures võrgustikus. Nüüd on kudumisvardad enda kätte haaranud teema "7 fakti minust".

Mina leidsin selle huvitava teema blog.tr kaudu Juta Ajaveebist. Asja iva on enda kohta kirjutada 7 fakti, kuid mina seda ei tee. Pigem kirjutan 7 fakti käesoleva blogi kohta. Samuti ei saada ma seda teemat laiali 7 blogijale. Seda kahel põhjusel: esiteks, mul pole nii palju tuttavaid virtuaalpäeviku pidajad. Teiseks on minu arust selline asi kohatu. Kui keegi tahab siis teeb seda ise, ilma minu peale pressimiseta.

faktid:

1. "107 lugu" on järjekorranumbrilt kolmas blogi mida ma kirjutan. Ülejäänud kaks puhkavad rahus kusagil interneti avarustes. Põhjus miks nad kinni on: lood olid imalad ja huvi kirjutamise vastu kadus. Kui hästi otsida siis võib kusagilt mõne jutu isegi leida.
2. Hetkel asub Draftis üks poolik avaldamata lugu, millest ma olen tahtnud kirjutada juba veebruari kuust saati. Ärge muretsege, küll ta varsti näeb ilmavalgust.
3. Selle blogi nimi (107 lugu) tähendab ilmselgelt seda, et mul on plaanis avaldada 107 lugu.
4. Esialgse inspirisatsiooni sain ühest blogist, mille link asub vasakul. Kuigi antud hetkeks on olukord teistsugune ning üritan oma malli järgida.
   
5. Osade lugude puhul on nii, et nad sünnivad käigu pealt (thx for god, et mul naiseks läppar on).
6. Mõnede kirjutiste puhul on mõni konkreetne teema juba pikemat aega peas mõlkunud. Hetkelgi on mõned head mõtted. Peamiselt küll pealkirjade näol, kusjuures see viimane on põhjuseks miks neid lugusid ei ole. Kuna ühte head jutu ei ehitata pealkirja ümber, vaid vastupidi.
7. Ja kõige huvitavam fakt: Kõik lood on tõepoolest sündinud, mitte ükski neist pole muinaslugu.

Madonna - American Life

33

Tegelased: Viljar, Laura

Ilm on ilus ja taevas särab keskpäevane päike. Pilt viib meid otse looduskauni järve äärde, mille kaldal asub maja. Eemalt on kuulda lindude laulu. Maja klaasist piirdega verandal seisab ..... Viljar, kelle pilk on suunatud kaugele järvele. Juues kohvi läikiv mustast kruusist liigub kaamera kaugemale ja fookusesse ilmub päevitus tool, kus lamab bikiinides tüdruk, kes ilmselgelt võtab päikest.

Laura (eemaldades päikeseprillid peast): „Viljar.”
Viljar, sõnagi lausumata vaatab järvele.
Laura (seekod juba valjumalt): „Viljar.”
Viljar (suht kuivalt): „Jah”
Laura: „Sa ei paista just kõige rõõmasam olevat.”
Viljar: „Ega vist. Tead, miski mu sees närib mind vaikselt, viies mind masendusse.”
Laura (irooniliselt): „Jälle.”

Kaamera liigub Laurale lähemale, võttes fookusesse tema sinakate silamdega näo.

Laura: „Millest see masendus?”
Viljar: „Ma ei tea.” paus „Ma ei tunne ennast õnnelikuna”
Laura: „Kallike, sa arvad ainult seda”
Viljar (natuke pahaselt)”: „Oi tõepoolest.”

Kogu selle jutu ajamise jooksul on Viljar pikisilmi järve vahtinud. Laura tõuseb püsti ja liigub ta kõrvale.

Laura: „Küll sa oled ikka sinisilmne, õnnetuks teevad sind su enda mõtted. Seal kusagil, su peas, keerlevad mõtted, millega sa oled loonud endale valeliku ettekujutuse sellest, mida sul pole. Unusta need mõtted ja vaata asja vähegi teisit. Mõtle sellel, mis sul juba on.”

Kaamera kaugeneb ja liigub Viljari peale. Viljar samal ajal pöörab ennast Laura poole.
Viljar: „Jah, ma tean seda. Kuid siiski häirib mind see, et ma olen seda kõike näinud ja tundnud. Ning nüüd, kus ma tean, et midagi sellist on olemas ei saa ma enam sellest mõttest lahti.”
Must ekraan.
Kaamera viib meid õhtusesse Tallinnasse, kus Endla tänaval kõnnib Viljar. Ta tuli just õppesõidu viimasest tunnist ning on endaga rahul. Ta läheb ostab kioskist bussipileti ning liigub otsekohe trolli peale.

Credence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain

Paus, 15 minutit

Pealkiri valetab sajaga, tegelikult on siia jutude ilmumise paus pikem, kui viisteist minutit. Täpset aega ei tea, ehk mõni päev vb mitte. Et miks? Jah, ma usun, et mõnigi lugeja ootab uusi lugusid. Ideid kusjuures mul on ning neilegi võib otsa lisada jooksvalt tekkivad jutud (nagu see). Aga mul on sorry as hell, et ma pole hetkel võimeline seda tegema. Hiljuti väljakaranud inimlikud emotsioonid (ma vihkan teie gängi :@ ) hoiavad mind trellide taga, kust mul pole pääsu. Ma pean oma aja ära istuma, vaikselt ja rahulikult.

Ahjaa see post hävineb automaatselt, nagu filmis, ma lisaks, siis kui ma midagi jälle trükin.