Reisikiri Afride hõimu maalt

Mõned päevad tagasi keerles meediaorkaanis uudis sellest kuidas meie vaarisade mäluseade flopy'le surm kuulutatakse. Nõnda käis mu ustav sõber Hr Puuk uurimas puunlaste maal, Saharas Afride hõimu infotehnoloogia kasutamistrende.

Afride hõim peidab ennast sügaval Aafrika mandril vihmametsates kuhu ei vii ükski tee, rääkimata trammist. Nagu ikka, moodsa ühiskonna kombe kohaselt kasutasin ma rastapatsidega ehitud rahva juurde liikumiseks mugavat Segaway'd. Külas võeti mind vastu, tänu disketi pildiga kaltsuks kulunud t-särgile, nagu maist jumala saadikut, kes oli tulnud hõimule seda kõige kurjemat kuulutama. Lahkelt surus metslaste kamba pealik mu kätt ning tegi isiklikult suurte sõnajalgade vahel küla ekskursiooni, tutvustades samal ajal põgusalt kohaliku elu-olusid. Kõige hullem polnudki, pigem tundusid pilliroovõrgedest kokku klopsitud hütid mugavamad kui meie Lasnamäe paneeljurakad. Nahkdiivanid, konditsioneerid, isiklik teenija jne...

Õhtu saabudes tiriti mind küla platsile kus seisis nende aukartust äratav pühamu - ringi keskele, inseneri täpsusega paigaldatud 386! Just, see vana hea raal, millest mu vanaisa rääkis, et tema vaarisa oli kunagi hallidel aegadel Doomi mängimiseks kasutanud. Külavanem teadis rääkida, et endine shamaan oli peale arvuti saabumist nagu hobuseröövel üles poodud ning hiljem tükeltati ta laip ning anti hüäänidele närimiseks. Legendi järgi kui külaseff ühel õhtul oli näinud arvutis Nasdaq langemist kaotas ta usalduse shamaani vastu ja nõnda leidis viimane oma õnnetu otsa.

Tegemist oli üsna religioosse rahvaga, isegi enne interneti minekut peeti maha püha rituaal. Peale päikese loojangut kogunes vaikselt jahilt tulnud rahvas kompuutri ümber ja hakkas ringis tantsima ning arvuti suunas kummardama. Samal ajal laulsid nad võidukalt, nagu oleks Jaapan jalgpallis Barsiilia vastu saavautanud suure edu. "ugi-pugi, ugi-pugi" kostus raevukalt üle õhtuse vihmametsa. Lõpuks lülitas isehakanud küla boss arvuti sisse ning laskis alamatel kookose viina lauale tuua. Kui räägitakse, et Eestis võib leida maailma kangemat alkoholi siis ma pean nentima, et eksitakse. Nende jaoks on  maarjamaa 98 kraadine piiritus kui Kellukese limonaad. Kookose viin oli nii hull kraam, et see päikese valgust silma otsaski ei talunud. Keegi idioot oli kunagi rumalast peast keset päeva potsikuga õue läinud. Selle peale oli see kange jook lahvatades sinise leegi kohe üles võtnud. Noh, eks ma saan neist täiesti aru miks nad arvuti sisselülitamise aeg jooma kukuvad, ega meilgi targem pole. Ameerikamaa aknad jooksutab ennast nii kaua käima, et kraba endale külmikust üks Saku Ice meelelahutuseks.

Inerneedusesse, nagu nad ise nimetavad interneti, minemiseks on neil lausa alajaam püsti lõõdud. Sealt tuleb üüratu kaabel 56kb/s välisühendusega. Üldse kogu arvutisüsteem on veidralt üles ehitatud. Masinas ei jookse Windows, Linux ega Mac OS vaid Coconut OS! Keegi küla prill oli selle täis peaga progrenud. Lisaks on iga programm eraldi disketil ja sealt see hirmus häda tulebki kui nendele nüüd Sony surma kuulutas. Vennad olid vähe vihased seal külas. Lubasid isiklikult, et kui nad seda õnnetut kuulutajat Koplis näevad siis kütavad talle molli. Peo lõpp tuli õite kiiresti, tähendab, kookose viin nokkis nii hästi nagu näljane kana teri.

Hommikul isutsime külvanemaga taaskäideldud pingil ja ta hakkas kurtma: "Johhaidiii, eile läks jälle käest ära. Vana veis, ma ütlen. Poleks pidanud rate tutvumis mängus nii palju nilbusi kangema kraami saatel küsima ja uusi date endale lubama. Ja siis, saad aru, mingi ahv oli õhtul templi ukse lahti jätnud. Loomulikult kasutasid kiimased templielevandid võimalust ja liitusid peoga." Popsutas vaikselt ganepit ja lausus veel: Vähemalt polnud nii hull kui meremeeste peol. Seal võtsid ringmängudest osa okasssiilid :S"

Tervise tagasi tulles, lõuna paiku, asusin oma tähtsat missiooni täitma. Nimelt olime siin Eestis hr. filx'iga välja töötanud lahenduse kuidas nende flopy muredele lõpu saaks. Selleks oli vana hea CD-ROM. Aga oh õnnetust, see ei sobinud nende arvutiga. Peale taha ühendamist läks päikseline ja selge taevas mustaks ning hakkas välku lööma. Vana pealik kohuks nii ära, et tegi olematud püksid märjaks.

Järgmine kord kui me sellele vahvale rahvale külla satume üritame neile USB mälupulka varanduse või pealiku tütre eest pähe määrida :)

Dagö - Joonistatud Mees

Kuidas kirjutada armastuskirja?

Kuna paljud nuubid jõuavad mu blogisse mitmeid kordi päevas märksõna "armastuskiri" peale siis ma otsustasin murelike kaasmaalaste kannatusi kergendada ning köhin välja ihu ja hingega varjatud saladuse, kuidas mina seda teen.

Südames põksuvate imeilusate ja salapäraselt erutavate tunnete valamine sõnade kujule ning nendest kõige kaunimate lausete moodustamine on imelihtne. Sama lihtne kui kõik ülejäänu siin maailmas. Tuleb lihtsalt hingega asja juures olla. Vaata oma südamesse ning uuri mida sa seal näed? Milline kirjeldav joovastus sind valdab kui sa mõtled kas või korraks temale? Tunneta seda äsja tekkinud erutust mis võtab raevukalt kuid imeliselt üle su keha viies sind kujtletamatusse seistmendasse taevasse. See hetk ja sellega kaasnevad tunded on need mille pärast tuleks pliiats kätte haarata ning täita paber kaunite sõnadega. Et kirjeldada talle seda imelist tunnet.

Üleval olev lõik võib ratsionaalse mõttekaaluga inimestel võib nüüd tekkidtada küsimuse nagu wtf? See on ju tavaline ümbernurga uina-muina jutt millest mul on sama palju kasu kui päikesest põua aeg. Konkreetset lahenduskäiku tahaks. Kuidas üldse teada kas oled ratsionaalse mõtlemisega või tegutsed emotsioonide najal? Küsi endalt, kas sa usaldad kogu aeg oma kõhtunnet mõtlemata nii halbadele või headele tagajärgedele. Kui sa oled oma eesmärgi eest nõus maksma ükskõik kui kõrget hinda, hoolimata tulevasest põrgust, siis sa tegutsed emotsionaalselt. Nagu mina :)

Aga siiski. Sa tunned oma kõhus värvilisi liblikaid lendamas ning ei oska mitte kuidagi midagi ilusat kirjutada. Seetõttu sa googeldad ja otsid oma ideid. Ka mina olen seda teinud, kuid siis ma mõistsin, et google ei anna mulle kunagi õiget materjali mida avaldada oma armastatule, vaid ma ise tulen selle peale.

Hea ning kirjanduslikult kauni kirja kirjutamisel soovitan kasutada näiteid, iseloomustusi, kirjeldusi ümbritsevast maailmast. Näiteks: "Su kaunilt lehvivad juuksed meenutavad mulle äsja tärkanud sinilille õit tantsimas kevadise tuule käes." Kuid pea meeles oma mõtete illustreerimine on kõigest kandev sein su majal, kui neil puuduvad tunded su hingest on see sama tarbetu kui paneelmaja lasnamäel. Sõnad ei kujunda su loodud silmale ilusaks värvitud seina vaid nende tähemärkidest koosnevate jadade taga peituvad tunded.

Tegelikult pole oluline kui hea kirjanik või Eesti keele oskaja sa oled. Tähtis on omada oskust näha olukorras paiknevaid emotsioone. Tähtis on osata tuua esile seda kõige lihtsamat ning üllatatavamat. Umbes nagu anektoodi puhul on olemas püänt. Kõik teavad eellugu, isikuid või kirjeldusi saamaks aru paarilauselises tekstis peituvast sõnumist. Sama võib ka armatuskirja puhul kasutada. Kirjelda seda erilist mida ainult teie oma suhtes olete kogenud. Näiteks omamoodi on on eriline see kui te olete koos lihtsalt sõitnud kuhugi ja leierkastist kõlas kurjakuulutav Rammstein mis tõi sära silmadesse mõlemal. Mõtle sellele, tunneta seda ja sa leiad millest kirjutada.

Ja lõpetuseks, pole mõtet kinkida sületäit kauneid roose või keelt alla viiva sokolaadiga täidetud kommikarpi kuna sina ise meeldid oma armsamale, mitte talle ulatatud kommikarp.

Robert Miles - Children

Õnnelik lõpp

See on imelihtne. Head inimesed on alati ausad ja tegutsevad sirgejooneliselt, pahasid oskame terade seest välja sõeluda nende sarvede ning mustade kübarate järgi, ja meie alati võidame neid ning päästame päeva. Keegi ei lähe kunagi manala teele ja kõik elavad õnnelikult elu lõpuni.

tubli mina ja Hornettek

Eile oli viimaste kuudega popiks saanud kõrgema mata päev. Jeesh, poor me :( Selle asemel, et ilusal pühapäeval kevad päikest võtta pean ma kulutama koolipinki ning tuupima matat. Aga ma olin tubli :) ja matsin esialgse plaani maha natuke varem jalga lasta sellest hullumajast. Selle asemel püsisn veel viimase tunnikese koolis ja õppimise asemel luusisin netis .

Täna ma tühjendasin meelsasti oma arvelduskontot ja esitasin tellimuse saamaks sellist igavesti vahvat asja nagu Hornettek Phantom. Selle üle olen ma viimased nädalad kiimelnud ja märgasid unenägusid näinud :D Nüüd on poole kuu jagu waitimist ja see on minu :P

P.S. Mul tekkis mõned minutid tagasi idee hakata heategevuslikul eesmärgil raha koguma, et saaks endale iPadi osta.

James Horner - The bioluminescence of the night

Märkmed Debiani paigaldamise kohta

See post on peamiselt mõeldud mulle kui ma peaks kunagi uuesti Debiani enda üsaraali paigaldama. Loomulikult, kõik kelle siin olevatest märkusdest vähemal määralgi mingit kasu on siis lugege julgelt edasi ;)

Arvuti: Dell Latitude D820
OS: Debian i386 sid (unstable) + KDE 4.4.2

Esmasel paigaldamisel tuleks paketi valikkuse tühjus jätta. Kuna süsteemi pole vaja risustada ebavajalikke asjadega. Peale edukat rebooti tuleb natuke aptitude faili sources.list muuta ja lisada sinna ametlikud experimental peeglid ning mitte ametlik kde hankimise koht. Selleks avada root õigustes terminalis nanoga sources.list fail:

# nano /etc/apt/sources.list

Minu sources.list fail näeb välja selline. Viimase kde paigaldamiseks on eelkõige vajalikud read kus on sees experimental ja experimental-snapshots peeglid sees. Igaks juhuks jätta ka sid peeglid kommenteerimata kuigi viites 1. toodud õpetuses on ainult experimental vajalik.

#deb http://ftp.ee.debian.org/debian/ squeeze main non-free contrib
#deb-src http://ftp.ee.debian.org/debian/ squeeze main non-free contrib

#deb http://security.debian.org/ squeeze/updates main non-free contrib
#deb-src http://security.debian.org/ squeeze/updates main non-free contrib

deb http://ftp.ee.debian.org/debian/ sid main non-free contrib
deb-src http://ftp.ee.debian.org/debian/ sid main non-free contrib

deb http://ftp.ee.debian.org/debian experimental main non-free contrib
deb-src http://ftp.ee.debian.org/debian experimental main non-free contrib

deb http://qt-kde.debian.net/debian experimental-snapshots main contrib
deb-src http://qt-kde.debian.net/debian experimental-snapshots main contrib

Siis tuleb teha update ja paigadalada kde. Õpetus on viites nr 1. Märkuseks nii palju, et kui tekib konflikte siis tuleks sources.list failis kommenteeritud peeglid avada ja uuesti proovida.

Et pilt oleks selgem ja graafika ilusam tuleb nvidia ajurid paigaldada. Viide nr 2. õpetab seda :) Natuke eksperminteerimist ja asi töötab.

Välise kõvaketta jaoks on vaja tirida ntfs-3g draiver aptitudega ja muuta fstab faili. Täpsem lugemine asub viidetes nr 3. ja nr 4.

# nano /etc/fstab

ja lisada:

/dev/sdb1 /media/FreeAgent ntfs-3g rw,user,noauto 0 0

Peale seda veel sisestada terminali järgmine käsk:

# chmod 4755 $(which ntfs-3g)

Tegelt on veidikene nipet-näpet mis tuleks kirja panna aga mulle hetkel ei meenu :( Seega regural värk, kui midagi tuleb siis Googelda.

Viited:

1. kde 4.4.2 paigaldamine Debianile
2. NVIDIA draiverite paigaldamine Debianile
3. Ketaste mountimisest ja õigustest linuxis
4. ntfs toe lisamine tava kasutajale

Ära anna alla

Miks on tänane päev eriline? Mis teeb tänase päeva erilisemaks võrreldes mõõdunud eilsega või tulevase homsega? Kas pikem ja raskem päev kui tavaliselt? Või oli hommikul vähese une tõttu raske ennast voodist soojade linade vahelt välja ajada? Kas väsitava päeva lõpus tuleks loobuda oma esialgsest kavast ja kodus diivanil lõsutada ja teeselda rõõmsat puhkamist? Kas plaanitud asjad tuleks ära unustada kuna laiskus sunnib puhkama?
Tänane päev ei erine oma helgi olemuse poolest ei eilsest ega homsest. Tänast ei tee erilisemaks see, et päev vajus pikemaks ning õhtu jõudis hiljem kätte. Iga päev on oma nägu ja tegu ning erinev olemus ei loo argumente ülimale laiskusele. Just täna tuleb minna välja võitlema. Võitlema oma eesmärkide eest. Võitlema, et olla õnnelik. Kas see pole seda väärt?

Within Temptation - Running Up That Hill

Metslane

Väljas sillerdas madalal horisondil rõske veebruari kuune päike, soojendades oma kuldsete kiirtega maapinda. Paks lumekord, mis oli mullakihi endaga katnud polnud üha enam kuumeneva ilma üle üldse rõõmus. Eks see valge kohevus mõistis, et selleks aastaks on tema aeg vaikselt otsa saamas. Viljar, kes oli oma pisikese elu jooksul nii mõndagi näinud ja kogenud ei osanud arvata, et see kaunis päev toob endaga midagi uut ja salapärast.

Hetkel millal särasilme noormees välja kutsuti arvas ta, et tegu on järjekordse nähtusega. Mis ehk võis ühe või teise külje pealt erinev olla, nagu üks kass oli kirju triibuline ja teine lihtsalt valge. Esimeste silmapilkude järgi otsutades nägi filx'iks kutsutav kutt ainult tavapärasust, kuid temas sosistav hääl rääkis vastupidist. Viljar ei uskunud seda kuni kohtumine Metslasega muutis totaalselt ta arvamust. Juba esimene puudutus andis noormehele märku millise tohutu potentsiaali, meeletu raevu ja jõuga oli tegemist. Energia mis teda tabas oli lausa uskumatu. Metslase hinges peitus samasugune soov nagu Viljaril endal. See oli soov tabada igas hetkes oma emotsioon ning saada selle osaliseks. Kuid siiski ei mõistnud poiss veedud tunnikese järel Metslase potentsiaali. Sellest ta sai aru alles hiljem õhtul, kui ta meenutas oma päevast kohtumist. Aru saades millise elamuse osaliseks oli noormees saanud ,tundis ta ainult rõõmu, sest ta teadis, et paari öö mõõdudes kohtub ta Metslasega jälle. Ja siis tuleb tal juba raevukat elukat taltsutada, et temaga tundmatul teel ratsutada.

Roger Snachez - Another Chance

Loodusrajal

Ümberringi kurdab teatud seltskond vana pseudoprobleemi üle - neil on kevadväsimus. Ma ei mõista neid. Minus pesitseb energiat rohkem kui varem ja kevad on endaga lausa lusti majja toonud.

Täna käisin kergel ringkäigul Tabasalu pankranniku äärel asuval Aura loodusrajal. Erinevalt muust maastikust laiutab seal lund veel tonnide kaupa. Mine kasvõi suuskama. Või siis jooksma, mida ma ka tegin. Vaatamata porisele ning tuhmunud maale on roheluse järgi sooviv metaalune isegi täitsa ilus. Siin, seal,- igalpool võis kohata lund. Raagus puud ootasid lehestumisaega. Ja alla minnes nägin oja vaikselt vulisemas nagu see tõttaks tähtsalt mere poole. Erinevalt eelmistest kordades uurisin natuke map'i ja valisin seekord uue trajektoori. Ja enda rõõmuks leidsin üles tõotatud maa trepi, millest naabrineiuke hea mulle pajatas ühel pimedal talve õhtul. Nüüd ma oskan enda juurest minna otsemat teed pidi üles metsatukka.

Chicane - No Ordinary Morning