Viimase aja trend

Bang-bang! Jälle üks vahva nädal seljataga ja täitsa uus nina ees. 2007 aasta 35. astroloogiline nädal päädis minu jaoks nagu ikka pühapäeva õhtul oma kallis kodus, kus ma valmistusin järgmiseks päevaks ette. Pesakasti jõudmiseks tuli mul kõvasti bussiga(dega) sõita ning neil raskeil hetkel lahutas meelt mu kallis Diana.

Lühidalt, ilma emotsioonideta kokkuvõttes lendasin laupäeva õhtul Tartusse, olin öö seal (küll mitte päris seal kuhu ma pidin minema), sealt edasi pühapäeval Võrru ja sealt siis koju. Pikemalt ma ei kirjuta seetõttu, et ma jälle kahtlen, kas on moraalne jagada oma isiklikku elu nüännsse. Niigi palju juba seda teinud, rsk. Ja jällegi on peas mõtted, et wtf blogi? Milleks? Kellele? Vahime veel seda...

P.S. Aahm, mis. Eelmises posituses jäid mõned asjaolud segaseks ja vastuseta. Teise lõigu viimaste lausete taga peitub mingi rumal armukadedus, millest tahaks üle saada.

Kolmanda lõigu esimene lause: ei kirjuta pikemalt, kuna väga palju ei mäleta ja ei taha (loe ülemist lõiku).

Viimase lõigu viimane lause: jah, passisin kodus ära kuni pood avatakse ja hankisin keelekastet. Kusagil samal ajal sai isegi pesu pestud.

Kõigepealt Tere Hommikust. Mõned inimesed lähevad laupäeval kella 08.00 aeg tööle, mõned tulevad peolt. Loo moraal puudub. No, mina oleks üks neist viimastest, kusjuures võtaks juurdegi aga kõik magavad, jah isegi, aga pole kedagi :(....

Eni-veis, õhtu-öö oli kokkuvõttes päris lõbus (been there, done that... aujeee). Paar mõtet, mis õhtu jooksul läbi käisid olid lausa kurjad. Jah, ma tean, mitu kuud, aga siiski oli mõni hetk väga valus. Frak rsk, why i ever did fell in love with you...

Siis teisalt, mõningad momendid oli hinge müümist väärt... ühel heal päeval kirjutan pikemalt, kui ma seda kõike meenutan jne. Seniks, poe avamiseni on jäänud nats üle poole tunni :)

Ahjaa: Green Day Wake me up when september ends

Elu on ilus (vähemalt läppari ekraanilt vaadates küll)

Oh seda imet, Tallinnast Paldiskisse veereval rongi vagunites on mugavad toolid. Just, kuulsite õieti! Mugavad toolid. See pole küll miski suur ime, vahest ikka satub aga enamjaolt on mingid rühti hoidvad kõvad plasttoolid. Mida elult veel enam tahta, pehme koju sõit rongis koos interneti ja uhiuue rüperaaliga, mis sai nooreperelaenu eest ostetud. Et kus mu noor pere siis elama hakkab? Läpparis, eh ? Eip, pibo all või siis ma ei tea, varsti kusagil soojal maal, inimkonna kultuurihällis.

Tänaseks siis sellega see muinaslugu lõppeb. Kellel tõepoolest igav on siis minge vaadake seda videot (ei see ei ole komöödia, kaugel sellest): http://youtube.com/watch?v=sd0osZoVjhU

Tänase päeva postitused

Seoses vahelduva pilvisuse ja vihmasadudega on mu peas keerlenud erinevad variantatsioonid teemadest, mida kirja panna:

Post nr. 1 (hommikul)

Nagu näha olete te oma brauserisse trükkinud 107 loo veebiblogi aadressi ja tulnud siia uudistama. Ma ei saa aru milleks. Miks te teete seda? Milleks näha vaeva? Miks te arvate, et siit midagi tõepoolest lugemisväärset leida võib?...

Post nr. 2 (päeval, tööl)

Täna tööl olles ning seal, nagu arvata on, tööd tehes hakkasin mõtlema selle üle, et mis siis saab kui tõepoolest juhtub mu teele unluky day ja selle kuliminisatsiooniks on game over. Nagu täiesti läbi, the End. No tegelikult tekivad sellised mõtted ikka aeg-ajalt, siis ma võtan olukorda pikali ja kainelt ning ainuõige vastus on "ju ta siis nii peabki minema". Kuid tänane emotsioonide puhang. Just nimelt, emotsioonid andsid endast märku ja üritasid minusse kahtluse kividest midagi laduda....

Post nr. 3 (õhtul)

Seoses läppari ostuplaanidega vantsis Viljar täna panka ning lahke klienditeenindaja ulatas talle tema kontost kuue kuu väljavõtte. Peale pikka lehitsemist märkas ta viimasel lehel seda kõige suuremat numbrit. Numbrit, mis näitas ta täielikku sisse tulekut. Arvude jada, mis paberilehelt vastu põrnitses ei üllatanud Viljarit üldse. Nimelt oli ta pühapäeval juba iseseisvalt uurinud ja seega kursis sellega, mis seal olla võiks. Kuid see seal pani teda mõtlema...

Valiku, milline neist oleks pidanud ilmuma, jätan teie otsustada mu lugupeetud lugejad. Tulles nüüd tagasi blogimise juurde, siis ma pean üht-teist ütlema. Esiteks, täna sain teada, et mu blogil on fänn (H)!!! Ok, seda ma sain juba laupäeval teada. Iseenesest tore, annab motivatsiooni. Teiseks, kas ma nüüd blogin edasi? Ei tea... aeg näitab.

ATB - Triology

---

"Siin puhkab rahus veebiblogi 107 lugu."06.2007 - 08.2007

---

P.S. (specially tiux) Peielaud tuleb reedel mu pool aga ilma viinadeta. Light alko only, k, kui joppab, saab rummi ka :D

Stseenide taga

Lugupeetud lugejad, nagu te arvata võisite siis eelmist lugu pole päriselt juhtunud. No vähemalt mitte siin reealsuses, mõnes teises ehk, kus kõik on nii nagu mina tahan. Et nagu wtf toimub? Seletuseks pakun välja selle, et mulle ei paku pinget “mina” vormis oma ideede kirja panemine. Ma ei oska seda ja pealegi kõik teised teevad seda. Keegi peab ju erinema… Seega lasen oma kujutlusvõimel lennata ning emotsioonid ja mõtted mis mu peas kirjutamise hetkel keerlevad saavad natuke värvi juurde.

Alates tänasest on kõik “ebareaalsed” jutud märgistatud sildiga “mõtetes”

Futurama 5x04 - A Taste Of Freedom

Life või no-life

no-life – … võib esinda ka lowlife kujul…. tehnika ajastul, mil raalid oli saavutanud kõrgtehnoloogilise arengu, moodustus 21 sajandi ühiskonnas grupp inimesi, kes veetsid aruvtite taga mängides, chattides ja internetis surfates rohkem aega, kui reaalses maailmas. Neil isenditel puudus huvi tegeliku elu vastu kuna nad leidsid oma õnne miljonist integraallülitusest koosnevast masinast…

Viljar istub käed rüpes madalal diivanil ja jõllitab klaasist laual olevat vaasi, millelt peegelduvad päikesekiired vastu. Tema kõrval istub tumedapäiline Laura, üks jalg üle teise. Laua kõrval seisavad veel tumeda kaabuga vanem mees, heledapäiline sarmikas neiu ja kroomitud metallist robot, kellel metalselt nahalt päike vastu helgib. Viljar pöörab pilgu korraks maast laeni ulatuva akna peale ja näeb sealt rõdu. Samal ajal vanem, kaabuga mees lausub vaiksel häälel: “Kas keegi selgitaks, miks me sel päikeselisel päeval siia kogunenud oleme.” Blond tüdruk, kes on jõudnud juba vahepeal oma taguotsa lauale toetuda ütleb irvitades: “Kellelgil meist on probleem.” “Tõepoolest, on küll.”: vastab Viljar vihaselt, “RL sucks IMHO ja lurinal”.

“Ole nüüd” ütleb Laura paitades Viljarit. Laura tahab edasi rääkida, kuid kaabuga mees segab vahele: “Aga hea küll, põõrdu siis no-life rüppese tagasi, kui see sulle nii väga meeldis. Mõtle vaid kui rahulikud ja närvitud need aastad olid. Sina digimaailm, ei midagi muud.” “Just, just”: kiidab sinisilme blond rõõmsalt vastu: “Mõtle, sel ajal oli kõik lihtne ega polnud mingit asjatut keberniiti. Läks midagi viltu, sa õppisid oma vigadest ja proovisid uuesti. Kuni õnnestus ja alati õnnestus. Positiivne oli seegi, et üleliigne resursside kulu puudus. Lihtsalt tuli vajutada Back nuppu ja alustada rõõmsalt uuesti.” “Vou, vou. Peand nüüd kinni” lausub Laura, kes on vahepeal ennast kogunud: “Ära hakka siin midagi ahvatlema võltside asjadega”.

“Asjadega” saab Laura vastuseks, “mis endast ei kujutanud ei midagi halba, ega valmistanud piinavaid emotsioone.” Viljar tõuseb püsti ja liigub akna juurde, Laura järgneb talle. Viljar vaatab korraks aknast välja, süütab sigari ja pöörab ennast ümnber ning najatub seljaga vastu akent.

“Türukul on õigus” ütleb kaabuga mees. Viljar lausub omakorda “Võimalik. Kusjuures ma proovisin sama taktikat. Õpin oma vigadest päris elus ja proovin uuesti. Aga kaadeemit, see on raske ja kurnav ja väsitav. Siin on kogu süsteem ikkagi erinev. Igakord sa ei pruugi teist võimalust saada, isegi siis kui sa heas usus edasi tegutsed. Lõppude lõpuks saad ikka vastu näppe ning näpud on valusad." Robot, kes vahepeal vaikinud on teeb lõpuks sünteetilist häält: “Tead mida ma ütlen selle peale: Your programming is injure.” “Ojaa” maigutab Viljar.

Blond neiu räägib naereldes “Selge, asi otsustatud. Sa valid uuesti no-life ja tunned rõõmu gamingust”. “Sina nüüd küll otsustaja pole” nähvab Laura vihaselt vastu. Kaabuga mees asetab selle sõneluse peale viski klaasi käest ja lausub jällegi rahulikul toonil: “Härrased ja daamid, käitume nüüd tsiviliseeritult ja lahendame asja rahulikul moel nagu inimestele on kombeks.” Robot, kes tunneb ennast kõrvale heidetuna oma masinliku loomuse pärast, põriseb selle peale. Kaabuga mees räägib edasi: “Las filx ise otsutab”. Viljar on oma sigari kustutanud ning vastab: “Ma tegin seda juba. Otseloomulikult, peale seda kõike ma valin ….”

Sylver - The Smile Has Left Your Eyes