33

Tegelased: Viljar, Laura

Ilm on ilus ja taevas särab keskpäevane päike. Pilt viib meid otse looduskauni järve äärde, mille kaldal asub maja. Eemalt on kuulda lindude laulu. Maja klaasist piirdega verandal seisab ..... Viljar, kelle pilk on suunatud kaugele järvele. Juues kohvi läikiv mustast kruusist liigub kaamera kaugemale ja fookusesse ilmub päevitus tool, kus lamab bikiinides tüdruk, kes ilmselgelt võtab päikest.

Laura (eemaldades päikeseprillid peast): „Viljar.”
Viljar, sõnagi lausumata vaatab järvele.
Laura (seekod juba valjumalt): „Viljar.”
Viljar (suht kuivalt): „Jah”
Laura: „Sa ei paista just kõige rõõmasam olevat.”
Viljar: „Ega vist. Tead, miski mu sees närib mind vaikselt, viies mind masendusse.”
Laura (irooniliselt): „Jälle.”

Kaamera liigub Laurale lähemale, võttes fookusesse tema sinakate silamdega näo.

Laura: „Millest see masendus?”
Viljar: „Ma ei tea.” paus „Ma ei tunne ennast õnnelikuna”
Laura: „Kallike, sa arvad ainult seda”
Viljar (natuke pahaselt)”: „Oi tõepoolest.”

Kogu selle jutu ajamise jooksul on Viljar pikisilmi järve vahtinud. Laura tõuseb püsti ja liigub ta kõrvale.

Laura: „Küll sa oled ikka sinisilmne, õnnetuks teevad sind su enda mõtted. Seal kusagil, su peas, keerlevad mõtted, millega sa oled loonud endale valeliku ettekujutuse sellest, mida sul pole. Unusta need mõtted ja vaata asja vähegi teisit. Mõtle sellel, mis sul juba on.”

Kaamera kaugeneb ja liigub Viljari peale. Viljar samal ajal pöörab ennast Laura poole.
Viljar: „Jah, ma tean seda. Kuid siiski häirib mind see, et ma olen seda kõike näinud ja tundnud. Ning nüüd, kus ma tean, et midagi sellist on olemas ei saa ma enam sellest mõttest lahti.”
Must ekraan.
Kaamera viib meid õhtusesse Tallinnasse, kus Endla tänaval kõnnib Viljar. Ta tuli just õppesõidu viimasest tunnist ning on endaga rahul. Ta läheb ostab kioskist bussipileti ning liigub otsekohe trolli peale.

Credence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain

Paus, 15 minutit

Pealkiri valetab sajaga, tegelikult on siia jutude ilmumise paus pikem, kui viisteist minutit. Täpset aega ei tea, ehk mõni päev vb mitte. Et miks? Jah, ma usun, et mõnigi lugeja ootab uusi lugusid. Ideid kusjuures mul on ning neilegi võib otsa lisada jooksvalt tekkivad jutud (nagu see). Aga mul on sorry as hell, et ma pole hetkel võimeline seda tegema. Hiljuti väljakaranud inimlikud emotsioonid (ma vihkan teie gängi :@ ) hoiavad mind trellide taga, kust mul pole pääsu. Ma pean oma aja ära istuma, vaikselt ja rahulikult.

Ahjaa see post hävineb automaatselt, nagu filmis, ma lisaks, siis kui ma midagi jälle trükin.

Edu saavutamiseks ei piisa plaanide tegemisest...

Viljar oli lõbusas tujus, ta väljus just Statoilist ja kõndis Kristiine Kaubanduskeskuse poole ning bensiinijaama suunduvate sõidukite kolonn tuudutas üksteise võidu. Ju see pakkusgi talle palju nalja, kuna ta lihtsalt ei mõistnud, millest tuleneb autojuhtide närvilisus ja selle väljend, - roolil oleva signaal nupu pressimisest tekkiv hääl.
See omakorda meenutas talle ühte sõidutundi autokooli alguspäevilt, mil tema kogemuste pagas oli väike ning ükskord suri auto ristmikul välja. Enne kui õppur kentsakale olukorrale reageerida suutis, oli taga oleva autojuhi närvid üles õelnud ning hakanud signaali andma, mõeldes, et eesolev sõiduk niimoodi kiiremini liikuma saab. filx, nii kutsusid Viljarit ta head sõbrad, mõlgutas mõtteid, et äkki annaks viisakusest signaali vastu. Ta laitis selle idee kohe, maha kuna kõrval istuv õpetaja oleks kurjaks saanud.
Tänane sõidutund, mis seisis juba võiduka autokooli lõpu pool ning juhilubade juures, sujus üsnagi hästi, mis sest, et hommik algas üsnagi keeruliselt. Samas Viljar oli varemaltki juba selliste situatsioonidega kokkupuutunud ja üritas säilitada kaine mõistuse. Nimelt kümme minutit enne rongile minekut avastas ta sularaha puuduse oma taskutes ja kiire kalkulatsioon näitas, et sulli ei ole võimalik enne rongile minekut hankida. Seetõttu otsustas ta bussipeatuses ära käia ja uurida bussiaegu. See retk vilja ei kandnud kuna puudus ülevaatlik informatsioon ühistrasnpordi liikumisest. Õnneks oli seal ligidal pood, kus ta hankis pangaautomaadist natuke raha bussisõidu jaoks. Raha välja võttes märkas noormees, et üks tema kolleeg tuli autoga poodi. See tekitas omasoodu küsimuse, et äkki ta läheb linna ja nii saaks Viljargi ilma paanikata õigeks ajaks autokooli.
Kõik ei läinud nii nagu mõtetes ning ta pidi õnnetuna koju vantsima, närides tee peal pistaatsi pähleid. Need olid maitsvad. Kodus olles vaatas filx Harjumaa liinide kodulehelt bussiaegu ja leidis, et järgmine sõiduk väljub 20 minuti pärast. „Milline vedamine”: mõtles Viljar ja pakkis oma asjad kokku ning asus teele.

Groove Agents - The Day that I Die

Lucky noob Deux 2

Kusagil sealpool asub minu kodukoht Malda Impeerium, mis tegelikult nüüdseks on mässuliste eikellegimaa ning impeeriumi silt õõtsub vaikselt veel nime küljes vanade aegade mälestuseks. Neisse mälestustesse on rajanud endale pesa ka aastate tagused gamingu ajad, mil mina, p2ss ja praegune pro-gamer Deux korraldasime mitmepäevaseid LAN’e.

Malda, LAN’id ja vanad mälestused pole selle loo põhiteema. Jutuks või pigem liiguvate piltidena ehk siis filmiks on täna isand Deuxi uus, järjekorra numbrilt teine fragmovie, mida ma lubasin reklaamida. Et, mis see fragmovie on? No need kes teavad, mida see endast kujutab.. need juba teavad, need kes ei tea ... ega mul pole palju öelda. Googledage natuke, ehk saate teada. Vaatamist on see nii või teisiti väärt.

Nii, peale väikese videojupi vaatamist (kui Te ei ole seda teinud, siis tehke seda) on aeg arvustusteks. Napisõnaline nagu, ma olen siis minu mulje asjast on väga hea. Olen näinud selle esimest versiooni ja see nii väga mind ei köitnud, kuid see mida siin saab näha. Üldiselt on fragmovied ikka ühe stiiliga: palju überfrage, hea taustamuusika ja natuke kaamera tööd. Jah, see kõik on siin ka olemas, kuid mis mulle eriti meeldib Deuxi teose juures on story, suurepärane intro ja outro. Damn, ülikõva värk!

Rihana feat. Jay-Z - Umbrella

Õnnelik oma sõltuvuse üle

Nagu taeva üheks lahutumatuks osaks oli säramas Päike oma kaimude kõrval igaveses pimeduses, oli ka sellel miljarditest rakkudest koosneval olendil seal kaugel maa peal täiesti oma asi, milleta just nagu ei suutnud elada.

Füüsiliselt polnud seda detaili olemas, kui siis ainult keemiliste ühendite jadana, mis voolas kehas pulbitsevalt ning raevukalt ainult neil hetkeil. Need hetked olid parimad. Mis-sest, et nad ei kestnud kaua ja nende nimel tuli näha pidevalt vaeva. Igakorraga võis muutuda pingutus oma naundingu saamiseks raskemaks ja samas tunne ise võis muutuda lahjemaks. Kõige paremad olid need esimesed korrad, kui salapärane ja nii uus ilmutas ennast.

Kui ta jälle lõpuks välja ilmub, siis sa teed kõik, et seee tunne säiliks või korduks uuesti. Maailm su ümber kaob oma rada. Enam ei ole tähtis tagajärg ega põhjused, vaid see hetk, see olukord on ainult oluline ja nii hea.

Janu selle joovastuse järgi on sõltuvus, ükskõik milline. Alustades ehk pahedest, mis kardina langedes viivad inimese mulla alla. Kuid ometigi pole narkootikumid või sigaretid või alkohol või mis iganes võlts ja tehislik aine meie kehale. ainukesed sõltuvust tekitavad asjad.

Meis endis peitub nii mitmeid sõltuvusi, millest me enam ei saa lahti kui me oleme nad avastanud. Olgu selleks kirglik armastus, kuum seks või põhjatu adrenaliini janu.

Damae feat. Londonbeat - I've Been Thinking About You