Something to say, nothing to say

Kuna ma vist nagu kuskil lubasin, et ei kirjuta iga nädal aga tegelt vist nagu kirjutan. Või hakkasid näpud sügelema ja tahaks ka poliitilise rant'i hüvedest huvi saada. No on ju, hommikul silmad lahti lüües ja alustades kõige tähtsamate keha osade trenni - põialte treenimist. Võtan lahti FB, insta, uudised... tl;dr telo ja asun imuga skrollima. Iga nurga pealt paistab vastu poliitiline rant - juhhei! 

Honestly, i have zero or less fucks to give. Kuid siiski ma viskan oma panuse ka siia blogisse sellle pildi näol. Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kesse siis jaksab üle kahe klahvivajutuse teha. Aeg on raha. Raha 🤑🤑🤑 Raha! Raha, mu sõber. 

Tulles tagasi teema juurde siis ma ei viitsi. Tegelikult ma ei näe selles mõtet. Mu jaoks on igasugu ving ikkagi lõpuks ajaraiskamine. Ja palju meil on antud elada sada aastat ehk? Raiskame seda ebatervete asjade peale? Oeh. Mulle meenub, et ma olen sellest varem siin kirjutanud ka. Konkreetset postitust ei leidnud kuna ma olen seda arutanud läbi aja, aeg-ajalt. Nii, et vutt vutt. Blogi lugema otsast - lõpuni :D Samas näen siin ainult laiskuse usse sisistamas kõrva (nagu Lily vahest): "ei jaksa" siis siin üks tasuta otsitud lugemine: kliki siin, nii palju ikka jaksad! 

Huhh, selle nädalane kirjajupp saigi valmis ja veel sujuvamalt sai lugejad suunatud vanu poste lugema. Täpselt nii nagu TV3 ketrab Mammasid ja Papasid. Kuna gut stuff ju. Moar is better. 

P.S. Jah, ma tean. Kahju, et osa siinsest jutust on millegipärast võõras keeles ja peab tõlgi palkama. Aga sulli ju selle jaoks jagub.... 

Edit: Erinevad generatsioonid, kultuurilised vaated ja arusaam siis pilt on inspireeritud filmist Pulp Fiction

Agnes Obel — Tokka

Lily

Mul on tegelikult kahju sellest kuidas vahepealsed aastad mõõdusid blogi vabalt. Ja seda nimelt eriti oma pisikese pärast kes on suureks kasvamas. Mõnus kui saaks nüüd tagant järgi lugeda ja meenutada eredaimaid hetki lapse kasvamise ajal.

Täna ma üritan selle vea parandada ning hetkel meelde tulevad parimad (ka halvimad) palad kirja panna. So, Lets go!

Alustades Lily'st. Ta on väike vahva 3 ja poole aastane tüdruku tirst kes armastab hirmsasti korda. Iga kord kui poes üllatusmune valime siis ta märkab, et mõni on teise kohta pandud ja tõstab ilusti tagas sinna kuhu see kuulub. Seda on nii äge vaadata: enne töö ja siis lõbu. Hahaa, näed esimene moment tuligi juba kohe ära :)

Kerides vaikselt ajas tagasi satume selle aasta aprilli. Vaatasime koos Boss beebi multifilmi (ei pane linki, eks kuna keegi ei maksa selle eest:( ) ja ta siis ühel hetkel kilkab heleda häälega suurema beebi peale: "vana paks". Pidin kõhuli vajuma naerust. Ja ärge küsige kus see tuli tal 🤷‍♀️

Järgmine moment on vist eelmisest suvest (või ka üle eelmisest - no vot oleks pidand siis kirja panema). Olime maal ja siis mänguhoos kukkus. Selle lohutamisega on nii ja naa. Kuidas joppab vahepeal meeldib kui sülle võtta, teinekord mitte. Ja too päev ei meeldinud. Teada ma sain sellest jala hoobiga kubemesse. Ta hakkas kohe siplema ja kõmmdi. Novot, lohuta veel.

On ka olnud mitte-nii-rõõmsaid hetki. Paaril esimesel talvel jäi ta kõhuviirusesse ja esimene kord tõusis palavik 40 kraadini. Perearstile helistades soovitati "anda mingit rohtu". Et nagu WTF?!? Väga raske oli teda abituna näha. Läksime EMOsse kus ta vapral kanüüli paigaldamise vastu pidas endal käes käsna kalle tazo (que, missssseeeon).

Lõpetame selle loo rõõmsalt ja vajume sujuvalt aega kus ta oli natuke vanem kui pool aastat. Vaikselt oli mõningased häälitsused/sõnad selgeks õppinud. Käime mõõda poodi ringi, Lily istub kärus. Lähme mahla pakkides mõõda. Tema teatab tähtsal häälel "auaua" - juua. Liigume mähkmetest mõõda tuleb järjekordne asjalik teavitus: "kaku".

Praegu sai jääpealne osa mälestustest mida lapse kasvatamine endaga kaasa toob. Kes peaks olema valiku ees kas tahta last või mitte. Mu soovitus on kindel yass. See on uskumatu kogemus :)

Syn Cole - Lights Go Down

Blogimisest

Nüüd kus ma olen restartinud oma blogi ja vaikselt tagasi sulandunud blogi maffiasse on aeg teha aasta kokkuvõte ja plaanid. Seda jama on vaja puhtalt selleks, kuna kõik teevad seda ja managment board nõuab aru.

Enne asjaliku sisuga alustamist, siin on natuke komasid. Vaadake ise kuhu need käravad kuna ma pole Eesti keele filoloog ja tuvid internetis soovitasid (doing weed, eh 😲), et pole paslik posituse lõppu panna:

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Alustame ajaloolisest mantrast miks ma blogin. Well, diil on sama. Kirjutan nii kuidas huvi ja jaksu on. St, ärge oodake nüüd iga nädal uut põnevat lugemist. See jääb ka edaspidi nii. Kui rääkida aasta 2019 comeback'ist siis oli see mul juba soolas tükk aega. Lihtsalt õeldes on blogimine ka omamoodi spiraal, sul on vaja end ümbritseda sarnaste inimestega kes annavad ka omamoodi tõuke. Mina sain uue stardipaugu Madlikeselt ja tuvidelt (seriously, wtf). Selle lõigu TR;DL (jah ma tean, jõutsite juba instat vahele skrollida ja ei lugenud) Ma blogin ja seda sõltuvalt tujudest, motivatsioonist ja ideedest.

Selle blogi konseptsioonist rääkides siis formaat on lihtne. Lühike või pikk päevakajaline jutt. Kui mulinat on rohem siis teema episoodideks. Kirjastiilist ja õigekirjast rääkidas. Jeesh, ma üritan üle aia hüpata ja säilitada meie armsat emakeelt. Aga see ei tähendab, et siia tuleb brexiti keelt vahele. Miks? Seletus lihtne: nii ma räägin igapäevaselt. Kasutades peamiselt Eesti keelt ja sinna vahele susides inglise keelseid väljendeid. Miks ennast petta ja teiseks see näitab hiljem ajaloolises vaates milline ma olin.

Iga posti lõpus on laul. Wadddup with dat? Neid lugusid sai algul panema seetõttu, et just seda kirjutamise hetkel kuulasin. Praeguseks on nii kujunenud, et lugu mis hetkel "TOPis" on.

Oot, oot. Sa vana pätt nüüd lõpetad selle posituse ja ei räägigi teistest blogidest su profiilis? 😠 Well, then. Kui sa juba nii tulbi olid, et suutsid selle välja stalkida siis annan ilusti aru. Jah, mul on seal kaks blogi. Esimese idee tuli tuvidelt (keegi võiks nüüd päriselt seletada mis kanepitoru hetkel suus on) eelmise aasta teise poole alguses kui lugesin tema blogi. Seda blogi oli huvitav lugeda ja ma tahtsin ka suureks finantsguruks hakata. Praegu on nii, et ei ole mõlemat. Miskit salaraha kuskil keerutan aga mitte sendibloggeri mõõdus.

Teise blogi plaan tekkis selle aasta alguses kuna ausalt õeldes mu jaoks on väga vähe kvaliteetset erialast sisu - cyber security kohta (yay tuli ära, saaks veel AI, blockchaini ka veel kuhugi susata siis oleks popp värk). On olemas paar blogi mida jälgi ja so-and-so youporn youtube kanalid. Idee oli omalt poolt midagi tagasi communitile anda. Tegelen vaikselt häkkimisega ja oleks lahe neid lugusid jagada.

Miks ma neid blogisid ei kirjuta siis? Põhjus proosaline - pole huvi. Jah, nii need asjad käivad siin ilmas. Kui on huvi siis stuff happens. Sisuliselt saaks veel aega ka süüdistada. Nt siia kirjutamine võtab kuskil pool tundi. Nendesse teistesse blogidesse kirjutamisel oleks see aeg arvatavasti pikem kuna research pärast. Samas research on asi mis seda sisu siis nagunii toodaks 🤷‍♀️

P.S. Kui komasid üle jääb siis võite need koju vedada nagu 15 aastasena ehitusplatsilt kruve vedasite.

Fedde Le Grand - Immortal (Original Mix) (feat. Erene)

Varude kogumisest kriisi tarbeks

Meie riigiteenrid on saanud hakkama pealnäha kena projektiga - kriis.ee . Antud master plan'i mõte on edukeerida rahvast kuidas hakkama saada kriisi olukordades. Ma ei hakka diskuteerima kogu projekti üle kui hästi/halvasti see on üles ehitatud. Täna ma keskendun osakesele sellest keerulisest müriaadist - nädalase toiduvaru saavutamine.

Yay, interwebs. Flames on, lets rant :D Oh ei. Nagu te teate siis siin ilmas on kaks võimalust probleemile viitamiseks: #$%& - ehk siis räme sõime kuskil delfi kommentaariumi hämarates nurkades või pakkuda lahendust. Täna ma valin viimase. This is madness! Jeps, tean.

• Minu jaoks algavad probleemid sellest kuidas kogu asi on välja kommunikeeritud - okou, sõda on tulemas vaja ruttu ruttu kapp turisti eineid täis varuda.  
• Järgmise asjana on see maagiline 1 nädal. Jah, ma saan aru, et härra või proua ametnik pidi miski mõõdetava numbri panema. 
• Edasi kajastati meedias näidis varusid - jälegi jättis see emotsinaalselt hirmutava mulje. Dem war iz coming.
• Näidisvaru sisu - eh mida, turistieine ja kiirnuudlid. Ei, mulle meeldib aeg ajalt kiirnuudleid nosida aga eks kõik tevad nende väärtust kui toiduna.
• Hind - okei see sisaldas ka asju mis võiks nii või naa normaalsel karvasel Eesti mehel kodus olla. Ja lumehelbekesed lahendavad probleeme nagu nii mingi äppppi abil. Ma ütlen, et isegi minu palga juures see 260 eurot on korraga veits "põnev" välja käia. Räägimata siis miinimumist mis on 500 salaraha kuus.

Niih, ving ving on tehtud. Hakkame asja lahendama, tähendab ma räägin oma kogemusest ja kuidas mina seda teen.

• Dunno, kommunikatsioon võiks pehmem olla. Jah, suurema osa ajast elame normaalselt iga päeva elu aga jah, tuleb olla valmis ka ettearvatamatuteks. Kampaania laine oleks võinud lahedamalt ära teha kui näiteks stiilis 100 000 pingestavat e-maili päevas. Õnneks vist on nüüdseks õpitud ja nägin isegi instas täitsa lahedat reklaami. Vägev!
• Nüüd läheb veits lappama kuna mu süsteem katab kõiki ülejäänud punkte. Hmm, ma proovin alustada viimasest. Nagu mainitud siis 260 eurot korraga välja käia on veits kole kui see just pole uue iPhone järelmaksu sissemakse. Mina olen selle asja nii lahendanud, et iga nädal 5 euro eest soetan endale varusid. Nii ei satu kuludega raksu aga samas soetad vaikselt varusid.
• Nädisvaru asjad. "Äääääraaaatus" karjus korrapidja kasarmus kell 6. Minge poodi, vaadake suvaliste toodete kehtivus aega - kena mitu aastat. Selle asemel, et ainult turisti eineid kokku ajada, võite rahulikult ja maitsvalt kriisi mõõda saata. Nt, mul on varus päikesekuivatatuid tomateid kõiki muude asjade seas. Mu varu nimekirja täidab miski 30 erinevat toodet. Seega, hell yeah. Osta seda mis maitseb, mitte ära ela nõuka ajas.
• Nädal? Oo ei, varu ei pea nädal olema vaid kindlasti suurem. Suurem mitte sellepärast, et kindlasti kauem peaks zombie apokalüpsi vastu vaid sellepärast, et nüüd me hakkame rahavoogusid juhtima. Kogu mõte on see, et varudesse soetad nt 3-5 ühikut toodet mida sa nagunii igapäevaselt tarbid. Ja need tooted soetad siis kui on poes hullud päevad või muu soodukas. Võtame ketsupi. Seda kulub kogu aeg. Järgmise soodukaga nt ostan mõned pudelit kokku ja on kenasti kaetud periood kus mul on ketsupit ja see on saadud sootsa hinnaga. Vastasel juhul kui ketsup otsa saab ja soodukat pole siis, noh maksan rohkem.
• Eelmise punkti jätkuks on roteeerumine. Jah, ka need 2 aaastase tähtajaga toidud saavad kunagi vanaks. Mis sa selle riigi poolt tehtud juhise puhul teeksid? Viskad ära ju, ei hakka ju ometigi heal ajal turisteinet sisse ajama kui Hessist saab suure eine võtta. Kui sa ostad neid asju mida sa iga päev tarbid siis sa sõõd ka need ära.

Loo kokkuvõtteks. Mina panustan iga nädal viieka varudesse. Varud on valtud selle järgi mida reaalselt tarbin. Varusid on rohkem kui nädal ja asju ostan kokku soodsama hinnaga. Sellega on lahendatud mitu probleemi - sul on vajalik toit olemas ja ei pea kell 1 öösel prismasse purki herneid ostma minema kui isu on. Sul on kriisi varud olemas. Kriisivarud ei lähe raisku.

Kui asja käppa saad siis tuleb kõik iseenesest ja pole vaja eriti eraldi jaurata (kui vahel excelil silma peal hoida, aga seda ju teevad me riigiisad ka:)

Kygo — For What It's Worth (feat. Angus & Julia Stone)

Koliks äkki maale?

WTF? Kas keegi on käinud kalamajas vegan lasanjet söömas, samal ajal lürpides peenest pokaalist hipsteri IPA'ga oma maitsemeeli ergutanud. Mis toimub?

Rahu, ainult rahu. IPA't olen aeg ajalt mekkinud aga seda korralikust poole toobisest kruusist mida tõstes õhtu jookusl kasvatab muskleid. Vegaaaniks pole hakanud ja ei plaani ka. Veelgi enam, reptiilide katsele mu auto vegani usku pöörata astun vapralt vastu ja tangin rahulikult 98 paaki. Isegi siis kui pean selleks ekstra miile sõitma ja heitgaase tekitama. FU EU!

Mõte maale kolimisest tekkis eelmine aasta kui ma ühel hetkel rage'sin ja avatasin, et priske osa palgast kulub lihtsalt selle alla, et saaks tööl käia. It didn't make any sense. Raiskan hommikul 1h+ ummikutes, veedan 8 tundi 7 korrusel nelja seina vahel, õhtul veedan veel 1h+ ummikutes. Ja kõik see milleks? Suht masendav oli vaadata nii õelda elu-flow' ja avastada, et asjad pole nii nagu tahaks. 

Ma mõistan, et kogu see trall ju käib kaptialistliku maailma huvide hulka. Aga kas saaks teisiti? Ise küsin, ise vastan. Jah, saab. Vaatasin kiirelt üle palk, kulude, elamine ja orjamine peakülas vs palk, kulud ja elamine emakese maa rüppes. Teoorias tundub täiesti võimalik. Praktikas ka tegelikult. Lihtsalt tuleb vaadata asjad üle mis mõjutab mida, mis sõltub millest ja selgusele saada.

Aga Viljar, internetti on tore igasugu muinasjutte kirjutada (nagu see blogi siin) aga kus siis teod on? Noo, tegelikult. Teod on ajas. Täna märkasin isegi. winks-winks ;) Võiks arvata, et nüüd kui mul on maailma ägedaim töö siis osa motivaatoreid kadunud maale elamise projektis. Eriti ei ole, mõtted ikka keerlevad. Ja mõnes mõttes realismi poole.

Üks õhtu lugedes ühe NodeJS projekti kohta hakkas mõte jooksma. Eks ole, x põhjustab z. Tegin mõningased kalkulatsioonid, unistasin vahvast maaelust ja ohoo sain natuke boosti jälle juurde. Küsimus kas kolin on väär. Pigem, millal kolin? Magic comes with the price. ja asjade saavutamine seisab huvi taga. Nii ma siin olesklen ja suunan oma mõtteid maa-elu suunas.

P.S. Nagu näete taastan vana kujundust mis sest, et selle originaal allikas on oma elu elanud. Just happens, et kõik mida sa netti korra tulistad jääb sinna.

Axwell /\ Ingrosso - More Than You Know

Endless

Siin ma siis olen, näpud klaviatuuril ja blogi kirjutamas. Tekib selline Dejavu tunne kuna ma olen selles situatsioonis varem olnud. Blogimas? Ei, ei. Täpsemalt õelda rongis, läppar lahti blogi kirjutamas.

Ilma keerutamata tunnistan kohe ausalt välja, et kõiges on süüdi Maldike (hea seriaali nimi, eks :D). Ausalt, ta on suutnud mulle kõigi nende ajaveebi tühjade aastate jooksul jälle ja jälle meelde tuletanud - hello Viljar, kus blogi on. Kirjutamise mõte on viimasel ajal (loe vähemalt pool aastat) olnud peas. Probleem väljendub PEBCAK ehk minus. Võin ju igasugu muniasjutte genereerida ja jutustata kuidas kole elukas nimega ajapuudus takistab mind. Tegelt asi on ikkagi huvis... Aga sellest räägime tulevikus.

Praeguse kirjutise mõte on rääkida sellest kuidas ma üle 5,5 aasta (ulme, i know) lõpuks Madliga kokku saime. Tema ka kirjutas sellest oma blogist :) ja ma olen üdini nõus. Vahepeal meie teed läksid täiesti oma radades ja vahepeal sai läbi interneeduses mõned sõnad vahetatud. Nende hulgas ka suured lubadused, et saame kokku. Seda viimast ei juhtnud. Kõlab nagu Eesti demokraatia, lubame aga ei tee. Tänks ühiskond eeskuju eest.

Madlike kirjutas üsna avameelselt meie vahelisest sõprusest ja seda oli väga äge lugeda. Nagu päeva parim asi üldse. Ütleme nii, et kirjeldatu võib vastata tõele aga see on palli üks pool. Teine pool on minu jutsutada. Kui ma Tallinnasse kolisin ja alustasin iseseisvat elu siis mul ei olnud mitte kui midagi ega kedagi. Elasin vennaga pisikese üürikas, multimeedia vahenditest oli rumal-telefon ehk nupukas ja sõpru mul ei olnud. Kuna vennal olid oma tegemised siis olingi täiesti üksi.

Ühel ilusal päeval õnnestus tutvuda Madlikesega. Kõik need toredad õhtud mis sai veedetud Kristiine jäätise putka juures ja lobisedes temaga. Ma isegi mäletan, et ta oli kõigi esimene kellele ma rääkisin oma 21 sünnipäeva suurest teost - kasiinos viis krooni maha mängida. Kuna ma sain nii vanaks ju.

Kuna rongi sõit saab praeguseks otsa siis ma olen sunnitud lõpetama. Jeesh, kõige põneva koha pealt. Näeme varsti!

P.S. Start on tehtud, nüüd tuleb tubli olla ja jätkata ;)

Avicii - SOS (feat. Aloe Blacc)

Strange things will happen

Head uut aastat! Uus aasta algab põnevalt, täpselt nii nagu peabki. Ja otseloomulikult ka minu jaoks koos huvitavate uudistega. Ja siin on väljamõeldud lugu sellest....

Viljar liftiga sõitmas.

Hääl liftis: "filx, filx"

Viljar otsib häält ja vaatab ringi.

:"filx, 

Viljar: "Nagu ikka, läheb hästi :) Ma olen haige nüüd"

: "Natuke kuuma teed ja puhkust ning asi paraneb."

Viljar: "Ahjaa, sellel haigusel pole ravi."

Vaikus...

Alustame sellest, et täna töö juures küsis ülemas kas ma olen saanud endale Hamburgi köha :D Ma vastasin jah kuigi mõttes oli "Lood on natuke kurvemad. Haige ilma võimalikul ravita". Tekitaks nagu masendust küll kui sellele mõelda. Eriti veel arvestades fakte, et ma sisuliselt pole haigusi näinud põhimõtteliselt lapsest saati. Ainukesed visiidid arsti juurde on olnud formaalsed tõendite hankimiseks.

Pea püsti. Ma ei ole muredesse ega masendusse mattunud.Otse vastupidi :) Sellest räägin kohe allpool. Nüüd kus ma olen saanud olukorda 24 tundi seedida olen ennast teadvustanud võimalikest piirangutest ja sellest mis mind ees ootab. Mõned asjad mida varem sai teha tuleb lihtsalt ära unustada ja mõnedeks asjadeks tuleb valmis olla. Paratamatus. Ma olen.

Mida see minu jaoks muutnud siis on? Palju ja mitte midagi. Mitte midagi koha pealt ma ütleks, et need muutused algasid juba varem. Ning, need ei ole seotud haigusega. Pigem viimane annab omamoodi tõuke. Tõuke hindama seda kõige hinnalisemat mis sulle kingitud on - ilus elu :)

Nagu see potsitus hüppan ma nüüd Barcelona juurde. Hetkel ma saan öelda, et see mis ma kogesin seal on kirjeldamatu. Imeilus :) Ma kogesin ja nautisin neid hetki seal. Ja ma lubasin endale, et edaspidi keskendun ainult sellistele hetkedele - hetkedele mis õnnelikuks teevad :)

Kuhu edasi? Ma ei tea veel. Aga näete lugu sai õnneliku lõpu ;) SCJYDOTQ

The Radio Dept - Strange Things Will Happen