Seitsmes osa
Kaamera liigub Viljari suunas kellel on käed puusas ning ta sammub vaikselt köögi poole. Ta keskmise, mis on ühtlasi kõige suurem, sahtli ja võtab sealt tee paki.
Viljar: "Kuidas see nüüd õieti käis."
Laura, kõnnib Viljari seljataha: "See on imelihtne. Vesi peab paar minutit jahtuma umbes 80 kraadini. Siis tuleb lasta punasel teel 3-5 minutit tõmmata."
Viljar: "Parim maitse."
Laura vaatab teda ning kõnnib kaamerale lähemale: "Jah, täitsa õigus."
Viljar, kes on jõudnud nüüd akna juurde vaatab sealt üksipulki välja: "Vabandust. Mu pea... seal on palju uusi asju."
Laura najatab komplekste köögimõõbli najal ning jälgib Viljarit.
Viljar: "Ma peaks midagi kirjutama."
Laura: "Kolm aastat on täis saamas."
Viljar: "Õige, kui ma kirjutamist alustasin siis ma lubasin, et kunagi lõpetan. Kolm aastat ja 107 lugu."
Laura näole on ilmumas naeratus: "Kas see kõik juhtus minu või sinu peas."
Viljar naerab: "Pole õrna aimugi."
Laura vaatab uurivalt kõiki lugusid: "Mis nendest siin saab?"
Viljar pöörab pilgu õuest tuppa: "Kõik jääb bitidena siia alles."
Laura: "Ja sina."
Viljar: "Ma usun, et leidsin selle mida sai nii pingsalt otsitud. Naljakas. Kogu see aeg ootas ta mind, mu silme all."
Kaamera eemaldub vaikselt kaugustesse ning fookus muutub sujuvalt mustaks.
John Frizell - Murphy's Body