Teise näoga

"Viljar, miks inimesed ehivad ennast alati ja kõikjal internetis vööraste sulgedega. Ainult mida ma näen on laenatud pildid, et oma facebooki või või skype profiile kaunistada."

"Noo, nad pelgavad enda tõelist kuju ning nad kardavad näidata oma õiget pilti. Ma arvan, et ei tasu kurjaks saada kellegi peale kes ennast päriselt häbeneb."

Murray Gold - Amy Pond Theme

Into the Woods

Huvitav palju eksisteerib selliseid inimesi kes soovivad südatalve reede õhtu klubis trallitamise asemel metsa minna. Ütleme, et on. Mina ja mu vahvad kolleegid. Mitte keegi ei käskinud meil metsa minna, kuigi kuuskede vahel sai selle üle palju nalja visatud.

Tõtt õelda ega ma vahetult enne metsa minekut vaimustuses ei olnud. Laagrisse mineku mõtete asemel keerlesid peas ving-ving mõtted. Aija. Väsitav päev on selja taga. Tahaks koju vedelema minna. Mida ma krdit ma metsa ronin. Lõpuks kui me olime jõudnud metsa serva ning väike jalgsirännak oli algamas siis tuju abosuluutselt muutus. Kohe muutusid peas mõtted. Allright, nice. Finally. Midagi ägedat. Tüüpiline. Selliseid asju juhtub. Alguses tekib motivatsiooni puudus aga see kaob kohe kui midagi elusat katsuda. Minutite, tundide mõõdudes muutus kogu olemine aina lõbusamaks. Mis sest, et tuli oma eluaseme nimel parjalt veava näha. Alates asjade tassimisest, vahepealse lume rookimise ja lõpetuseks majakese eeee.. telgi püsti panekuga. Ja kui te arvate, et tegemist on mõne moodsa matka telgiga, mis kotist välja tõmmates ennast ise püsti paneb siis ei. Meie telk mahutas terve hõimu ning selle püstitamine nõudis meeskonna tööd. Ja muide, keskküte oli ka olemas :D

Laupäeval koju minnes oli paras väsimus peal ning hiljem andsid isegi lihased endast märku. Järelikult sai piisavalt liigutatud. Jäädes mõõdunud nädalavahetust meenutama siis ma olen üliõnnelik, et see otsus sai vastu võetud. Seltskond ja olemine seal puude all kohati põlvedeni ulatuvas lumes oli lihtsalt fantastiline!

Rogue Wave - Eyes

Teaser

The xx - Angels

Enlightened Tours LTD

Täna käis agent Davix, agent soend'i väljatoodud marsuudi peale, suurepärase idee. Me peaks asutama linna giidide firma. Enlightened Tours LTD. Ta jutus on iva sees. Meie, kes me veedame pidevalt aega vanalinnas. Meie, kes me külma või vihma tortsides lähme välja. Meie, kes me teame igast nurgatagust vanalinnas. Meie kes, me vallutame protaale ja kaitseme neid. Meie kes me peame lõputut võitlust Resistance agentidega.

Jutt käib Ingress'ist.

What is Ingress?

Ingress on Augmented Reality MMORPG. Midaaaa? Misaasi? Olgu, olgu. MMORPG tähendab maakeeli paljude mängijate poolt mängitavat rollimängu. Ja Agumented Reality viitab sellele, et sa ei mängi arvuti taga vaid reaalses maailmas. Abiliseks telefon või tahvel. Ingress'i background story on järgmine: mingil hetkel hakkas maailma lekkima eksootilist ainet (XM) ning mingil hetkel keegi avastas, et teatud kohad (skulptuurid, monumendid, eriline arhitektuur) on ligitõmbavad. Need kohad, vaatamisväärsused, muutusid portaalideks. Ühendades erinevaid portaale saab luua ala mõjutamaks inimesi. Mängus on kaks osapoolt: Enlightened - nemad pooldavad uut mõtlemist ja nagu ikka Resistance - pooldavad vanu mõtteviise. Sõltumata poolest, tuleb üles otsida portaalid, saada need enda valdusesse ja luua uusi mõju välju.

Mida see peale ilmselge mängurõõmu annab?

Jutu alguses on esimesed vihjed sellele. Ma tunnen vanalinna nagu oma viit sõrme. Kui vanasti tekitas kohati hämmingut vanalinna labüründis ekslemine siis nüüd mitte. Mu navigatsiooni oskused, asukoha määramine ning kaardi lugemine ületab kõvasti tavaliste kodanike oma.

Järgmine positiivne mõju on kultuuriline. Ingress'i mängides mul on võimalus tutvuda erinevate kultuuri väärtustega. Ja mitte ainult meie armsamal Maarjamaaal. Kui sa tahad reisul olles nautida parimaid vaatamisväärsusi siis mängi Ingressi.

Kolmandaks. See on tervislik :|. Aktiivne mängimine nõuab kõvasti liigutamist. Loomulikult osasid portaale saab ja tulebki suure vahemaa tõttu mootorit omava transpordiga taga ajada. Aga enamik portaale on kerge jalutuskäigu kaugusel ja pealegi paljudesse kohtadesse autoga ega tasuta ühistranspordiga ei pääse. Enda koha pealt tean õelda, et mu õues viibimne ja liikumine (kõndimine jooksmine sõltuvalt olukorrast :D) suurenes tänu Ingress'ile 2x kordselt.

Nagu ikka tekitab ka see mäng sõltuvust. Siiamaani vähemalt positiivset sõltuvust. Kui seni ma põgenesini peale tööd padavai kodu poole siis nüüd ma mängin tunnike kaks Ingressi enne koju minekut. Mõnikord ma satun nii hasarti, et veedan kaua kaua aega linnas ringi tiireldes. Siiani pole ilm ega aeg takistuseks saanud. Olen mänginud iga ilmaga. Nii sigakülma -15 ja rohkem ning plirts-plärts lörtsiga. Külmaga küll ütleb mu tahvel ruttu üles aga peale väikest põues soojendamist saab jätkata. Vihma ja lumega on natuke halvasti. Ekraan keeldub töötamast. Aga ma leian selle vastu üsna varsti rohtu.

P.S. Suurepärast Valetinipäeva mu lugejad!

Simon & Garfunkel - Sound of Silence

Jooksmine... (aeglased pöörded)

... oli (eile) fantastiline. Nagu ikka. Üks parimatest tegevustest, mis üldse välja mõeldud. Mulle meeldib joosta ja kohe hästi palju. Esimest korda ma proovisin joosta nagu päriselt. Mõned kuud tagasi hankisin endale ägeda pulsikella ning seekord jälgisin kogu jooksu pingsalt oma pulsi. Hoidsin esimest korda pulsi soovitud vahemikus. Ja selleks on 140 - 160. Vist. Räägitakse, et üle on paha.
Kui ma tavaliselt jooksen nagu hing ihaldab ning ei pööra tempole, veel vähem pulsile tähelepanu. Ma jooksen nii kuis jaksan. Niimoodi, et vere maik oleks suus. See viimane on piltlikult öeldes. Nagu muidki tegevusi, ma jooksen hingega. Ma naudin suurepärast muusikat ja jooksen. Mida mõnusam, tempokam laul seda rohkem ma pöördeid üles ajan. Kui ma mõni aeg tagasi pulsikella ostsin siis loomulikult salvestasin oma tavapärast jooksu taktikat (ehk run like hell). Jõulude paiku sai näidatud salvestatud jookse ühele tuttavale, kes on spordi teoorias targem kui mina. Vastuseks tuli: "See pole trenn vaid sa tapad ennast". Ma imestasin, how come? Ma olen elu aeg sellist stiili harrastanud. Stiili, mis peale pulsikella ostmist, näitas, et mu stabiilne pulss on 180 ja seda kohe pärast 1 minutit.
Seega üritasin siis eile hoida oma pulssi kogu jooksu aeg 160 juures. Jooksmist alustades mõtlesin, et hea küll, sörk on alguses hea. Esimene lugu sai läbi. Pulss tiksub ikka 160 ja mõned pügalad üles. Noo kuulge see ei lähe. Tahaks nagu hakata ennast liigutama. Järgmine lugu saab läbi. Tempot ei saa lisada muidu on pulss daamn too high! Ma lubasin, et jooksen alla 170. Peame lubadusest kinni. Lood mu telefonis vahetuvad. Tahaks kiiremini joosta. Järgmine laul algab. Algus on rahulik. Siis ühtäkki kuulen oma kõrvus helisemas "..and we're breathing in the same air. So turn up the love. Turn up the love". Ma ei suuda enam. Aitab neist aeglastest pööretest. Proovime ikka olla. Jätkan jooksmist samas (aeglases) tempos. Kohutav tundub see venimine siin.
Jooksu lõpetasin õnnelikult ära. Pidasin oma lubadust hoida pulss 160 ringis ja olin rahul. Pealegi ma õppisin midagi. Täpsem on öelda tuletasin endale meelde. Vahel tuleb asju õieti teha. Ja. Ootamine toob kõik.
 

Far East Movement - Turn Up the Love

Visand nägemusest

Elu rajal kõndimine ei ole millegi eest põgenemine. See ei ole päevast päeva peavarju otsimise protsess. See on rada mida mõõda käies on iga hetk nauding. Tee millel iga astutud samm toob kingib killukese õnne. See tee ei ole mõeldud ohke või hirmuga tagasi vaatamiseks. See on tee kus tuleb julgelt tulevikku vaadata.
Olukorrad väljendavad end kahe näoga: nad kas peegeldavad probleemide lõputut jada või väljakutseid. Valik on igaühe enda oma. Kas võtta lähenevat äikesetormi probleemina või väljakutsena. Kas jääda, kartuses märjaks saada, tuppa peitu heidutava tormi eest või sammuda sellest pea püsti läbi oma eesmärgini.

Ludovico Einaudi - Una Mattina

Engrish

I am pretty sure that the hole thing started between Tuesday and Wednesday. I don't know exactly which time. Just one moment i started talking native English. You think, that's not a problem. Well normally it ain't. The problem comes up when you start think in English. And you forget you're native language. Eventually all of it. At the beginning it's okay. You can understand what you're fellows are talking. You speak with them normally. I can understand them, they me. There is some cliches. I shout up some English sentences. Okay, that ain't bad.

After arriving Estonia i realized i was thinking and talking In English. I went to the smoking area in the airport and there was some people. They talked about something. Something that i wouldn't understand. I was like foreigner who doesn't understand local people. Then the radio came up. Songs which i heard were beautiful. They were like old school songs. Melody's talk about love. For me it was French. And in that moment i realized. I was thinking in English.

For now, it's hard to me. Interaction with people i think premier in English and then i start thinking what was that word in Estonian. 
At home i think also in fcking English. I dunno which clothes i should but in washer. Colorful or white. What. Whaaat. Valged or värvilised. Btw, sound weird form me. Värvilised? I'll try think in Estonian but afterwards thoughts are afterwards not clear for me. I just read up my written text and saw "Värvilised". What are u talking about. I don't know what i write. Hope that's correct :)

X-perience - I don't care