Fotode talletamine

Kunagi hallil ajal oli lihtne kui tehnoloogia polnud massides. Jäädvustasid kaameraga pildi - see vormistati negatiivfilmilt (ma pidin googelda, et meenutada kuidas seda rulli nimetati - ka pildil) fotoks ja see leidis koha albumis. Jäädvustus pildina säilis aastakümmneid. Kui hästi läks isegi sajandi. Pilt mis tehti aastal 1900 oli vaadatav ka aastal 2023. Üldiselt harrastati ka pratikat kus foto tagumisele poolele pandi kirja millal pilt tehtud. Lihtne!

Olgu, esimese lõigu kõige suurem probleem on käideldavus ehk foto säilitamine ootamuste puhul. Klassikaline näide oleks, et fotod olid ilusti albumis. Album kodus sektsiooni kapis. Aga maja põles maha. Seega ka foto jäädavalt läinud - kui juhuslikult teist fotot ei tehtud ning teine näiteks sugulastele sai jagatud. See on analoog maailma suurim probleem.

Elu arenes ja tekkis digifotograafia. Oi kui palju postiivseid külgi sellega kaasnes. Võisid kümme pilti klõpsida ja parima jätta säilitamiseks. Kogenumad lahendasid teise lõigu probleemi lihtsalt tagavara koopia tegemistega. Nagu mina kaugetel 2000ndatel. Pildid sai varundatud vahest isegi mitme kordselt CD ja DVD plaatidele (mis need veel on?). Miski hetk muutus pilve teenus kättesaadavaks ja pilte sai sync'da "internetti".

Ja nüüd ma jõuan probleemini mida lahendan. Tahan vaadata aastal 2080 viiskümend aastat tagasi tehtud pilte. Kaks varianti: analoog või digitaalne. Analoogi võlu seisneb selles, et kui pilt tehtud ja füüsiliselt säilib siis peale silmapaari pole rohkem vaja. Miinused selles, et piltide kogus on piiratud ja käidelavus. Jätame siis analoogi valikust välja.

Valisime digilahenduse kuna saab "piiramatult" pilte jäädvustada ja käidelavust ka lihtne tagada. Üks koopia on näiteks kodus mälupulgal. Kodu põleb maha on teine koopia kusagil pilves. Okei pilvega on see lugu, et kellegi teise oma ja ei saa 100% panustada. Aastatel 2004-2006 kaotasin osa pildi kraami kuna panustasin ainult pilve. Seega mõitslik kaks koopiat vähemalt. Mul teoorias on kolm. Kuna fotoaparaat on telefon ja sellel üüratu kogus mälu siis pildid ka seal dubleeritud.

Ma ütlesin, et anagloogi puhul kui pilt säilib siis suurt vaeva pole vaja näha pildi vaatamiseks. Digi puhul on vastupidi. Jah täna 2023 ja ehk järgmised 5 aastat Android, iphone elab. Pilv elab ja elu tore. Aga mis juhtub 30 aasta pärast? Ei tea. Pildid säilivad aga metainfo'ga on keerluline. Pildi taasesitamisega keeruline.

Näiteks 2000ndatel tehtud pildid, nagu mainitud, on CD/DVD plaatidel. Aga kuidas neid vaadata? Kellel on CD/DVD lugeja? Ehk probleem on tuleviku kindluses. Sama asi võib juhtuda aastakümmente pärast praeguse nutitelefoni tehnoloogiaga. Ei pruugi olla lahendust. Okei, ma olen teadlik olnud ja CD/DVD lugeja eksisteerib.

Isegi kui saame neid pilte vaadata kuidagigi. Siis järgmine probleem kerkib nina ette: millal pilt tehtud on? CD lahenduse ja üleüldse ITs mäluseadmete vahel kopeerimisel võib tekkida see momentum kus fail läheb uuele seadmele selle kirjutamise hetke kuupäevaga. Ehk tulevane pildi esitlus lahendus loeb kuupäeva ja peab ekslikult aastal 2008 tehtud pilti aastal 2016. Juhtus minuga nii kui kopeerisin CD pildid Google pilve. Õnneks uuematel piltidel salvestub info ka EXIF.

Vaikselt on kerkinud master plaan kuidas ma oma pilte säilitan. Variant a - jäävad Google pilve. Lisaks hakkan oma koduserveris säilitama. Viimase jaoks pean tegema Google pilvest expordi. Kirjutama EXIF infosse talletamise kuupäeva ja lisaks kirjutan ka failinimesse kuupäeva. 90% saab vist automaatiga lahendada. 1 CD plaadi täis pilte on sellised mis tahavad rohkem tähelepanu.

Vot sellised lood...

Ahjaa. Loodame, et .jpg failiformaadina säilib. Tänane pilt siin on *.webp formaadis :S

ATB - Fields of Love

Märkus: Selverist kõrvaklappe mitte osta

Kõrvaklapid on sellised tublid abimehed mis peavad kindlasti olemas olema. Ma mõtlen nõõpkuulareid - neid pisikesi mida kõrva sisse surkad mitte latakaid mis katavad kõrva. Pisikeste kasuks räägib mobiilsus - ei ole kohmakad, mahuvad taskusse ja teenivad oma eesmärki.

Kunagi ammu pikka aega ainuke variant oli juhtmega nupukesed mille torkasid 3.5 auku. Oli igasugu porbleeme alates sellest, et neil oli taskus igav ja otsustasid kogu aeg sõlme minna. Otsik oli ka probleem kuna see sai pidevalt survet ja väändumist siis see juhtmed "kulusid" lahti. Kunagi teismelisena kui raha palju ei olnud parandasin ise. 

Aeg lendas linnutiivul edasi ja turule ilmusid massides BT - bluetooth ehk "juhtmevabad" kõrvaklapid. Juhtmevabad jutumärkides kuna esimesed interatsioonid olid ikkagi teatud mõttes juhtmega. Nii parem kui vasak poolne kuular olid omavahel juhtmega ühendatud. Mugavus oli see, et ei pidanud 3.5 otsikuga mässama ja nii palju sassi ka ei läinud.

Kuna ma olen aktiivne inimene siis in-ear klapid on minu jaoks olulised. Miski hetk sai üle mindud juhtmega-juhtmevabadele. Põhjuseid oli 2. Ülal mainitud mugavused ning nutipuhelite tootjad tegelikult enam ei toetanud juhtmega klappe. Elu oli tore kuni üks hetk vasakpoolne klapp lakkas töötamast. Parandada ka ei saanud.

Kuna pisikesed kõrvaklapid on minu jaoks eluaeg (circa 20aastat, mitte et ma 20ne oleks vaid siis kui kasutama hakkasin) selline kulumaterjal stiilis 10 krooni. Jah see iidne Eesti raha. Siis ma nagu ideaalis ei tahtnud ka 100 euroseid hankida. Kuna kuluvad ja vahetus kallis. Otsustsin uued noname juhtmega-juhtmevabad võtta. Jah Selverist. Need töötasid maks kuu kuni sama probleem mis esimese variandiga. Üks klapp ei teinud enam hiire piiksu.

Oookei, ma mõtlesin. Võtan uued ja täiesti juhtmevabad. Earbud'siteks kutsutakse neid inglise keeles. Meil vist äkki kõrvasemud? Suurt raha ma välja käia ei tahtnud siis sai võetud sama no-name firma mis viimase ostu puhul. Helikvaliteet oli parajalt meh aga ajas asja ära. Ühel rongisõidul sai proovitud kaua kestavad - kas täidavad eesmärki kui 2-3h õues aktiivse eluviisiga tegelen kui vaja. Eip. 10 min ja vasaku kuulari aku tühi. Korra mõtlesin, et ok polnud täis laetud ja tegin uue testi. Sama jama.

Viisin need garantiisse ning kuulsin leti tagant olevalt teenindajalt, et tal oli sama mure. Sain lõpuks raha tagasi ja otsustasin samast poest uued ja kallimad võtta. Brandi nimi polnud ka enam nii nonam. Mitte Sony liiga aga mitte ka adoldas (kes jagab kadaka turu biiti). Esimestel päevadel tekkis kohe mure. Jälle ühest kuularist heli ei tule. Puutetundlik nupp ei tööta aga heli ei tule.

Siin võiks mõelda, et kuule filx poiss. Kui üks konkreetne klapp heli ei tee siis äkki viga sinus ja su kõrv ei funktsioneeri. Sai järeleproovitud, ma biorobotina täiesti töökorras. Viisin klapid garantiise ja sain lõpuks raha tagasi. Ehk Selverist klappe enam ei osta.

Nüüd võtsin endale 50 eurosed Sony kõrvasemud. Pole kõige kallimad aga võiks ilusti teenida.

Loreen - Tattoo

Vaffel

Mõned nädalad tagasi, nagu ikka, keskpäevasel ajal olin oma ürgset kutset järgimas - saada kõht täidetud. Võtsin oma jalad kõhu alt välja ja püha jaht lõunasöögile sai alguse. Kaua ei läinud. Ehk vähem kui viis minutit jalutamist kohvik Vaffel ette. Kõnealust toidlustus asutust olin juba pool aastat varem märganud aga olin skeptiline. Skeptiline konseptsiooni suhtes - vahvel kui toekas kõhutäis. Vahvlid on miski mida sa jätkuks või magusa ampsuna oma põhiroale juurde võtad. Ja üleüldse tundus asi liiga hipsterilk. Hind oli ka tavapärasest lõuna pakkumisest euro kõrgem. Seega kõik eeldused mitte külastada seda kohta mitte kunagi. Aga too päev otsustasin, et okei proovime ära. Mis siis ikka kui midagi ei saa. Saab vähemalt kahtlustele kinnitust ja asi vask.

Mind kohe üllatas asjaolu, et neil on ka püsikliendi programm. Iga kümnes vahvel tasuta. Teoorias, pratikas ja matemaatiliselt tuleb ühe lõunasöögi hind tänu sellele umbes samasse kanti mida teised pakkuvad. Kuus eurot ja 75 senti. Tellisin oma toidu ära ja läksin lauda kämpima. Mõne ajapärast tuli tubli teenindaja ja tõi taldriku lauale. Järgmine üllatus - kuulge see juba näeb välja nagu fancy restorani toit ja sellise raha eest.

Kui nüüd arvate, et tegemist oli portsu jahu hunnikuga siis päris nii ei ole. Tegelikult oli mehemoodi nii liha kui ka kõigi vegan sõprade jaoks - värsket köögi, juurvilja ja rohelist. Seega täiesti tasakaalus toit. Sel ajal kui kahvliga toitu suhu kühveldasin juurdlesin Hessi hiljutise juurdehindluse üle. Sisuliselt sama raha eest saab ehk isegi vähem ja puhast rämpsu. Jabur.

Tänaseks olen Vaffel'it kolm korda külastanud ja igakord omadega rahul olnud. Kel huvi siis kohvik asub kirjutamise hetkel siin aadressil: https://goo.gl/maps/RYsg8CFQAdcBtqtK6

P.S. Tegemist ei ole sisutrunudsega vaid mu enda initastiiv avadlda kiitust vahvale kohale nimega Vaffel!

Joel Corry & Tom Grennan - Lionheart

Uuel aastal uue hooga

Kas teil on juba uue aasta lubadused täidetud ning kohalikus jõusaalis (mitte Pokemon Go omas jumala eest) sõlmitud lõpetatud? Minul on. Just pool tundi tagasi tegin selle lüke ära. Asi klaar ja lubadus täidetud.....

Huvitav on see, et nägin letil teadet: "Saun on ajutiselt suletud energiakriisi tõttu". Tekkis kaks küsimust. Kõigepealt nagu kus kivi all te nüüd olete elanud ja oma paketi ümber vormistanud pole. Teiseks viimased paar nädalat on borš all olnud ju... Ups ja kolmas küsimus: kui ma teoorias taon teile iga kuu plekki teenuste saamiseks ning üks nendest on sauba tarbminie siis WTF?

Aga, et miks ma siis lepingu lõpetasin mis on ju resoluutselt vastupidine tegevus igal algaval aastal. Peaks ju suure hurraaga kaks korda trennis käima kuna sai lubatud. Mul tegelikult oli leping eelmisest sügisest kus mõtlesin, et praktiseeriks KV aegasid. Käia jõusaalis tööajal näiteks enne lõunat. Kuna seal oli vormis olemine kohustuslik ja lausa lubatud osa töö ajast sportimisele kulutada. Mõte tundus tore ja lükkasin tööse. Klapp isegi teoorias oli olemas - kolmapäevad meeting free ja seega peaks saama käia. Praktikas kukkus asi nii välja, et 1 korra käisin ja kõik.

Kas ma siis üldse ennast ei liiguta? Vastupidi: sisemine lubaus on tund iga päev intentsiivsemat liikumist: tubane muskilte kasvatus, aktiivne liikumine õues või praegu talvel kasvõi lume ühest hunnikust teise kühveldamine. Ja kõige parem asi on, see et master plaani käivitamiseks ei pea kalendri aastavahetust ootama. Võid alustada igal ajal ja tegutseda igal ajal.

Head uut aastat!

Rosa Linn - SNAP (Luca Schreiner Remix)

Lily eelkoolis

Eile oli kurb päev Lily jaoks. Hommikul enne kodukontori zuumi sessioon kuulsin kõhatust ning hiljem näitas kraadiklaas 38.5 kraadi palaviku. Oli siililegi selge, et selle aasta viimane eelkooli päev jääb ära. Ja ometigi Lily ootas seda nii väga kuna päev oleks keerlenud peo ümber. Lapsed pidid/võisid kaasa võtta maiustusi ning jooke tähistamaks jõulusid. Lisaks pidid kõik ettekandma milline loom nad oleks. Kogu selle ürituse jaoks Lily isegi glasuuris eelmine õhtu piparkooke, et need kaasa võtta. Ja mina pakkisin talle moonakoti. Pettumus missugune. Eriti veel Lily jaoks. Kuna see oli teine kord tema jaoks koolipinki minna.

Huvitaval kombel kerkisid kraadid õhtul nagu tainas ja numbrid mida pügalalt näha sai oli 39.45. Ka ta olemine oli väga loid. Mõne tunni pärast juhtus ime - palavik läinud ja tüdrukutirst krapsas nagu kapsas.Vaat kus lops.

Eelkoolis hakkas ta käima 13 Detsember. Selle jaoks pidin mina muidugi oma töö graafiku ümberseadistama, et teda sinna viia. Tema jaoks oli algul hirmuäratav kogu see "kooli" teema. Kuna ikkagi esimene kord. Aga siiski läksime. Õpetajaga leppisin kokku, et olen igaks juhuks need paar tundi koridoris. Õnneks moodne ajastu võimaldas seal töö asju nokitseda. Iroonilisel kombel ühe konkursi kodutööde ülevaatamine :D

Esimesed kümme minutid olid sellised ärevad (mitte paanika mõttes vaid pigem mis nüüd saab) tema jaoks. Kui juba kord sai koolipinki istud ning õpetaja lasi välja otsida joonelised vihikud siis läks nagu lepase reega. Lily tõmbas kotiluku lahti ja ütles tähtsa näoga ma tean kus see on. Mu jaoks oli pilt selge kui prillikivi - okei, pole vaja isegi koridoris oodata.

Aga ma ootasin ikkagi - kuna teeolud polnud soosivad edasi-tagasi drifitmiseks. Ja sisuliselt ka ajaraisk kui ma sain läppar süles tööd nokitseda. Vahepeal kiikasin klassi, mis oli muide improviseeritud keskkond aulas. Lily läks hästi: õppisid, mängisid, jagasid asju.

Aga täna on Marie'l (Lily Marie) sünnipäev 🎂

Tourist - Wild (Beatless version)

Võtan pakendi kaalu maha

Aasta hakkab läbi saama ja eelviimane postitus puht juhuse tahtel potsatab samasse kategooriasse nagu aasta teine ehk tagurpidi eel-esimene. Teemaks marketite vahvad töötajad.

Mõtlesin täna lõunasöögi Rimi kuuma toiduletist kaasa haarata. Põhjuseid selleks jagus rohkem kui näppe käel. Oli vaja funkin Ringo pandipakend nende prügikasti visata ja saada 50 senti tagasi (missest, et ise panti maksin terve euro). Teiseks ootas Rimi boonusraha igakuine välja cashimine ja selle ühisrahastusse paigutamine on eesmärgi täitmist. Üldiselt ma väldin Rimi rohkem kui creeperid minecraftis kasse. Ei tee oma osta sealt kuna üks kallimaid kaubanduskeskusi. Aga kuidas see raha siis sinna koguneb? Miski tankla ketti programmi raames.

Vanderdasin siis seal leti ääres oma teise ringo pakendiga ning himustasin mida võtta. Alustuseks laadisin ovaalsesse karpi ühe! požartski kotleti ning mõtlesin kaaluda. Mõeldud tehtud. Vahepeal märkas leti taga tragi teenindaja mind ja küsis kas räägin Eesti keelt (raudselt mõtlete mis flirt-n-games see nüüd on). Vastasin jah ning siis ta asus asja juurde. Kaalume mu enda pakendi ära, et selle lisa kilod grammid ei läheks hinnale juurde.Natuke plähmerdasin säärase ettepaneku peale aga diil sai tehtud.

Minu jaoks ülimalt positiivne lugu kuidas jälle üks tubli liigikaaslane andis oma pisikese panuse kapitalismi mitte üle toitmiseks. Ma kujutan ette miks arvestades seda kuidas Rimi suudab silmi pilgutamata küsida oma pakendi eest 30 senti. Ega muud ülejäägi kui oma supipotiga kohale tulla.

Friday Night Funkin' - Fresh

Kuhu kadus aeg

See on tänane moment minu lõunast Balti-Jaama turu kandis ühes India tänavatoidu restoranis. Need kaks sõna tänavatoit ja restoran kõlavad ühes lauses väga imelikult. Restoran on ju uhke vaba aja kehakinnituskoht. Tänavatoit üldiselt jooksult kalorite suhu loopimine. Mõnes mõttes kus ma täna lõunatamas käisin pole kumbagi ja on mõlemat. Pakutakse restorani stiilis kehakinnitust ja samas ise asub kogu krempel merekonteineri laadses ehitises mis ise asub linnakus kus pakutakse tänavatoitu.

Aga sellest ma täna rääkida ei tahtnud. Lihtsalt lõunasööki oodates tekkis mõte jäädvustada moment. Oot, toit on sul ju laual - mida sa enam ootad seal? Küsib tagareas istuv Vahur imestunult. Noh, jah. Mõte pilti tekkis teha enne toitu. Kui see lõpuks saabus siis ma seedisin juba nuudleid ning mõtet pilti teha. Nagu näha, klõpsati foto ära. Pildistamise ajendiks oli teha visuaalne meenutus ja siis ma seal lauas mõtlesin... "Vanasti", blogi algus aegadel, ei olnud mul fotoaparaati kogu aeg kaasas ning seega ei saanud ka pilte klõpsida. See tähendas, et lihtsalt sai kirjutatud ja positatud ainult puhast teksti.

Jõudes nüüd otsapidi pealkirja juurde - Kuhu kadus aeg? See lõunalaua pilt on loo keskmeks.Nimelt viimasel ajal (aastatel) on järjepidev imestamine, et kuhu see aeg kaob. Minu jaoks on hetkel pidepunkt viis aastat tagasi kui elu oli hoopis teistsugune ning pidin elamiseks "taksot" sõitma (sellest kunagi ehk hiljem). Kuhu kaob siis aeg? Viimastel nädalatel olen suutnud välja leierdada erinevate sündmuste kokkusattumusel. 

Sündmus number üks on tööjuurest - kuidas tänane inimene meediumi tarbib. Täiesti teistmoodi kui 20 aastat tagasi. Uudisloo sõnum ükskõik mis kujul peab olema lühike ja konkreetne, et saaks juba ruttu järgmist tarbida. Sündmused number 2 istume ju kogu aeg nutitelefonis või on vajadus seda kogu aeg kiigata. Vahetpole mis seal on kas instagram või päikesepaneelide tootlikuse jälgimise äpp. Kogu aeg on vaja tsekata. Sündmus number 3. Sattusin AP'ga (tegelane siin blogis ja mu elus) rääkima paberajalehtede teemadel. Ja mis sealt välja koorus käib esimese sündmusega vastujalga. Analoog meedium soodustab pikemaid lugusid ja süvenemist. Sündmus number 4. Lõuna. Esiteks praegusel töökohal olen algusest peale sihtinud raamatu lugemist lõuna söögi kõrvale, et olla produktiivne (aga miks seda vaja on, produktiivsust lõuna lauas). Miski aeg hakkasin mõtlema, et "what if" keskenduks ainult sellele tegevusele ja momendile ehk söömisele ning toidu nautimisele. Raamatut siin on lihtne mitte kaaasa haarata. Aga see puutetundlik kõnetraat su taskus. Praktiliselt impossibru saata mõõda lõuna ilma seda näppimata. Imelik ju. Raiskan siin aega energia tankimisele.

Täna siis mul õnnestus ilma kiusatusteta ja telefonita lõunat nautida. See oli äärmiselt tore. Päriselt üle pika aja sai toitu nautida ja mitte ainult maitse ning kõhut täite pärast. Vaid seda momenti - mina ja nuudlid (söök). Aga, aga kus see pilt tuli - on Vahur kärsistusest lõhkemas. Noh, jah. See on see, et magic comes with a price. Kuidagi pidi ju pildi purki saama. Ausalt, ainult selleks momendiks võtsin telefoni välja ja isegi siis kaalusin.

Ehk aeg... kaob... tadaa... nagu ma juba teame - digitaalmaailma (tänks nutitelefon).

 

Armin van Buuren, Billen Ted & JC Stewart - Come Around Again